Great Ocean Road oli meie saapanina, peale mida hakkasime tagasi Airlie Beachi poole sõitma. Igatsesime mõlemad veidike kauemaks, kui üheks päevaks, paikseks jäämist. Matt kirbutas auto aknast välja vahtides mõtlikult kulmu, kuniks jõudis suurepärase ideeni minna meile armsaks saanud Coffs Harborisse. Puhtalt teadmine, et võime seal muretult peatuda, täitis meie südame rõõmuga! Võite ette kujutada, kuidas peale kolme pikka päeva sõitmist ja maantee ääres ööbimist kilomeetreid puhkuseni lugesime. Puhkus - just nii me seda kutsuma hakkasime.
Tervitasime tuttavaid ringteesid rõõmuga, tundes ennast ilma google mapsita orienteerudes peaaegu nagu kohalikud. Lehvitasin enda lemmikkohvikule, kus hiiglasliku puidust leti ääres rannariietes suvitajad ringi sagisid. Just sinna plaanin homme hommikul esimesena sammud seada!
Keerasime tühjale kruusase pinnaga parklasse, kus autosid võrreldes eelmise korraga oli silmanähtavalt vähem. Polnud vaja kaua juurelda, mis seda põhjustas - ka siia oli keegi backpakeritest tüdinud asjaajaja keelavad märgid püsti pannud! Käed rüpes analüüsisime ümbrust. Silmasin teisel pool parklat puude vahele püstitatud telke ja paari karavani, mille ees istuvad inimesed paistsid ennast kohe kindlasti rohkem, kui üheks päevaks sisse seadnud olevat. Uskumatu, aga õnn jälitas meid ka Coffs Harboris, paisates meie teele lahke käega keelumärkidest puhta ala. Naaber vanis konutav habemetüükaga suitsu kimuv vanamees viipas meile tervituseks, kui puude varju pargitud Whinnyst välja hüppasime. Ükski neist asukatest ei jätnud kuigi kasitud inimese muljet… Matt ei julgenud isegi enda arvutit Whinnysse jätta, kui linnatänavatele jalutama läksime. Itsitasime, et saame nüüd mõned päevad kodutute austraallastega krunti jagada.
Kolmepäevane puhkus koos kodutute Austraallastega kujunes nii lõõgastavaks, et otsustasime ühe päeva lausa kauemaks jääda. Iga hommikused jooksutiirud, koos näiliselt maavälise päikesetõusuga, soe hommikukohv väljavalitud lemmikkohvikutes ja pärastlõunane vaaritamine, mille lõpetas kohustuslik gelato tiir kohalikus kohvikus - mida veel elult tahta? :)
Peale karget Melbourne, sundis troopiliselt niiske ja kõrvetav kuumus meid päevasel ajal konditsioneeriga varustatud ostukeskuses veetma. Puhtalt mõtte umbses Whinnys peale kella üheksat olla kõlas õudusunenäona... Poodide vahele ehitatud hiiglaslik istumisala, mis oma raamaturiiulitega rohkem raamatukogu kui keskust meenutas, näis ka kohalike lemmik ajaveetmiskoht olevat. Kutsusime seda Mattiga enda “Gypsy (mustlase) kontoriks”, isegi pistikuid leidus igas seinas! :)
Puhkuse teisel päeval tahtsime traditsioone jätkata ja teha eelmine kord valmistatud krevetipastat. Taolises kohas peatudes oleks patt mitte meresaaduseid enda söögilauale tuua. Laskudes sügavamale detailidesse, vajasime pasta jaoks peterselli, mis on selle toidu juures äärmiselt oluline komponent. Paraku polnud linna ainsas toidupoes, Colesis, peterselli kübetki. Matt teadis, et meie Gypsy kontori lähedal oleval turul kindlasti on. Teel sinna märkasin majade vahel lihapoodi, mille silt kuulutas, et lisaks lihasaadustele on seal ka tavatoitu. Käsi rõõmust kokku lüües tirisin Matti näruse välimusega poodi, kuigi ta oli valmis kihla vedama, et peterselli seal küll pole. Minu entusiasm vaibus samal hetkel, kui jäätunuid lihakamakaid täis riiuleid igas seinas märkasin ja poe müüa mind mu peterselli küsimuse peale, kui pooletoobist põrnitses. Mattil oli jube naljkas ja võttis olukorrast maksimumi - küll tahtis ta järgnevatel päevadel sinna nõudepesuvahendit otsima minna või lasta lihameistril telefonile uus kaitseklaas panna. Ei jäänud ka see kommentaar tulemata, miks pood küll ööpäevläbi lahti pole, kui kilomeetri kaugusel on 24/7 jõusaal. :D
Ühel hilisõhtul jalutasime sihitult mööda linna tänavaid. Oli nädalavahetus ehk kohalikest ja backpackeritest kokku klopsitud seltskonnad rüüpasid baaripukkidel õlut või tormasid ülevoolavas meeleolus linna ainsa klubi poole. Erinevalt Mattist, pole ma kunagi suurem asi pidutseja/ klubitaja olnud, kuid aastad on vist oma töö teinud ja nüüd näivad taolised kohad meile mõlemale üpris eemaletõukavad. Matt raputas uskumatult pead, kurtes juba mitmendat korda, et ta hakkab vanaks jääma.
See-eest söögiisu on meil alati. Läksin parajasti kotist leitud paberit nurgatagusesse prügikasti viskama, kui märkasin eemalt helkivaid ketina riputatud tulukesi. Viipasin mitu meetrit eemal olevale Mattile ja läksin ise ees teenindajaga rääkima. Minu friikartuli soovi peale teatasid nad kurvastusega, et köök on suletud. Kehitasin pisut pettunult õlgu, tänasin ja hakkasin vaikselt leppima, et minu missioon friikaid leida on hukule määratud. Sain vaevu enda mõtte lõpetatud, kui sama hallipäine meesterahvas mind hõigates peatas ja hingetuna minu juurde jooksis - kokk oli nõus ühe portsu veel valmistama! Milline rõõm! Teenindaja, kelle nimesildilt lugesin John, tasandas häält ja ütles muiates köögipoole kõõritades, et kurtis neile enda koriseva kõhu üle, mis ilmselt käis koka südametunnistuse pihta, pannes ta veel viimast korda fritüüri kasutama. Olin sõnatu. Kümme minutit hiljem ulatati mulle karbi täis ideaalselt krõbedaid - seest pehmeid friikaid koos TOPELT portsu Aioli kastmega (nagu majonees, aga parem). Matt, kes pikisilmi friikaid ootas, seisis kohviku seina peale maalitud pildi ees nagu maopilgust tardunud lind. Kui kõnevõime tagasi sai, vaatas ta jahmunult minu poole ja teatas, et pildil on Poola üks kõige kurikuulsamaid poliitikuid. Ja sari “Poola ja poolakad igas kohas kuhu me jala tõstame” võis jätkuda … John selgitas, et kohviku omanik on poolakas, kes mõned aastad tagasi siia paremat elu tuli otsima. :)
Coffs Harboris veedetud päevade jooksul saime viimaks töökoha otsimisele põhjalikumalt keskenduda. Konditsioneeriga varustatud Gypsy officist paremat kohta andis otsida. Panin kokku korraliku Exceli ja hakkasin ükshaaval farme läbi helistama. Algselt nii lihtsana näiv ülesanne, kujunes kordades raskemaks, kui arvata võis. Paistab, et koroona järgne seljakotirändurite puudus on täielikult kadunud ja asendunud nende üleküllusega. Igale positsioonile kandideerib vähemalt 20 backpackerit ehk kui 10- minutiga kuulutusele ei reageeri on tõenäoliselt rong läinud.
Parim leid oli Austraalia tühermaal asuv viskifarm, kuhu otsiti pagar-kondiitrit. Saime omanikuga juba jutule, kuid viimasel hetkel leidis ta kellegi autoga ehk pidin kurva uudisega leppima. Õnneks on veel vähemalt 30 tomati, kõrvitsa, suvikõrvisa või muu köögivilja farmi, kuhu helistada. Alati on ka õhkõrn lootus Airlie Beachil töö leida, mis läheks farmitundidena kirja. Igastahes hoian teid kursis. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar