Canberra. Minu ja Matti vaieldamatu lemmik, kus oleksime meeleldi mitu nädalat veendunud. Tervitasin tuttavaid teid, tundes kerget igatsuse torget, kui seal veedetud ajale tagasi mõtlesin. Siis poleks osanud uneski näha, et kuu aja pärast leian ennast jälle enda lemmikkohvikus teed joomas ja blogi kirjutamas.
Richard polnud Canberras üle kahekümne aasta käinud, olles mitmerealistest teedest ja lõpututest ringristmikest täiesti jahmunud. Piinliku täpsusega istutatud puud kaunistasid varem pisut värvivaesena näivat linna oma punase-kollase kirju säraga. Maad kattev paks lehevaip meenutas, et olen ju teisel pool maakera. Aastaajad on siin endiselt vastupidised.
Tabasin ennast mõtlemast, kui imeline aeg on sügis: kuidas nii üksluisest loodusest saab ühtäkki ilmatusuur looduslik kunstiteos, õhk muutub meeldivalt jahedaks ning puudelt langevad lehed tekitavad tunde, justkui oleks midagi uut kohe algamas. Tegelikult ju nii ongi, juba homme sõidutab Richard mu kõrgele mägede vahele, Adaminabysse. Pidin algselt Nimmetables alustama, kuid Caroline palus mul eile võimalusel otse sinna sõita. Ehk sai nende teine kohvik plaanitust kiiremini valmis?
Richardil on kombeks alati enne kellegiga pikemaks ajaks hüvasti jätmist restorani õhtustama minna (mitte, et me iga päev restoranis poleks käinud). Tegime seda nii Martini, Davidi kui ka Matti mineku eelsel õhtul. Canberrasse sõites oli Richard kõik ära organiseerinud, valides välja uhke Jaapani restorani, kus peakokk meie nina all kogu kupatuse valmis küpsetab. Kõne põhjal saime viimased kaks kohta - Richard ei suutnud ära imestada, kuidas tal selle reisi jooksul kõik plaanid nii ladusalt lähevad!
Restoran asus Canberra kesklinnast pisut eemal, elamumajade vahele peidetud tänaval. Kui minutilise hilinemisega uksest sisse astusime, vaatasid meile vastu seitse uudishimulikku nägu, silmis see pilk, kui oled kedagi kannatamatult oodanud. Ilmselt nii ka oli, kuna tegemist oli põhimõtteliselt eraüritusega, sest peale meie rohkem inimesi restorani ei lastud. Väga põnev kontseptsioon. Terve õhtu viis läbi üks jaapanist pärit noormees, olles nii teenindaja, nõudepesija, koristaja kui ka peakokk. Inglise keelt ta palju ei mõistnud, kuid see-eest loopis hämmastava täpsusega tooreid mune, omletikuubikuid ja ka riisi täis kausikesi meie suunas. Ma ei mõista siiani, kuidas keegi meist midagi maha ei pillanud.
Meist paremal istus noor paarike, mõlemad peale vaadates umbes minuvanused. Richard loomulikult jõudis esimese viie minutiga välja uurida, et noormehel on täna 29 sünnipäev ja andis sellest kõigile õhtustajatele valjuhäälselt teada. Sünnipäevalapsel oli hea huumor ja tänas meid kõiki sünnipäevale tulemast. :D
Kui toidust rääkida, siis positiivsete restoranideelamuste saaga jätkub. Barramundi kala otsekui sulas suus, miso supp polnud üle soolatud ja röstitud köögiviljad mõnusalt al dente. :) Richard peakokaga võidu lobisedes, klõpsis hoolikalt pilte ning saatis need Simonile edasi. Ilmselt te ei imesta, et Simon valis ka tänased road meie eest ära. :)
Järgmisel hommikul kõmpisin Canberra kesklinna, olles promenaadil jooksvatest inimestest ja sügise maalilisest pildist täiesti lummatud. Rüüpasin enda armastatus East Row kohvikus suure kruusi piima sisse uputatud flat white (mulle on väiksest peale soe piim maitsenud) ja proovisin end mõttes rahustada. Täiesti arusaamatul põhjusel tunnen veidi ärevust ees ootavate elumuutuste ees. Kollektiiv koosneb juba pikemat aega koos töötanud naistest ja nüüd ilmun sinna mina, täiesti uus ja võõras. Pole ka täpselt aru saanud kus ja kuidas ma elama hakkan, kas mul on piisavalt soojad riided varutud, kas seal linnas midagi peale bensiinijaama ja meie pagarikoja ka on… ehk vastuseta küsimusi on palju. Panengi nüüd arvuti kinni ja lähen Aldisse heahinnaga toidukraami kokku kraapima - mine tea, millal seal poodi õnnestub saada.
Poes ostsin küll nii vähe kui vôimalik, kuid asjad ei tahtnud kuidagi ära mahtuda. Kes iganes Aldi kassaesised disainis, peaks oma ametivahetust tõsiselt kaaluma... Lohistasin pungil täis koti lahima pingini, kus laotasin kogu oma kaasas oleva vara tooli peale laiali. Algas väljakutsuv tetrise mäng, mis peale neljandat korda asjade välja tõstmist ja tagasi ladumist enam vähem vist õnnestus. Proovisin mitte mõelda, kuidas ma nende hiigelsuurte kottidega Adaminaby bakerysse astun.. puhtalt mõte selle muutis mind näost tulipunaseks. Pidin ma nii palju toitu ostma. Pluss kottide kaal oli piisavalt suur, sundimaks mind iga 5m tagant peatuma. Kuna Richard tegeles endiselt oma Nigeeria viisa saamisega, istutasin enda kotid järgmise pingi peale ja seisin tund aega ühe kohapeal, lootuses et Richrd varsti kirjutab ja mind peale korjab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar