Kolmandal päeval Airlie Beachil oli mul raske Richardi kaootilist môttelônga jälgida, aga ma üritasin sellega kôigest väest sammu pidada. Iga hommik tuli ta uute, aina totramaks minevate plaanidega lagedale. Alustades mööbli ostmise ja lõpetades kogu tema toa seina maalidega katmisega. Matt raputas pead. Meie huvi puudumine ei kammitsenud tema entusiasmi, kuid õnneks unustas ta pooled plaanid samal hetkel ära, kui oli need välja paisanud.
Suurem osa reisile järgnenud nädalal veetsime Mattiga ringi jalutades või Richardiga poodide vahelt joostes. Meie shopahoolik oli vahepeal 5$ poe avastanud, kus ta meile asjalikult mitme kümne minutilise tuuri tegi, kõikide naissoost müüjate nimesid teadis ka peast.
Õhtuti istusime koos söögilaua taga ja tegime plaane ees ootavaks nädalavahetuse reisiks. Eelmises postituses sai korraks mainitud, et otsustasime pühapäevast teisipäevani Cairnsi ümbrust avastada. Meil Mattiga lõi tuluke põlema - olime ju lõbustuspargi 5D filmist mõned “MUST GO” kohad üles märkinud. Tully River rafting ja Wallaman juga! Richard noogutas asjalikult kaasa, enda kõhetuid koibasid silmitsedes meenutas ta mitme aasta taguseid matkasid sealkandis.
Ringi lendav erksinine hiigel liblikas oli esimene märk aina tihedamaks muutuvast vihmametsast. Liikusime läbi usjalt metsa alla mattunud tee Wallaman kose poole (üks kuulsamaid matkamiskohtasid Austraalias). Proovisin ette kujutada, kui peaksime taolisel kitsal otse üles mineval teel Whinnyga sõitma… judistasin selle mõtte peale õlgu.
Kose all voolav oja on koduks sellistele põnevatele olevustele nagu nokkloomad, Ausrtaalia veedraakonid ja saekilpkonnad. Kellel veab, võib juhtumisi kokku põrgata ka mõne suure lennuvõimetu cassowary linnuga. Meenutavad natuke paabulindusid, ainult ilma uhke pika sulesabata.
Richard kes nii agaralt alguses kaasa oli tulemas otsustas mäetipus ümber. Ma arvan, et see oli ainuõige otsus, ei suuda ette kujutada kuidas ta seal libedate niiskete kivide vahel ukerdanud oleks. Pluss tema suurt dieeti arvestades, kus tema toidulauale midagi muud peale arbuusi ja paari pähkli ei mahu, poleks tal ilmselt ka piisavalt energiat sellise ettevõtmise jaoks. Jätsime ta rahulolevalt autosse Austraalia jalgpalli vaatama. Peatas meid veel korra kinni, asjalikult ipadis lahti klõpsatud galeriid meie poole viibutades, et pilte näidata kohast, mida me just vaatama läheme. Purskasin Matti nägu nähes naerma, ta on hakanud ilmselt Richardi terves mõistuses kahtlema. Richardil endal suu kõrvuni, kiikasin korraks tema uhke galerii poole, kuniks Matt autost harjumuseks kujunenud tortillad näppu haaras ja panime ajama.
Rada kulges läbi pimeda rohelisusest pakatava metsa, üle teravatipuliste kivide ja mudase pinna. Üksikud miniatuursed ojad kobrutasid mäest alla joa suunas. Hiigelsuured ronitaimed ehk liaanid kõrgusid meie ümber, väänlevad varred meie teed takistamas. Ei suutnud seekord vastu panna ja hüppasin mõtlematult varre külge, et Tarzani kombel läbi džungli võseriku kiikuda. Minut hiljem meenus mulle vana hea Eesti tarkusetera - tark ei torma. Sain terve tee koseni peopesast imetillukesi pindusid välja noppida. :)
UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Wallamani juga lõi meid oma suursugususega pahviks. 268-meetrise langus, teeb sellest riigi kõige kõrgema “ühe tilga” joa. All ootab 20 m sügavune looduslik bassein, kus enamasti aastaringselt supelda saab.
Kui tagasi üles jõudsime, sadas Richardilt küsimusi nagu kuulipildujast. Loogiline ka, arvestades, et meie lobasuu pidi viimased kaks tundis vaikuses veetma. Terve tee Cardwelli saime ilusti küsimuste-vastuste vooruga sisustatud.
Cardewellis peatusime linna ainsas karavanpargis, mille pisikest tualetti nähes Richard küll nägu krimpsutas, kuid peale vastuvõtulaua tädikesega lobisemist rahulolevalt toa ainsa laua taha istus. Homme ootab meid korralik füüsiliselt väljakutsuv päev Tully jõel raftides (?).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar