Keegi meist ei maganud öösel kuigi hästi. Vihma katkematu trummeldamine ja tuule ulgumine katusel ei tahtnud kuidagi vaibuda ning kella 20:30 ajal plahvatanud välgupaugatus ajas tõenäoliselt terve Kellerberrini üles. Tirisin päevinäinud teki üle pea ja võtsin mõne aja pärast appi ka padja, ise pingsalt mõeldes, kas peaksin kaksikute poole elektrialase nõu osas pöörduma või mitte.
Hommikul (normaalsete inimeste mõistes kesköösel) hõrenes vihm vaiksemaks sabinaks ja äikesepilved hakkasid eemalduma. Väsimusest polnud jälgegi - juu oli kõigil veel möödunud tormist adrenaliin laes. Quenten komberdas sokkis läbi aiavärava ja kratsis ühe käega kukalt - ta polnud siiani kindel, mida taolise päevaga peale hakata.
Koostöö tulemina jagunesime kaheks, digimuutusime kiirreageerimisüksuseks ning tuiskasime läbi viie linna (Kellerberrini, Corrigin, Kondinin, Quairading, Bulyee), katsime veel katmata viljahunnikuid ja paigaldasime tuuletõkked peale. Olime ütlemata rahul. Mis saaks olla toredam, kui autos podcasti kuulata, läbi öise Austraalia autoga sõita ja selle eest veel raha saada. Meel värske kui karikakrad, ristasin tagapingil pahkluud jalgu põlvest kõverdades ja lappasin pimedusse vahtides enda mõtteid. Millist sünnipäeva Gertrudile korraldada...Tähtis päev lähenes erakordselt kiiresti.
Gertrudiga õnneks on lihtne. Temas justkui puuduks see eestlaslik kinnisus ja kohmetus, mis tihtipeale võib suhtlused puiseks, võib olla isegi pisut ebamugavaks, muuta. Nõustusime mõlemad Rasmusega, et põhiasi, mida Gertrudilt õppida, on oskus avatult ja vahetult ükskõik mis teemadel rääkida, olgu need nii isiklikud kui tahes. Tänu sellele võime kindlad olla, et isegi, kui lõpetame kõik eri farmides, üksildusega tal probleeme ei tule. Kui vaja, suudaks ta ilmselt puuhunnikuga ka sõbraks saada, tõmmates inimesi ligi kui magnet.
Oma jutuga tahtsin jõuda selleni, et sünnipäeva korraldamise muutis ta meile ääretult lihtsaks. Ta ei tundnud ebamugavust tunnistada, et naudib üllatusi ja meile - kes omakorda naudime üllatuste tegemist - oli see erkordselt positiivne faktor. Juba oktoobrist alates on ta unistanud kirssidega kräsupeast ning avaldanud armastastust mehhiko toidu + ühe spetsiifilise joogi kohta. Koogiga läks nagu ta läks. Kellerberrini oivalises IGA poes ei müüdud isegi kirsse, seega improvisatsiooni viljana sündis küpsisekräsupea vaarikatega ja soolaseks roaks tacod kõikvõimalike täidistega. Koogi põhikoostisosaks sai maitsestamata kreeka jogurt, sest juba doktor Ilja Metšnikov (vene bioloog) jõudis 19-sajandil järeldusele, et Bulgaaria elanikud, kellel oli eriti pikk eluiga ja hea tervis, tarbisid suurtes kogustes jogurtit.
Peopäeval tabas meid sama saatus, mis Karli sünnipäeval - tööpäev venis (taaskord) tavapärasest pikemaks. Tänutundega vaatasin kaksikute valget kaarikut, kui Rain mind karavan parki ära viskas, et saaksin juba esimeste ettevalmistustega peale hakata. Jala oleksin sinna vähemalt pooltundi läbi siinnse kõrbekuumuse kõmpinud.
Tuiskasime mööda armsaks saanud kööki, Gertrudil palusime puhata ja end valmis sättida, olgugi, et ilmselt oleks ta hea meelega appi tulnud. Rasmus õnneks taipas ruttu, kui jabur see mõte oli - endal on sünnipäev ja nüüd sunnitakse üksi toas kükitama, kui me ülejäänud rõõmsalt üheskoos kokkame. Henriko näitas veel sellist entusiasmi, et ei jõudnud tööriideidki ära vahetada, kui juba köögis valmis oli, käised üles kääritud. Kiikas aukartvalt paprikat kuubikuteks hakkivat Rasmust, paludes sel korral cheerleaderi rolli endale saada.
Mehhiko stiilis sünnipäev oli ütlemata tore. Gertrud ei jõudnud meid ära tänada, eriti kui märkas, et Rasmusel olid isegi ta lemmikud - maisitõlvikud ning apelsini/kaneeli sisaldav joogike - meelde jäänud. Olgugi, et ta mainis seda vaid korra, ammu-ammu aega tagasi. :)
Sünnipäeva puhul saime ka tükikese Eestit tunda. Gertrud üllatas meid enda Eesti pere poolt saadetud kommidega - plaksutasin õnnest nagu lõkke ilma abivahenditeta põlema saanud nomaad, kui kohalikud pisut skeptilisel ilmel paberit avasid. Nüüd ma aiman, mida Roald Dahli loodud Charlie kord aastas tunda võis.
…
Ilma konditsioneerita autos mööda Kellerberrini tänavaid sõites, jäin tee äärde paigutatud kuuskesid seirates mõtisklema. Õues oli kolmkümned kuus kraadi sooja ning taevas oli selge ja pilvitu. Isegi teist aastat jutti ebaloomulikke jõule tähistades, ei tundunud see mulle õige. Kus on paks lumevaip, mis on aiapostidele laotunud ja kõnniteed valgeks teinud? Kus on jäätunud vihmapiisad, mis ripuvad korrapäratult, kuid imeilusate vanikutena kuuseokastel? Kus on jäine õhk, mis jooksu/ suusatiiru lõpuks valgete ebemetena mu ripsmed ja kulmud valgeks värvib? Rääkimata vanaema armastusest pakatavast hapukapsast, kartulitest ja lihapraest? Isegi verivorsti võiks praegu jõulutunde nimel ampsata.
Surun need tunded alla ning proovin veel viimast korda taolistest jõuludest maksimumi võtta. Pealegi, lubasin Nimmitabelis, kui öösel külmast lõdisedes üles ärkasin, mitte kunagi enam sooja üle vinguda.
Oli abiks!
Austraalias tähistatakse jõule enamasti 25. detsember. Kui mu lapsepõlve iidolit, Pipi Pikksukka, meenutada, siis oli tal nii mõneski asjas õigus. Tagurpidi kõndimine ja käte peal seismine võibolla veidi liialdatud, kuid talve asemel peetakse jõule südasuvel, paksude kasukate eest kantakse õhukesi suvekleite/ pükse ja karge pakase on üle trumbanud lõõmav 40-kraadine kuumus.
Väe ja võimuga proovisime eestimaist jõuluhõngu luua, kaevates poelettidelt välja piparkoogitaigna ja kaks purki hapukapsast, kes võitis meie usalduse peale kirjutatud “POLISH” (Poolas tehtud) sildiga. Poodides raadiost kõlavad jõululaulud suutsid mind ka hetkeks unustama panna, mis seinte vahelt väljaspool toimub.
Jõuludele eelsel õhtul läksime eestlaste, Jaydeni ja Jackiga Kellerberrini pubisse pühade algust vastu võtma. Mõne tunnilisest istumisest kujunes meeleolukas õhtu, mis lõpuks hoidis meid üle 26-tunni ärkvel. Täitsime Rasmuse kauaoodatud jõulusoovi, tehes asjaarmastajaliku fotoshuudi linna sillerdava kuuse ees. See, et kõik pildid udused jäid ja kaamera korduvalt ümber kukkus, pole oluline.
Südaööle lähenedes istusime Kellerberrini mäe otsas ja juurutlesime tähistaevast silmitsedes taoliste teemade üle nagu “kui veider mõelda, et me istume planeedil Maa, tiirleme universumis ja elame taolist elu”. Ühest teemast sündis teine ja pole imestada, et peagi kaotasime totaalselt ajataju. Kahetsesime Jacki ja Gertrudiga, et olime end järgmisel päeval Quentenile appi autosid pesema lubanud. Karl õnneks taipas õigeagselt, et astus valesse ämbrisse ning sai kohustusest priiks (olgugi, et hommikul oli vajadusel valmis appi tõttama).
Kahe tunnise unepealt palus Jack end vabaks ning nii me jäime Gertrudiga kahekesi autosid küürima. Tolmuimeja tegi oma tööd hästi, kuid autosid vähemalt 20-aastat vana poleerimispastaga pesta oli omaette komöödia. Isiklikult oleksin selle Kellerberrini ajaloomuuseumisse annetanud. Konservikarbi põhja kuivanud massi taaselustamiseks andis kreatiivsusega hiilgav ülemusehärra mulle haamri, millega pidin kivistunud tükid katki taguma ja siis veega ära segama. Roosakas klomp saavutas peaaegu esialgse kuju ning viie auto poleerimine võis alata.
Kolmest lubatust tunnist sai seitse ja päeva lõpetasime pika konvoina Kodjisse sõites, et puhtad autod järgmise harvestini puhkama viia. Gertrudile palun aplaus teha, kes esimest korda - ilma ühegi viperuseta - üksinda Austraalias sõitis. :)
Jõulupäeval, 25-detsembril, korraldas karavanpargi tädi, Viki, meile ühise jõululõuna. Õues oli nii kuum, et isegi kraanikausist tuli ainult sooja vett. Kutsutud olid kõik seljakotirändurid ja kohalikud, kellel polnud parajasti pere läheduses, et pühasid tähistada.
Arutasime ammu, mida lauale panna, kuid viimasel hetkel osutusid kiiruga väljavalituks kotletid, täidetud munad ja piparkoogid. Nagu kari enesekindlaid amatööre hakkasime elus esimest korda hakklihast pätsikesi vorpima, täidetud mune meisterdama ja veinipudeliga poetaigent rullima. Kui kõrval tiigerkrevettidest pastat valmistavat itaallannat märkasime, võis aimata, et meie missioon on hukkumisele määratud. Poetaigen maitses rohkem nagu tükk helepruuni savi, hapukapsasse lisatud äädikas lõi äärepealt silme eest mustaks, kotletid jäid pannikülge kinni ja küpsema pandud piparkoogid tulid alles siis meelde, kui ahjust kõrbelõhna hakkas tulema. Täielik katastroof. Ma ei suuda uskuda, et seda kirjutan, aga et viimastki usaldust meie kokkamise vastu kaotada, kaevasime ennist prügikasti visatud taigna ülejäägi välja ja vormisime kähku uued piparkoogid. Silmad pettuse tolmust pimestatud, julges mõni südamlik kodanik neid isegi kiita!
Vaatasin tänutundega Raidile otsa, kui ta ühte korrapäratud kotleti kiitis. Minu maailmas oli ainuke õnnestunud projekt täidetud munad, mida Rait, Rain, Karl ja Rasmus hoolikalt lauataga tegid. Aeg ajalt nende poole kiigates, nägin, kuidas Rasmus salaja ühe valmis saanud muna võttis. Rahuloleva näoga küünitas juba teise järele, kuniks keegi lauas ootamatult kõvasti "jätaks ehk külalistele ka?" hüüdis. Rasmus toppis muna tervenisti suhu ja teatas veidi pettunud ilmel, et ega need nagunii pole nii head, kui ta ootas. Nõjatusin kapsast segades vastu kapiserva ja vaatasin itsitades, kuidas need neli nägelesid nagu tõeline perekond.
Aga täidetud munad olid tõesti uskumatult head, arvatavasti parimad, mida söönud olen. Rain ja Rait kohendasid end minu komplimendi peale toolil sirgemaks ning olid valmis sinna sisse pandud saladust jagama.
Nelinurkne punase linaga kaetud jõululaud oli toidust lookas. Tundsin, et tõusen rõõmust õhku, kui järjekordset koknaduslikku meistriteost maitsesin. Pead kaotades ahnitsesime lõpuks nii palju toitu taldrikule, et lõpetasime kõik diivanil toidukoomas. Suure õnne unelmais lösutades takseerisin sagriste tumedate juuste ja asteetliku näoga härrat, kes vanemale generatsioonile järjekordset võlujooki demonstreeris. Vaikne jutuvadin paisus ning sukeldus õrnalt nagu healoomuline meri meie ümber. Välja toodud pudel aga põhjustas vaimustunud kulmukergitusi entusiastlike veinifanattide hulgas, muutes nad juskui vandeseltslikuks kollektiiviks.
PS! Et jõulud täitsa ilma kingitusteta ei mööduks, käis Rasmus välja suurepärase idee teha loosipakid. Kaks korda ei mõelnud, vaid tõmbasime igaüks ühe nime, sättisime rahaliseks limiidiks 10$ ja andsime vabad käed. Olin enda Austraalia lipu, meloni, porgandi paki ja brokkoli üle ütlemata õnnelik. :D
