Timi ja Jane juurest lahkumisest alates, olen veendunud, et ühel päeval tahan ka taolist aeda omada. Nii palju värskeid rohelisi ürditaimi, erinevaid puuvilju, kõikvõimalikke köögivilju! Kogu õhtusöögi saad enda hoole ja armastusega kasvatatud toorainest kokku panna. Milline vitamiinipomm! Jane pistis mulle kolm minilaimi pihku, need olevat tema lemmikud.
Hommikukohvi jõime Childersis, pisikeses tuhande elanikuga linnakeses. Richardi õde soovitas tungivalt meil tema läbiaegade kõige lemmikumasse kohvikusse minna, mis oli absoluutselt perfektne! Sellele sain juba puhtalt auto aknast vaadates kinnitust. Nimesilt kirjaga “INSANE” oli tagurpidi keeratud ning kogu sisustus - nii lauad, toolid, lambikuplid, KÕIK - oli antiiksetest tööriistaedst kokku klopsitud. Katkisest autorattast tehtud toolid, tumedaks roostetanud õmblusmasinast paberihoidja, vanaaegsest augurauast tehtud desinfitseerimispudeli hoidja. Olin täiesti ekstaasis. Tellisime soojad joogid, mis sasitud juustega hipsterpoiss meile ette kandis ning ahhetasime kordamööda sealse menüü üle. Nii originaalne, mis erines silmnähtavalt klassikalistest Austraalia kohvikutest, kus igas ühes avokaado toasti ja munaputru pakutakse. Nende kurkumi-ürdi sourdough paadikesed ja orgaanilisest toorainest tehtud halloumi pannkoogid viisid keele alla.
Childersi puhul ei ole tegemist üldse tavalise linnaga. Ma ei taha jubedaid lugusid rääkida, aga 20-aastat tagasi toimus sealses backpackerite hostellis suur tulekahju, kus 60st seljakotirändurist 15 hukkus. Psüühiliste häiretega mees, kes selle korda pani, istub siiani vanglas. Elutee lõpetanud noorte jaoks on maja ülemisele korrusele püstitatud mälestussein, mida asjalik muuseumi preili meile hoolega tutvustas. Kusjuures sama hoone tehti korda ja on taas üpriski populaarseks ööbimikohaks saanud.
Saabusime Simoni juurde pisut enne nelja. Richard oli talle autos vähemalt neli korda helistanud ja sarkastilisi vihjeid teinud, kuidas me peame ekstra tiire tegema, et kindlasti mitte enne nelja jõuda. Kujutan ette, kuidas Simon ja Kelly kodus peast kinni hoidsid ning lõpuks käega lõid. Kõne lõpus igatahes Simon ohkas ja ütles, et tal on täiesti ükskõik mis kell me jõuame.
Kui saabumisaeg välja jätta, oli teine suur jututeema meie õhtusöök. Simon tahtis kindel olla, et oleme nende koostatud menüüga - mis koosnes röstitud lambast ja bataadi-lillkapsa vormist - ikka nõus. Richard kukkus jälle vatrama, et “Birgitti on vegan” , olgugi, et olen talle vähemalt tuhat korda vastupidist väitnud ja ka tõestanud. Lõpuks ma peaaegu karjusin torusse, et ma söön kõike ja ärgu palun muretsegu. Simon itsitas, ilmselt on Richardi võimendatud ja pooleldi väljamõeldud lobaga harjunud.
Sõitsin meelega nii aeglaselt, kui kiirusepiirang lubas, jäädes iga kollase tulega seisma, nagu ühele eeskujulikule liiklejale kohane. Richard õnneks oli lobisemisega nii ametis, et ei märganudki, kuidas google mapsile aega vahelduva eduga juurde tuleb. Mõned kümned kilomeetrid enne tegime reisi esimese tankla peatuse (BMW võtab 4l/100le :)) ), peale mida Richard rooli hüppas. Igati loogiline, arvestades, et tema teab ju täpset teed. Või nii me arvasime. Reaalsuses lõpetasime tasulisel kiirteel, kaks korda üle sama (samuti tasulise!) silla edasi tagasi sõites. Itsitasin ja tegin tagasihoidliku kommentaari, et ta võtab kell neli jõudmist ikka väga tõsiselt. Võite kaks korda arvata, kas Richard hiljem ladus Simonile puid, et tema pärast pidime 20$ maksma… :D
Simon elab Brisbane kesklinnast kümne minuti kaugusel, Eesti mõistes on hea paralleel tuua Piritaga. Õhust võis tunda, et tegu on jõukate inimeste elamurajooniga, üks maja suurem kui teine. Märkasin valget tillukest nurgakohvikut, milles Simon meile tund aega tagasi telefonis rääkis. Mõned meetrid hiljem peatas Richard auto kõrge aiaga ümbritsetud lumivalge maja ees. Vajutasime kaameraga varustatud uksekella, mida nähes Richard kavalalt muiates garaažiukse taha peitu hüppas. Tuli väike mälestus raamatumüümise aegadest, kui taolised kellad meie suurim õudusunenägu oli (praktiliselt võimatu perega jutule saada).
Läikiva peanupuga laialt naeratav Simon avas värava. Kas tema ongi see "väidetavalt 150 kg ebatervisliku eluviisi etalon"? Meie Perthi reisi algusest alates, kuulsime Mattiga lugusi ülekaalulisest Simonist, kes muudkui rämpsu sööb ja veini joob. Tema taga seisis tagasihoidlikult naeratav noor tütarlaps, kelle tumedad lokkis juuksed andsid selge vihje, et ühe vanema soontes voolab veidi eksootilisem veri. Natasha on Simoni ja Kelly 21-aastane tütar. Kellyt aga ei paistnud kusagil.
Simoni maja oli hubane ja piisavalt tilluke, et suurus kodutunnet ära ei sööks. Kahe korruse peale oli ära jaotatud treeningruum, Simoni man cave, kolm magamistuba ning suur avatud köögiga elutuba. Terrassilt avanes vaade hiigelsuurele liugmäega basseinile ja pisikesele puhkealale, mida sünnipäevadel baarina kasutatakse. Aia igasse nurka olid erinevad puu- ja juurvilja taimed istutatud, koos erinevate tillukeste ürdipôôsastega. Olin peaaegu sama lummatud, kui hommikul nähtud Jane viljaaiast.
Arutlesime just nende ehitatud ürdikasti üle, kui energiline spordiriietes naisterahavas meie juurde tõttas. Enne nimeliselt tutvumist polnud kindel, kellega tegu on. Richardi kirjelduste alusel ootasin tusase näoga, ülekaalulist seelikukandjat. Aga Kelly hakkas mulle kohe meeldima. Nii energiline, humoorikas ja ei võtnud vaevaks liigse tutvumise peale aega kulutama. Hakkas hoopis oma uhket taimeaeda tutvustama, andes mulle veel rohkem kinnitust tulevikus midagi taolist rajada. Milline vahva väljakutse meie karges pimedas Eestis.
Kuna jôudsime pärastlõunal, sisustasime enamus aja õhtusööki valmistades. Kelly meisterdas lubatud suusulava ahjubataadi-lillakapsavormi, mis meenutas täpselt mu hostema Ameerika hitti, cheese-potatot. Samal ajal möllas Simon all terrassil kahe suure lihakäntsakaga, mida ta peaaegu samasuguse kirega tegi, nagu meie armas Daniel. Mina proovisin nii palju aidata, kui sain ja mängisin nende võrratu koera Miloga, kes sai oma nime siinmaal tuntud kakaojoogi järgi.
Õhtusöök valmis alles kella seitsmeks, mis hetkeks mu kõht allumatult korises. Hävitasime ju oma lõunawrapid juba kell 12. Et Richardi dieet korralikult aia taha visata, lôpetasime õhtu pagarikojast toodud ôunapirukaga, mille vaniljejäätisega üle kuhjasime. Tihtipeale päästis ta valla sônaohtraid tiraade, kui meid kostitati liigse saia või suhkrurohke koogiga. Ei jäänud ka tulemata kommentaar meie bataadist ja datlitest tehtud küpsetise kohta, millest Richard nägu krimpsutades rääkis. Selle jutu peale lasi endale uue lõigu siirupist nõretavat kooki tõsta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar