Kuulasin kõrvaklappidest tulevat muusikat ja naaldusin mugavalt helehallile bussiistmele. Oli võimatu tuttavast, positiivsusest pakatavast meloodiast mitte välja teha. Tõusev päike muutis aknataguse maailma roosa- ja kollasekirjuks hämuks, pannes mind isegi peale kahte kuud imetlusest ahhetama.
Kui rooli taga küljelt-küljele kiikuv Quenten raadio maksimumi keeras, loobusin enda privaatkontserdist - võibolla oleks aeg veidi raha uutesse helisummutavatesse klappidesse investeerida?
Minu rõõmuks ei erine meie muusikamaitse eriti drastiliselt. Quenteni väljavalitud 90-date hitid ajasid dopamiini lakke ja nii me lõõritasime tuttavat lauluviisi kaasa. Ilmselt liiga valjult. Peagi plaksatasid ka Rasmuse silmad lahti, kes õnneks liitus meie kaheliikmelise duoga. Quenteni nägu säras, haaras roadhousest ostetud vorstikese ja ampsas seda rahulolevalt laulusõnade vahele. Aeg-ajalt kiikas tahavaatepeeglist erklillat energiajooki rüüpavat Rhyleyt ning viibutas teatraalselt sõrme - energia joogid olevat äärmiselt ebatervislikud. Tema neid ei joo. Valk on tervisesaladus.
Taolised päevad kujunevad enamasti sujuvat ja loogiliselt. Stressitase on madal, ülemusehärral mandlipiimaga kohv hinge all ja gruppide suurus piisav, et kõigile tegevusi jaguks.
Kaootilised hommikud leiavad aset enamasti siis, kui pooled lasevad mitmendat päeva paaritunnise une pealt, kaotades sellega kogu enda motivatsiooni ja keskendumisvõime. Korrutan seda vist igas postituses, aga siiani ei saa üle ega ümber, kuidas kohalike organismid veel funktsioneerivad. Võibolla voolab neil soontes vere asemel energiajook ja pirukate jäänused...
Pole ime, kui nendel päevadel kõnnib pool tiimi tarpi üle tõmmates vastupidises suunas või üks autotäis kodanike lõpetab vale viljahunniku juures ehk kuue liikme asemel on meid kolm. Mõni päev tagasi kulutasime pea tund aega ühe grupi (tavaliselt jaotatakse meid kaheks) tööriistade otsimise peale, kuna asjadele järele saadetud seltskonnast ei pannud keegi tähele, miks nad täpselt sinna läksid. Viimaks said nad kannatust kaotavalt Calilt kõne. Nägin vaimusilmas kuidas ta kulmud koondusid pahaendeliste tormipilvedena tema siniste silmade kohale. Sama targalt - tühjade kätega - läksid nad tagasi, kuniks Cal ise sõnagi lausumata tuli, paar tungrauda haaras ja minema sõitis. Hea, et ta minevikus erivajadustega lastega töötanud on.
Kui meie töökas, malbe Cody pilkases pimeduses tarbi otsa unustati, purskasime kõik üle bussi naerma. Olukorra jaburusel polnud enam piire. Lehvitasime segaduses Codyle ja saatsime närvivapustuse äärel kõikuva Cali talle järele.
Need on mõned näited, kuidas kahe tunnisest tööst võib kujuneda viietunnine protsess. Õnneks vahva Quenten magas samal ajal iluund ega teadnud, mis järjekordne finantsiline katastroof platsil toimus.
...
Harvesti kõige ekstreemsema päeva tiitli saab 27. november. Tuiskasime koos austraallastega läbi tuttava pimeda aukliku tee. Igast ilmakaarest sahvatas piksenooli, millele ei eelnenud ega järgenud mitte mingit mürinat. Ka kängurud ja jänesed ei andnud armu, hüpates varjualuse otsimise asemel mõtlematult teele. Ärge muretsege, kõik jäid ellu! :)
Saidile jõudes sadas, aga mitte nii kõvasti, et meid pealaest jalatallani läbi leotada. Koperdasin autost välja ning ootamatult tugev tuul paiskas mu äärepealt pikali.
Silmitsesime viivuks veest nõretavat tarpi, milles vettinud vili juba pikemat aega lõbusõitu tegi. Kuivaks jäämisest olime ammu loobunud, seega vinnasime end plärtsatusega tarbi peale, veenire mööda varrukat alla voolamas. Vastu puhuv looduslikföön andis meie kuivatamiseks tohutu panuse, aga pingutustele vaatamata suurt abi sellest ei olnud. Tüüne viljahunnik muutus piltlikult öeldes tormiseks mereks, kui helesinine tarp kõrgele taeva poole paiskas. Mina ja Cody kaasaarvatud. Sünkroonis maandusime kõhuli sopasupi sisse, käenukid tarbi hoidmisest valged ja viljakübemed näkku kleepunud. Alati rahulikuks jääv Cody raputas muiates pead... Proovisime seda võtta, kui oivalist tasuta lõbustuspark keset vihmavalingut ja pahkluuni ulatuvat pori. :)
Codyst mõned meetrid kõrgemal seisev Rhyley lõdises, vettinud riided vastu õblukest - liiga ruttu pikaks kasvanud - keha liibunud. Külm tuul sundis teda käsi rinnal ristama, kuid sellegi poolest leidis jõudu, et meile alla "hea töö" karjuda. Teiselt poolt tarpi kostus Xavier pröökamist, kui ta nätsu pakk tuulega minema ledas. Jaydeni möirgava naeru suutis tuul peaaegu summutada. Zane keksis tipus, proovides mõlemas suunas juhiseid jagada, mis sama hästi oleks võinud ütlemata jääda, sest sõnagi kuulda ju polnud. Õhku täis tarbi tagant ei näinud lõpuks enam tipus olevat Zane ega all juhiseid omakorda karjuvat Cali. Nagu arutu komöödia...
Kuus tundi hiljem lõime käega, pakkisime asjad kokku ja jooksime küürutades autosse. Väänasime naeru saatel riided veest tühjaks, adrenaliin endiselt soontes kripeldamas. Positiivselt läbielatut meenutades hüppasime bussi, kus konditsioneerid juba enne mootori käivitamist põhja keerati. Pealegi ei olnud sel päeval ühtegi kärbest! Ma loodan, et kui putukad maailma vallutavad, mäletavad nad tänutundega, kuidas me nad kõikidele oma piknikutele kaasa võtsime
...
Ühel nädalavahetusel poeriiulite vahel tuli Rasmusel briljantne idee odava hinnaga tennisereketid osta. 30$ + pallid ... ütlemata arukas investeering. Oleks ju patt tühjana seisvat TASUTA tenniseplatsi raisku lasta.
Rahulolevalt sõitsime enda odavalt soetatud varustusega spordihalli juurde. Imestasin ise ka, et taolise kuumusega mängimine endiselt hea ideena näis. Gertrud, kes eriti seda sporti praktiseerida pole saanud, sooritas suurepärase etteaste. Peale mõningaid häid lööke nimetas meie teatudmoodi eratreener, Rasmus, teda lausa Bossiks.
Läbi naeru ja nalja saime korralikult üksteisele puid panna. Kui kolmandat korda palli üle joonte virutasin, ajasin selle pikemalt mõtlemata tarpingus tugevaks muutunud lihaste kaela. Karl, kes lõpuni välja suutis mängu tulihingeliselt suhtuda, viskas soojendusdressi maha ja tuiskas väljaku ühest otsast teise, päästes meid nii mitmelgi korral kaotusest. Vastastiimis mängiva Rasmuse löögid saavutasid ka täitsa Kellerberrini Roger Federer vôi Rafael Nadali mõõtmed.
...
Sel nädalal toimus Kellerberrinis võrkpalliturniir, kuhu me ennast QE Contractinguga kirja panime. Eesti poiste sulest sündisid tiimid nimedega: Tibu ja Võru. Võru - kuna 90% Kellerberrini eestlastest on just sealt pärit ja Tibu, kuna see on üks kohalike lemmiksõnadest. Ausalt öeldes, kujunes sündmus kõvasti üle ootuste toredaks.
Rasmus veel naljatles, kuidas me võiksime kasvõi 5-minutit enne algust kohale minna, sest parkimiskohtadega siin tikutopsisuuruses linnas vaevalt probleeme tuleb. Veidi hiljem seisime seal, täispuugitud parkimisplatsi ees, silmad kõigil peaaegu pealuust välja tungimas - kuidas siin järsku nüüd nii palju inimesi elab?
Väljak oli eredalt valgustatud ja õhutemperatuur kõvasti palavam, kui ma oodata oskasin. Pole ju nii hilja (18:30) veel kordagi õues viibinud ... Ennist kimbutanud väsimus haihtus hetkega ja maad võttis elevus.
Võistlus oli ääretult tore! Tiim Võru koosnes professionaalidest (Rasmus, Karl, Rait, Rain, Henriko) ja Tibud amatööridest (Quenten, Cal, Jayden, Rhyley, Zane, mina). Vabatahtlikult astusin Tibude tiimi, sest erinevalt Eesti poistest, pole mul vajalikku käte ja silmade kordinatsiooni, mis võimaldaks mul palliga seotud spordialasid teha ilma end häbistamata. Kasutasin äraspidist psühholoogiat ja uurisin enne mängu, kas nad on mures ka, et minusuguse professionaali vastu mängima hakkavad. Vastuseks saadetud vaikivate pilkude põhjal pidasid nad tõenäoliselt aru, kas minu kupli all on ikka kõik päris korras.
Gertrud nõustus kaasaelaja rolli enda peale võtma - saime kõik aru, et paremat kandidaati selleks ei ole! Professionaalse tantsijana tormas graatsilisel sammul (mis kuulunuks kui moelavadele) ühe tiimi juurest teise, klõpsutas oskuslikult pilte ja hõiskas oma heledal häälel motiveerivaid ergutussõnu. Ma usun, et tänu temale sain nii mõnegi servi üle võrgu löödud. Quenten tegi suurest elevusest moonwalki-sarnaseid liigutusi, mis kogu publiku naerma ajas.
Kõigi lootus täitus ja lõpetasime tiim Võru ja Tibudega finaalis. Otsustav mäng muutus nii tõsiseks väljakutseks, et Rain suutis isegi enda jala suurest panusest pahupidi keerata. Vapralt proovis mängu jääda, kuid viimaks saatis kainemõistus ta väljaku äärde kaasaelama. Niigi vähemuses olev tiim pidi pealtvaatajate hulgast abilise võtma.
Polnud kellelgi üllatuseks, kui tiim Võru võitis. Uhkusega plaksutasime käsi, kui meie tublid mehed pedjestaalile kutsuti ja auhinnad kätte jagati. :)
...
Lõpetuseks meie humoristist ülemuse naljadest. Olge mureta, see lipp on endiselt kõrgel.
Hiljuti liitus meie tiimiga noor, 16-aastane, Jasper. Tema hoiak oli loid, mis näitas, et ta ei raisanud aega mõtlemaks sellele, millise mulje ta teistele jättis. Lühikest kasvu, kuid äärmiselt julge sõnavõtuga noormees tembeldati juba esimesel päeval minu “teiseks pooleks” ehk teisisõnu moodustame oma musklimassiga täpselt ühe inimese. :)) Quenten võttis võimalusest maksimumi ja kuulutas Jasperile, et ka mina olen 16-aastane. Mu ammulisuise uskumatuse peale pilgutas ta lõbusalt silma. Õnneks hammustati ta nali mõne sekundiga läbi.
Jasper, kelle suhtes mul alguses väga kõrged lootused ei olnud, muutub iga päevaga aina asjalikumaks. Kui alguses igal võimalusel viljahunniku otsas pikali viskas, käärib ta nüüd varrukad üles ja pakub end lausa vabatahtlikult siime värvima. Rasmuse ja Cali pingutused hakkavad vilja kandma.
See-eest on pisut kaootilist ja organiseerimisvõimetut boheemi meenutaval Jasperil üllatavalt hea muusikamaitse (kujutan ette, kuidas Rasmus selle väite peale meelekohtades ringe teeb) ja mind ajab siiani naerma, kui ta üks päev teatas, et ta sai alles mitu päeva hiljem aru, et kaksikuid on kaks. Senikaua pidas Raiti ja Raini samaks inimeseks.
Ps! Rasmus ja Karl suutsid enda mahakandmisele määratud auto nii hästi korda teha, et see on meid juba mitmeid kordi Northami ja tagasi sõidutanud. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar