Ärkasin vihmases Alstonvilles pähe tilkuva vee tõttu. Kui silmad hämarusega harjusid, uurisin arupidavalt lage, proovides vee päritolu allikat tuvastada. Katsin arvatava koha paksu rätikuga ning hüppasin välja pimedusse, proovides kõiki sügavaid lompe vältida. Linn alles magas, mõjudes äärmiselt rahustavalt ja lasi mul 100% klappidest tulevale podcastile keskenduda.
Peale kosutavat jooksutiiru, pakkisin enda kolm asja kokku ja läksin kohviku mõnusid nautima. Olin esimene. Täpselt selle mõttega ma nii vara sinna ka läksin, kuna kohvikulaudadega seal just ei priisatud. Uurisin parajasti nende koogiletti, kui resoluutne naise hääl mind katkestas. Ta kõlas kannatamatult, justkui oleks sissejuhatusest tüdinenud. Andsin tellimuse sisse ja istusin maastlaeni kõrguvate raamaturiiulite vahele, lootuses, et ta aeglase reageerimise tõttu mu kohvi sisse ei sülita. Matt liitus minuga mõned tunnid hiljem, rohelised silmad elevusest pakatamas. Korvpallifanatt nagu ta on, kaevas ta interneti sügavustest välja info homsete NBA mängude kohta. Avas innukalt arvutit ja hakkas kõiki Brisbane lähedal asuvad spordibaare läbi tuulama.
Ööbimiseks sõitsime enda kolkakülasse - Bleenleighti - kus reisi alguses kolm päeva peatusime. Seekord ei hakanud karavanparki minema, vaid leppisime tasuta metsavahelise parklaga. Seljakotirändurite seas äärmiselt populaarne koht. Campermate app isegi hoiatas selle eest ja soovitas aegsasti kohal olla. 500m rongijaamast ja otse linna keskuses - paremat kohta annab otsida. :)
Järgmisel päeval hiilisime vaikselt Bleenleighti karavan parki, tegime välkkiire pesemise ja sõitsime rongiga Brisbane. Leidsin maailma kõige armsama kohviku, mille rohekassinine ukseesine oli laeni kõrguvate lillepõõsastega kaunistatud. Kohvik meenutas muinasjuturaamatust välja hüpanud nukumaja, nii enda ruudukestega akende kui ka lakkamatult sädistavate eksootiliste lindude poolest. Sain juba puhtalt selle ukse nägemise tõttu Brisbane külastuse õnnestunuks lugeda. :)
Päev möödus poodides ringi tuulates, kohvikutes saiakesi degusteerides ja spordibaaris korvpalli vaadates. Õhtul kühveldasime eile valmistatud tofu-riisi-karri improvisatsiooni kaussi ja istusime õue välilaudade taha sooja ilma nautima. Üle kivide tagasi Whinnysse sammudes, tõmbasime kapuutsid üle pea - vihm sai meid taas kätte.
Eelviimaseks peatumiskohaks enne Airlie Beachi valisime vana hea tuttava Emu Pargi. Nii palju siis meie plaanist teist teedpidi tagasi sõita. :) Meenutuseks - tegemist on kohaga, kus hommikul tasuta pannkooke ja jäätist pakuti.
Parkisime end küljega mere poole, nii et tuul täpselt loodusliku konditsioneerina aknast sisse tuiskas. Mõmisesime rahulolevalt, kui soe iil me juukseid ja nägu paitas, muutes lämbe kõrvetava kuumuse talutavaks.
Ilmselt märkasite, et oleme reisi jooksul täieliku NBA korvpalli lainele läinud. Mina, kes ma enne ainult Lakersit ja Chicago Bullsi teadsin, tunnen juba peaaegu kõik Denver Nuggeti ja Golden State Warriorsi mängijad ära. Viimane tiim on ilmselt mu lemmik, puhtalt nende napaka mängija, Draymond Greeni, tõttu, kes igale mängule korralikult vürtsi juurde annab. Meenutas mulle aegu, kui FIFA World Cup õpetas mind jalgpalli vaatamist nautima, selle põnevust tekitavaid külgi avastama. Eriti, kui vaatad sporti kellegagi, kes oskab igale küsimusele vastata, mis pähe tuleb. Seega hakkasime ka Emu Pargis spordibaare jahtima, kuhu homme jaheda konditsioneeri kätte mängu vaatama minna.
Matt valis baarid, mina tegin kontrollkõne, kas mängu ikka näidatakse - ideaalne koostöö. Loomulikult sai see korvpalli hull jälle nii palju naerda, kui minu entusiastlikku inglise keelset vadinat kuulas. Naerust hingetuna vabandas ta korduvalt, et asi ei ole minu aktsendis, vaid lihsalt siiralt elevil hääles ja miimikas. Tean isegi, kuidas minu iga teine sõna on “very” või “like” ehk siis ülejäänud reisi sai Matt muudkui naljatleda: “ I am Birgitti, very, very… like… like” . Matt arvas, et mulle lihtsalt meeldib maailm nii palju, et olen sunnitud igaks teiseks sõnaks “like” panema. Nali naljaks, aga baar sai leitud, kus siis pool järgmisest päevast korvpalli vaatasime ja bataadifriikaid pugisime. Austraallaste lemmik Aioli kaste ja bataadifriikad on täiesti eepiline kombo!
Lõppude lõpuks pidime raske südamega tagasi Airlie Beachile suunduma ja teadvustama, et road trip on selleks korraks läbi. Muidugi ootasime üle pika aja Richardiga kohtumist, kuid kuu aega on enam kui piisav, et oma kindla rütmiga ära harjuda.
Meie akitivistist vanake uuris iga tunni aja tagant, kas hakkame juba koju jõudma. Jah, just nii ta enda korterit meile esitles, mis südame härdaks tegi. Airlie Beachil garaaži sisse keerates, ootas ülevoolavas meeleolus Richard meid juba ukse juures, kahe käega agaralt lehvitades. Vaatasin tee kõrval laiutavat mudaväljakut, kus kollastes jakkides päevitunud mehed maad kopaga kaevasid. Tundub, et teetööd on ka Airlie Beachi kätte saanud. Hõbedaste tarade vahelt paistis tuttav helesinine sillerdav laguun, kuhu oleksin hea meelega otse riietega sisse marssinud. Selle asemel aga viskasime suuremad kodinad garaaži juurde ja sõitsime kolmekesi Whinnyt parklasse viima. Juttu ja naeru jagus terveks õhtuks, jõudsime isegi mõned plaanid paika panna, kui Matti Cairinsi lennujaama sõidutame. Sellest aga järmises postituses, et liiga pikaks ja igavaks ei läheks. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar