Kohviku elu

 

Arusaamatul põhjusel tunnen, et minu elus on toimumas mingi oluline muutus ning see transformatsioon vajab aega ja ruumi, et oma protsess segamatult lõpule viia. Tabasin end selle üle ühel hommikul juurdlemast, kui midagi meteoriidilaadset taevast kukkumas nägin. Põhimõtteliselt olen ma äsja ahjust tulnud juustukook, mis vajab aega maha jahtumiseks, enne kui saab öö värskendavas külmkapis veeta. Söömisest rääkimata. 

Kas on asi peagi saabuvas Nimmitabeliga hüvasti jätmises või üllatab mind miski muu tore, mida hetkel ette näha ei oska. Kellel küsimärgid silme ees vilguvad, siis ega ma täpselt veel ei tea kuhu ma lähen, aga kindel on see, et 8. oktoobril olen Perthis. Arvatavasti liigun sealt edasi Kellerberrinisse, et mõned kuud korraliku palga eest tööd rügada ja säästa. Tarpingu boss Quenten igatahes lubas kohta hoida ja tagasi tuleku puhul palka 5$ võrra kergitada. Elame näeme, kuhu teed mind viivad. :)

Olgugi, et Nimmitabeli bakeryga käib kaos käsikäes, taipasin ühel järjekordsel jäisel hommikul, kui armsaks see ilma toidupoeta tänavake mulle saanud on. 

Esmaspäev algas nagu ikka - pahurate nägudega tuttavad kujud marssisisd sisse, üks napisõnalisem kui teine. Nad isegi ei proovi varjata, kui väga nad esmaspäevasid vihkavad. Erinevalt minust, kes ma pole kunagi sinna patta kuulunud. Isegi mitte kooli ajal, mil esmaspäev rohkem uhiuue vihiku kui näruse muserdava kadalipuna näis.

Sisse juurdunud muster jätkub ka Austraalias - armastan varakult pagarikotta jõudmist, et kohvinurgas kolakas teepott tõmbama panna, kähku küpsetamisega ühelepoole saada, külmikust "alati jalus olev" võikukäru välja tarida ning pidada lõputuid põnevaid vestlusi, kellega iganes koos töötame.  

Armastan kohvikus möllavat udust saiakeste soojust, mis mind ühtelugu lapsepõlve tagasi viib. Meenutavad need lõhnad siis vanaema hingesoojusega küpsetatud pirukaid või sõbranna juures Tiskres sisse ahmitud pontsikuid (rohke tuhksuhkruga). 

Naudin väikeseid jaheda õhu purskeid, kui uks peenikese kõlina saatel avaneb ja sulgub. Vaikset vestluse suminat, mida piruka söömise kõrvalt on omamoodi väljakutse pidada. Ometi saavad külastajad sellega hakkama. 

Kui vaikne on, ümiseme kõlaritest tulevaid laule kaasa. Iga päev sama playlist, mistõttu ei ole isegi mina sunnitud sõnu laulmiseks välja mõtlema.

Nimmitabel bakery ei ole erakordselt moekas koht – valgeks võõbatud seinu ilmestavad mägedes üles võetud kaadrid loodusest ja õnnelike nägudega loomadest. Saali paigutatud kulunud puidust lauad ja metallist toolid on siin aegade algusest elanud ja menüüd pole ilmselt kunagi muudetud. Välja arvatud uus gurmeesein, kus külastajate pilke püüavad igas kaliibris šokolaaditahvlid, käsitöökommid, õlid ja muud nikerdised.

Kui gurmeenurk välja jätta, on kõige enam mu südame võitnud  kohviku klientuur. Mulle meeldivad torumehed Jack ja Josh, kes olenemata ilmast lühikestes pükstes ja erkoranžis t-särgis sisse vantsivad. Ei pea enam tellimust sissegi andma, vaid saavad rahulikult meid oma sarkastiliste naljadega üle külvata, kuniks nende topelt shotiga lattesid valmistame. 

Mulle meeldib kohaliku villapoe pidaja a ka Dandelioni daam, kes teenis oma hüüdnime valgete puhvis juuste pärast. Jacki ja Joshi kombel jääb ka tema iga päev enda tellimusele truuks - spinati quiche ja kolm tassi kohvi. Esmaspäevast pühapäevani. 

Minu kõige lemmikum klient - Fill - väärib kahtlemata eraldi välja toomist. Kiitsakas pikka kasvu härra, alati naeratus näol ja endal vanust pea üheksakümend. Fill kuulub nende väheste asutraallaste hulka, kes näeb enda vanuse kohta tunduvalt noorem välja.  Iga hommik keerab valge fordiga kohviku ette, suudleb õblukest naerusuist naisterahvast pealaele ning lubab peagi kakao ja pirukaga tagasi olla. Filli naine, Wendy, silmitseb särasilmselt aknast paistvaid inimesi, tundes rõõmu enda peas loodud maailmast. Wendy nimelt on dementne, kuid Filli armastus tema vastu on niivõrd tugev, et kogu maailm tiirleb pea 70-aastat kestnud kiindumuse ümber. Nagu Dante kirjutas: "Armastus, mis liigutab päikest ja tähti." Ei väsi Fillile korrutamast, et tema on püstitanud minu maailmas standardi, mille järgi nüüdsest tulevikuks meest valida. 

Naerusuiste klientide kõrval, on ka pahuratel klientidel oma võlu. Näiteks Smart auto mõõtu ratastooliga ringi vurav Darren, tohutusuur ilma esihambata härra, kes täpipealt 7:00 rütmiliselt vastu ust hakkab sõitma. Kuidas muidu keegi tema kohalolu märkaks? 

Alguses tundsin talle kaasa, saamata aru, miks teised töökaaslased tema vastu nii õelad on. Kui ta aga ühel hommikul enda tavapärase juustu-tomati-singi võileiva ja tulikuuma latte tellimuse sisse andis, sai pilt selgeks. Darren, keda ma liikumisvõimetuks pidasin, kangutas ennast püsti ja jalutas muretult tualetti. Seisin nagu maopilgust tardunud lind. Isegi espresso shotile piima kallamine jäi pooleli. Kui tualeti uks kinni kolksatas, jooksin kööki. Kaylie, kes juba ainuüksi Darreni nägemisest vihast vahutama hakkab, kukkus teda kõikide teadaolevate sõimusõnadega maapõhja kiruma. Laisad austraallased teenivad niimoodi endale elatist, mis küündib kõrgemale, kui meie kohvikus teenitud palk. Ehk, kui oled valmis kogu tervise ja kvaliteetse elu ohverdama, ahelda ennast ratastooli, söö paksuks ja riik kütab korralikult kopikaid sulle arvele. :)) 

Darrenist tiba leebem variant, punapäine naabriproua Lynn, siunab iga päev meie pirukaid maapõhja - ei saa talle seda pahaks panna... - kuid kummalisel kombel leiab ta iga hommik oma tee pagarikotta, et nurgalauas üks-kaks pirukat mugida.

Püsikliendid välja arvata, meeldivad mulle suusahooajaga välja ilmunud turistid, kes paksudesse riietesse mähitult teevad kiire kohvi peatuse, enne kui päeva Kosciuscko mäe otsa ronides või Jindabynes suusatades veedavad.  Ilmselt ei ole nad kursis, et Jindabynes on Caroline kolmas pagarikoda. Isegi nimi on sama. 

Kahtlemata paneb minu tugev aktsent nende kõrvu uudishimust kikitama ning siin, erinevalt Melbournist, ei kardeta täpsemaid detaile uurida. "I am from Estonia" kostub nende kõrvu "I am from Macedonia" ehk nüüdseks tean juba ette, et ilmselt tuleb mul mitu korda E-S-T-O-N-I-A üle kohviku röökida. Katil taolisi probleeme pole - teda kas peetakse huvitava aktsendiga austraallaseks või modelli välimusega kanadalaseks. Saaks ma vaid taoliste komplimentidega uhkeldada... Mind tituleeriti 14-aastaseks koolist poppi tegevaks lauljaks. Jah, lugesite õigesti - LAULJAKS. Väidetavalt pidavat mu hääl helisema... . :) Kes on mind kuulnud, teab, et võib kodus vaikselt pihku itsitada.

Taoline ülimalt sotsiaalne töö on tegelikult seljakotiränduritele ütlemata kasulik. Kui palju uusi tööpakkumisi, reisisihtkohti, häid soovitusi iga päev letti laotakse. Lisaks mõjub see ka keelele tohutult hästi. Sellel tõenäoliselt polnud mu keele tasemega vähimatki pistmist, kuid eile arvas üks kiilakas härra, et ma olen iirlane. :) Võtsin seda kui ülimat komplimenti.

Teil teadmiseks, siis peagi vahetub kogu senine seljakotiränduritest koosnev komando välja (v.a mina ja Charlotte). Layla (Iisrael), Sophie (Inglismaa) ja Kati - kõik nad lahkuvad augusti teisel nädalal. Hetkel olen poole kohaga HR, kammides läbi kõikvõimalike Facebooki gruppe, et Caroline valimik võimalikult mastaapne oleks. Saime juba esimesel õhtul vilju noppida - Carolinil meilboks oli vähem kui päevaga CVdest umbes.

Mina ja Layla 

Jess, seekord sain Adaminabys "radika". See küll puhus maksimaalselt 16-kraadi, aga parem kui 10-kraadine tuba, onju? :P 

Kuidas sooja saada. 

Minu uus lemmik -kevadrullid hummuse, kimchi ja avokaadoga. 

Vahepala

 

Nüüdseks jagunevad minu päevad loomulikeks kolmandikeks. Oma hommikud veedan lõdisedes pagarikojas pisi-töid tehes ja hiljem kohvikupoolel kliente teenindades. 

Pärastlõunal kirjutan blogi - tean, see on hetkel natuke soiku jäänud - mis eranditult igas mööda tuiskavas töötajas uudishimu tekitab. Kui tagumik istumisest kangeks jääb, pakin oma kolm asja seljakotti, et järgnev tund nagu hullumeelne tänavate vahel lugedes jalutada - suurepärane ravim peale röögatult sotsiaalset tööpäeva. Tühjaks imetud akud saavad momentselt täis laetud ja minust võibolla ülelinna kuulsus.  

Õhtuti (loe: kell 16:00) leian end enamasti köögis askeldamas. Lasen loomepuhangu valla, üllatades iseennastki, mis "meistriteos" seekord sünnib. Enamasti olen ainuüksi viljade värvikammast nii lummatud, et maiste muutub automaatselt meeldivaks. PS! Olge mureta, minu hingesugulane - hummus - käib ustava kaaslasena kõigiga kaasas. Isegi suppidega. :) Õhtusöögile paneb punkti hunnik maapähklivõisse uputuatud datleid, millest ma nagu narkomaan loobuda ei suuda.  

Enne magama jäämist korrutan üle päevajooksul kirja pandud uued sõnad. Minu mitme aasta pikkune pingutus enda inglise keelt paremaks saada, on hakanud viimaks vilju kandma! Ilmselgelt olen avastusest nii elevil, et ei suuda seda mainimata jätta. 

Sisse kodeeritud rutiini järgides, ei möödu päevagi, kus ma ei loeks, kuulaks või räägiks (milline saavutus...) inglise keeles. Õhtuti toksin kõik kirja pandud uued sõnad Quizletisse - aitäh Kati, et selle appi olemasolu meenutasid! - ja ketran neid eranditult iga õhtu vähemalt korra. Ehk siis näete: ka esmapilgul kõige lootusetumast keeleoskamatust võib asja saada!

Natuke muud juttu ka:

Viimased nädalad olen tabanud end pingsalt diskuteerimas reisimise ja laiasilma ringi kujundamisest, selle mõjust. Elades kolmandat kuud imetillkueses asulas, töötades koos inimestega, kellest pooled ei ole kunagi Austraalia pinnalt välja lennanud, lajatavad nende mõtteavaldused pea iga päev tugeva hoobina vastu vahtimist. Kui hiljem Katiga juhtun rääkima, on vestlus taas kergendust pakkuv, kosutav ja värske nagu Kosciuszko mäestiku oja vesi. Oh kuidas ma armastan haritud tarkasid inimesi! (Tervitus mu sõpradele ja perele!:))

Liiga tihti pean endale meenutama, et väikelinna väiklus ei ole üdinisti nende enda süü. Linnas, kus on umbestäpselt 300 inimest, pole midagi imestada, et kuulujutud on kerged tekkima ja iga tühisem juhtum pannakse meeletult suure kella külge. 

Nagu sisse kodeeritud, alustavad Nimmitabeli kolm pagarit igat päeva ohkides ja kirudes. Erinevalt minust, ei ole nende aeg limiteeritud. Palk on ka fikseeritud. Niisiis silmitsevad nad esimese asjana Caroline tehtud ülesannete listi, viskavad paar roppust õhku ning ulbivad järgneva tunni töövõimetuna keset pagarikoda nagu piima sisse sattunud saiapuru. Kui kohvijanu väljakannatamatuks muutub, kogunevad nad kulm kipras masina ümber, et oma lõputuid tiraade jätkata. 

Põhjused on enamasti tühised - kolmapäeval näiteks oli Caroline unustanud muffinipabereid tellida, mis päeva totaalselt ära rikkus. Emotsionaalne alla käik tõmbas viimsegi energiaraasu endaga kaasa, mis tõttu ei olnud see isegi variant, et alustaks ehk teiste tegemist vajavate ülesannetega. Pabotha vehkis vihaselt kätega, väites, et Caroline on kõige kohutavam ülemus, kes tal eales olnud on. 

Palun mõistvat suhtumist - ta on ainuke ülemus, kellega ta keset tööpäeva alkoholi tipsutada ei saa. Uhkusega näitas isegi pilte oma kruiisilaeva aegadest, kuidas ta kappide vahel keset enda vahetust põõnas. :) 

Teema jätkuks:

Nädala alguses veetsin ühe öö enda vanas kodus - Adaminabys. Charlotte oli vaja lennujaama saada, seega ainuke variant olin mina. Võtan enda hüpiknuku rolli äärmiselt tõsiselt.  

Need kaheksa tundi keset elutoa põrandat, olid vaieldamatult kõige külmemad kaheksa tundi minu lähiminevikus. Kirjutaks ka jooksu samasse nimistusse, olgugi, et tegin kohe kindlasti uue kiirusrekordi. Sprintisin nagu Usain Bolt läbi jäise sillerdava ööpimeduse, kannatamatult oodates, millal külmast kanged liigesed üles soojenevad. Ainuke, mis selle tunniga muutus, olid jääkuubikuks muutunud sõrmeotsad.

Charlotte itsitas, kui mind ärgates maja ainsa soojapuhuri kõrvalt kükitamas leidis. Küll oli mõnus, peaaegu suutsin end ära petta, et istun Sauel 70-kraadises saunas.

Canberrasse startisime enne koitu. Mina, ettevaatuse etalon, istusin enesekindlalt roolis, keha valvsalt ette poole kaldus, ja sõitsin lubatud kiirusest tunduvalt rahulikumalt. Õnneks tuhisesid enamus rekkad vastassuunas, jättes mulle vaid mõned üksikud kängurud ja opossumid katsekiviks. Ja isegi kui keegi juhtus meiel tagumikus kannatamatult sõitma, ärge muretsege, siinsetel maanteedel leidub piisavalt teeääri, kus hetkeks peatuda ja teine mööda lasta.

Millised vaated meile avanesid... sõitsime justkui läbi hellaloomuliste Moneti maalide, kus ohhetama panev heleroosa-kolla-mannavahu taevalaotus meie ees oma ilu demonstreeris. Jäine kliima, millele isegi päike ei suutnud vastu astuda, täitis kogu looduse sadade tuhandede sätendavate kristallikestega. Rooli taga juubeldades palusin Charlottel pilti teha, aga sealt vastu vaadanud jäädvustus oli alla igasugust arvestust.

Inimtühja lennujaama ees jätsime Charlottega mõneks päevaks hüvasti, soovisin talle lõbusat festivali ja peatusin enne tagasi sõitmist enda lemmikkohvikus - Raw Coffee Roasters. Kaotasin seal totaalselt ajataju. Pidin hiljemalt kell kolm Adaminabys olema, kui tahtsin normaalsel ajal Nimmitablesse jõuda ehk midagi muud ma kogu päev Austraalia pealinnas ei teinud... Viis tundi kohvikus, kõlab nagu Birgitti Pilveti vaba aja veetmise harjumused. :)

Tagasiteel usaldasin google mapsi - nagu näha, ei olnud Whinney trip piisav õppetund - mis juhatas mind läbi kolme rahvuspargi. Lugege: tee, mis ilmselt andis inspiratsiooni Colin McRae ralli loojatele. Järsud, kitsad, augulised, lõputud kruusaga kaetud teed, kuhu levi ei ulatu ja inimesi satub harva. Palvetasin, et see logisev bussiasjandus just täna ei otsustaks otsi anda. Kuid loodus oli oivaline. Pidin isegi mõne korra peatuma, et pahviks löödud turisti mängida. 

Nimmitablesse jõudsin vaevu enne kella viit. Layla, kes kohustati mind tagasi sõidutama, pidi veel mustmiljon toimetust tegema, enne kui liikuma saime. Autoriteeti õhkav Sophie pidi vaid mõne kurjema sõna poetama ja minut hiljem istus Layla autos, aurav söögikauss nina all. Poleks arvanud, et kiirnuudleid on võimalik nii kaua valmistada. Kohe kindlasti tegi ta aegluse rekordi... kui selline asi olemas on. 

Kodus läksin otsejoones magama. Suikudes sekundiga unne, mida küll kauaks ei jätkunud. 

Ärkasin võpatusega - silmad pärani lahti - kui seinatagant naeru ja elevusest pakataviad hääli kostus. Pagarid. Aleci kõmiseva hääle tunnen ma kilomeetri kauguselt ka ära. Katit aga ei suutnud nende seast tuvastada. 

Eksisin. Ta sättis end lihtsalt teises toas valmis. Mina otsustasin hiirvaikselt magamist edasi teeselda, et jumala eest keegi mind kaasa ei üritaks kutsuda.

Hommikul teadsin juba ette, et ükski pagar õigel ajal kohale ei jõua. Seda juhtud juba tavapäevadelgi haruharva. Saabusin kohviku ette seitsme minutilise hilinemisega (nägin ränka vaeva, et enda sees peituvale täpsusepedandile vastu astuda). Kannatlikult piidlesin üle tee paikneva motelli poole, lootuses, nende tänava poole suunatud akendest mingitki liikumist märgata. 

Ei miskit. 

Kakskümend minutit hiljem olin valmis tagasi koju minema. Aga ole sa alkohol tänatud, mis Pabotha nii kohmakaks muutis et terve tänav sai tema liikumisest aimu.

Tavapärasest aeglasemalt õue jõudes, seisis ta segaduses ilmel motelli ees, ühes käes suur kotipamp prügiga. Minu kõlav hommikutervitus käivitas ta masinlikult liikuma. Vales suunas muidugi. Trajektoor nii viltu, et pani mind tema ärkvel olekus kahtlema. Muigasin.

Lõpuks sai ta end nii palju kokku võetud, et jõudis pagarikoja ukse juurde. Endiselt prügikasti otsides, üritas ta pampu pudelitele mõeldud tillukest avausest sisse toppida. Itsitades lõin käega ja võtsin ohjad enda kätte, et selle jäise tuule käest lõpuks ometi minema saada.

Ajakriisis tormasin nagu segane. Endiselt joobakil Pabotha naeru kihistades kannul, näitas mulle kõiksugu pilte enda mineviku seiklustest ja muljetas äsja seljatatud üritusest. Joomisega alustasid nad kell üks päeval ja lõpetasid vahetult peale südaööd. Maganud polnud ta tundigi. Palus vaid härdalt, et talle ühe ainsa kohvi ruttu teeksin. Krimpsutasin pisut kella poole vaadates nägu, kuid lõpuks läks süda härdaks. Pealegi, olid nad kaupa tellides juba lauspurjus ehk vahukoort mul nagunii polnud. Võitsin sellega vähemalt 30-minutit lisaaega. :)

Alecit ega Cacit ma sel päeval ei näinudki.

PS! Pabotha elus on olnud nii mitmeidki päevi, kus ta on kaaninud üle kolmeteistkümne kohvi. Iga üks topelt shotiga! See fakt shokeeris mind niivõrd, et olin sunnitud selle siia kirja panema.

Kokkuvõttes - Tere tulemast Nimmitabelisse! :)

Alec ja Caci

Pabotha hakkab Kati vesti proovima 

Sophie ja Charlotte ei suutnud mõista, miks Layla tahab ahju puid juurde lisada. 

No vaadake neid värve! 

Sinna mu viis tundi kadusidki ... 

Ralliäss

Kati, meie vahva käruga, mis kõigil alalõpmata ees on

Mina niisama tlefonihoidjat mängimas 

Canberra Maraton 2023

 

Kargasin nagu elektrilöögi saanu püsti, kui äratuskell 02:30 tillerdama hakkas. Tõmbasin eelmisel õhtul valmis sätitud jooksuvormi selga ja hiilisin kikivarvul kööki. Viimast teen ilmselt enda rahustamiseks - roostetanud tuulelipp krigiseb ka vähem, kui meie maja. Isegi jäärapäine veeboiler on pähe võtnud iga natukese aja tagant möirgama hakata, olenemata sellest, kas keegi on kraani keeranud või mitte. 

Avasin ääreni täis külmkapi. Juustust, avokaadost ja seemnetest koosnev munapuder näis just see õige toit enne jooksu. Heleroosa söögikausike kaenlas, sättisin end mugavalt ahju ette, milles leekki veel põles. 

Patside punumiseks varutud 30-minutit oli ilmselgelt liiast. Midagi pole muutunud, kaldun endiselt aega üle varuma. Teisalt oleks palju hullem hommikul poolearulise kombel ringi tormata ja 90% asjadest maha unustada. Jõudsin isegi mõned vrapid karpi rullida. Mine tea, äkki seekord peale jooksu isutab.

Kell kolm hakkas magamistubadest liikumist kostuma. Hingasin kergendatult. Olin enda loomupoolest pika unega sõprade pärast mures, seega võite mu tänutunnet ette kujutada, kui punktipealt iga üks ise toast kööki vantsis, kolm silmapaari eredast valgusest kissis. Plaksutasin rõõmust käsi, proovides neid mitte oma ülevoolava energiaga ära lämmatada. Isegi Alec, meie meespagar, vastas sekundipealt mu sõnumile, lubades 5-minuti pärast maja ees olla. Polegi teile vist rääkinud, aga tänu Alecile sain ma kogu enda Canberras broneeritud hostelli ja üüratult kalli bussipileti ära tühistada. Tema sõnul ei saaks talle miski muu suuremat rõõmu valmistada, kui minuga kell kolm hommikul Canberrasse sõita ja jooksuhulludele kaasa elada. Ilmselt kuulub tema hing endiselt spordile. 

Nagu aru võisite saada, toimus jooks Austraalia pealinnas, Canberras. Kaks tundi sõitu, kuid arvestades Austraalia äärmiselt aktiivseid ööloomi ja libedaid teid, lisasime julgelt sõidu arvele ühe tunni otsa. Oleks rumal taolistes tingimustes kihutada. Eriti, kui siinmail talverehve vajalikuks ei peeta.

Kõik unekotid eesootavast sõidust elevil, hüppasime vani. Kannatlikult piidlesime ülessulavat akent ning panime läbi uduse ööpimeduse Canberra poole ajama. Eestis oli mul kombeks aknapesuvedeliku ja kojameeste abiga protsessi kiirendada, millest siin võib vaid und näha. Spetsiaalse vedeliku asemel paaki valatud vesi oli kohe kindlasti ära jäätunud.

Kakskümmend kilomeetrit hiljem asi uudishimu võitu - miks sellisel kellaajal nii tihe liiklus on? Ülevalgustatud rekkad kihutasid kaubaga sihtkoha poole, üks rohkem Raekoja platsi kuusepuud meenutav kui teine. Alec kehitas rooli taga õlgu, täiesti tavaline Lääne-Austraalia liiklus. 

Nii Charlotte, Matti kui ka Aleci jaoks oli see esimene “suur maraton” mida nad vaatama tulid. Charlotte torutas mõtlikult huuli, kiites ideed varakult sõitma hakata. Ainuüksi mõte seal ootavast kaoses pani teda nägu krimpsutama. Noogutasin innukalt kaasa. Ilmselt kujutasime vaimusilmas ette midagi sarnast, mida Melbournes, Milanos või isegi Eestis olen kogenud. Ajutiselt suletud autoteed, lintidega piiratud pungil parkimisplatsid, tohutud spordiriietes tunglevad rahvamassid. 

 

Kes osanuks oodata, et Canberras haigutab meile vastu laustühjus. Avaral peatänaval tiirlesid vaid üksikud kuivanud lehed elutu sõidutee kohal. Lootusrikkalt sõitsime ürituse alguspunktiks märgitud parki, juu on kõik sinna kogunenud. 

Ka seal ei olnud ühtegi märki peagi algavast jooksust. Süda äkiliselt kiiresti põksumas, kompasin taskus telefoni järele. Hea, et pime oli - mu nägu tõmbus roosaks nagu krevette söönud flamingo. Matt, see-eest, säras nagu tuletorni tala, pannes oma naljadega mu terve mõistuse totaalselt kahtluse alla. Kaasa ei aidanud ka asjaolu, et mõned päevad tagasi leidsin postkastist tellitud jooksutossude asemel näruse käeketi. PLASTMASSIST! (Võibolla jätsin igavesti internetist tellimisega hüvasti ....). Auto rõkkas naerust. Järsku näis igaüks vajalikuks enda telefonist üle kontrollida ega üritus juhuslikult eelmise aasta kuupäevaga pole. Ei olnud! Näitasin neile võidukalt keelt...

Kui muruplatsile aegamööda inimesi kogunema hakkas ja kaks lipukest 30-minutit enne starti vardasse aeti, sai mu fännklubi naljatamine veel hoogu juurde. Ma pole ammu nii palju puid saanud... ise mõttes kirudes, kus on kella viiest alates uirgav muusika, ülevoolavas meeleolus sportlased, rajaääriste taga tunglevad kaasaelajad… Seal polnud isegi välikäimlaid! :)) 

Esimesed jooksjad ilmusid välja 20-minutit enne starti. Kui ma enda eestlasliku täpsusega lubatud kellaajal võistlusnumbrit küsima läksin, kõmpisin sealt sekund hiljem sama targalt tagasi. Külmast kipras tüse naisterahvas ei vaevunud pilkugi tõstma, vaid palus mul kõigepealt lasta laud valmis sättida. Aga kell oli 6:40?! 

Arvestades, kui madalale minu ootused ürituse osas olid langenud, võisin vähemalt kergendunult hingata - eesootav maraton ei ole minu fantaasiavili. Olgugi, et tundsin aina enam jooksu ees hirmu. Tavaliselt kannab mind puhtalt massienergia läbi esimese 15 km… siin aga oli selgemast selge, et jooksen enamus aja uhkes üksilduses. Äärmiselt lõbusas tujus Matt lubas mulle uue maratoni Nimmitabelist Coomasse korraldada. 

 

Sulejopesse mähitud vanamees, kes samuti külmast ilmast ilmselgelt häiritud oli, vuristas hooletult mõned tervitussõnad ja sai au stardipauk hüüda. Ei mingit püssipauku, muusikat .. vaid kolm nostalgilist kooliaega meenutavat sõna. Viskasin viimase pilgu enda armsale kaasaelajaskonnale. Kõik neli mulle reipalt kahe käega lehvitamas, silmis pilvelik pehmus. Parema pildi loomiseks - nad moodustasid 80% kogu mahajäänud rahvahulgast. :) 

Vihtusin mööda keraamiliste laastudega plaaditud promenaadi, mis sädelesid hommikuhämaruses nagu peegeldava basseini põhi. Ei läinud isegi kilomeetrit, kui kogu mass laiali hajus. Taolist asja ei juhtunud isegi Väike-Maarja virtuaalmaratonil, kus Erki Veiko porilombis janu kustutas. 

Imetlesin tõusva päikese käes sätendavat tiigivett, mille kohal vikerkaar innukalt vett rüüpas. Rada viis läbi tuttava lipu allee (kus esimest korda sini-must-valge täieshiilguses paistis), üle kitsa autodest tulvil silla, lõpetades minu ja Matti Canberra “parkla kodus”. Seal keerasime otsa ringi, tõtates sama teed pidi tagasi. Kokku 7 km ehk võite juba järeldada, et läbisime seda kuus korda. Olin taolise ülesehitusega ülimalt rahul. Endal meel värske kui karikakrad, plaksutasin igal ringil vastu tulevale liidrile, kelle tema emotsioonitu näo tõttu soomlaseks tembeldasin.

Linn polnud toimuvast üritusest teadlik. Teisisõnu pidime päikeselist ilma nautivate rahvamassidega maid jagama. Suurte turistihordide saabumisega läks üritus eriti lõbusaks. Purskasin naerma, kui ühel korraldajatest kops üle maksa viskas. Erkroheline vest tugeva tuule käes lehvimas, röökis ta ammulisui taevasse vahtivate hiinlaste peale, kes liuglevate kakaduude poolt hüpnotiseeritud olid. Kasu sellest ei olnud.

Toonusest rääkides - tundsin end suurepäraselt! Olen viimastel kuudel teadlikult tervislikult toitunud, tagades sellega kehale piisavalt valku, süsivesikuid ja rasva. Hiilgav unegraafik (vähemalt 7-tundi) andis kehale aega taastuda ning iga päev samal ajal ärkamine-magama minemine pani minu rutiini aarmastav hinge rõõmust laulma.  Nimmitabelisse jõudmisest alates on kõik hommikud alanud virgutava jooksutiiruga, treenides tänu siinsetele küngastele lihaseid, mille olemasolu olin sootuks unustanud. Tunnustust väärib ka igas postituses jutuks tulnud jäine kliima - nimetage parem motivaator kiiremini joosta!

Ei möödunud ühtegi ringi, kui poleks mõttes enda suurepärast enesetunnet tänanud. Kui kolmandat korda stardipunktist läbi tuiskasin, hakkas korraldaja härra mulle ustavalt kaasaelama. Kuldse retriiveri kombel jooksis mõned meetrid kaasa, lubades, et varsti saan toidutelgis jalad seinale visata ja hiiglasliku nacho bowli mugida. 

Kokkuleppe kohaselt andsin viimasele ringile minekust enda fännklubile märku. Nii olevat neil piisavalt aega ükskõik mis Canberra otsast finishisse jõuda. Kes aga oleks osanud arvata, et just viimasel ringil minu jõuvarud lõkkele löövad. 7 km ja 35-minutit! Oma 13 läbitud maratoni meenutades rõhutasin, et viimane ring saab vaevaline olema. Vähemalt 50-minutit. 

Aga just see alguses pettumusvalmistanud maraton läheb ajalukku mu mitme aastase eesmärgi saavutamisega- joosta alla 3:45! Täpsemalt 3:42:27, mis kergitas mu üldarvestuses 3. kohale ja naistest 1. Ärme selle peale mõtle, et maratoni lõpetasid vaid 23 osalejat. :D  

Loomulikult jäi mu fännklubi finisheerimisest ilma. Venitasin ja pugisin toidutelgist saadud kummikomme, kui eemalt finishi poole tõttavat Matti ja Charottet märkasin. Kati ja Alec itsitades neil kannul. Teravad pilgud üle muruplatsi käimas, pidasid nad ilmselt vaikimisi võistlust, kes mind enne leiab. Vaatasin lõbusalt showd pealt. Charlotte märkas mind esimesena. Kõik neli tormasid mind kallistama, silmis meeletu süütunne. Proovisin neid rahustada. Inimesed, kes end minu pärast kell 3 öösel üles ajavad, ei tohiks kohe kindlasti end halvasti tunda. Kõik keksisd ja plaksutasid, kirjeldades mulle üksteise võidu, kuidas nad lihtsalt neli tundi kaubanduskeskuses veetsid. Kui end tühjaks elasid, andsid mulle meie edasiste plaanide osas vabad käed. Kahtlemata tabasin sööma mineku ideega naela pihta. Kati pani automaatselt käe kõhule, olles näljast nõrkemas. 

Uhked gigantsete lehtedega juurikad, eksootilistest viljadest pakatavad vikerkaarevärvilised letid panid mind hetkeks tundma, nagu oleksin tagasi Balil või Tais. Avanev pilt lausa kutsusid raha laiaks lööma. Jõudsime Canberra kõige suuremasse marketisse/ turule. Näljahädaliste kombel haarasime igast käeulatuses olevast karbist hakitud puuvilju, mis ajutiselt meie korisevaid kõhtusid vaigistas. Tiir peale tehtud, läksime otsustusvõimetult tagasi autosse. Ükski koht ei näinud piisavalt atraktiivne.  

Alec kibrutas mõtlikult kulmu. Mõni minut hiljem põrutasime Canberra hipster-rajooni poole, Aleci lemmikusse burgeri restorani. Huvitav, kas Telliskivi loomelinnak sai sealt inspiratsiooni… 

Hing laulis rõõmust, kui laualina meenutavasse ürpi mähitud teenindaja suure korvitäie bataadifriikaid (topelt Aioliga!) mulle nina alla asetas.  Kastmega üle ujutatud taimsekotletiga burger veel sinna juurde. Adrenaliini tekitamiseks tellis Alec laua peale neli täidetud jalopenot, pannes meid üksteise järele silmi vesistama.

Tagasiteel üllatati mind humoorikate auhindadega. Kati tõmbas tooli alt hiiglasliku wokpanni ja Charlotte hoolikalt kotti peidetud pudeli vodkat. Minu reaktsiooni ootavad näod meenutasid pigem õnnelikke oravaid, kes jälgivad uut pähklit nosivat sõpra. Pannist tabavamat kingi oleks raskem teha, kuna olen meie Nimmitabeli maja katastroofilist asjandust siia saabumisest alates kirunud. Vodka ilmselt jääb järgmist aastat ootama.

Ühesõnaga, proovin nüüd kirjutamise lainele tagasi saada ja teid enda tänavlinna eluga rohkem kursis hoida. :D 

Need pildid on nüüd täiesti suvalises järjekorras... Im sorry

Sellise kaardi tegid mulle :)

Vist läksin hulluks

Charlotte :)