Seljatasin just elu ühe kaootilisemad kaks nädalat. Põhjus, miks ma blogimaastikult kadunud olen olnud.
Rõhutasin Carolinile juba aprilli lõpus, et juuni viimasel nädalal antaks mulle minimaalne arv tunde, võimaldades mul suuremosa ajast diivanil maratoniks jalgu puhata.
Ärge valesti aru saage. Ma ei ole siin külmkapikülas end Rait Ratasepaks või kolmikuteks Luikedeks pidama hakanud, kes sini-must-valge lipu maailmas oma tulemustega kõrgemale kergitavad. Olen end alati amatöör martoonariks kutsunud, kuid kui juba osalemistasud välja käia ja 42km ette võtta, võiks ju sellest maksimumi pigistada. Rajal peast läbi käivad emotsioonid, mõtted, tunded ja füüsiline vorm on kogu elamuse põhitegurid, mida on õigesti valmistumisega võimalik suuresti mõjutada.
Loomulikult lendasid mu plaanid juba nädala esimesest päevast vastu taevast. Caroline andis endast parima, tegi enne puhkusreisi suurepärase graafiku. Ka parima tahtmise juures ei oleks ta suutnud eelseisvat kaost ette näha.
Pealt näha vaimselt stabiilne, alati naerusuine, Pabotha, sadas ühel hommikul bakerysse, nägu nii viltu, nagu oleks kolm nädalat magamata olnud. Mis mingis mõttes on tõsi… Pabotha ei maga. Minu silmis alati värske ja puhanuna näiv töökaaslane, on kuuldavasti juba mitu aastat 3-tunnise unega läbi elu seilanud (sõna otseses mõttes - ta töötas aastaid kruiisilaeval). Kui aga isiklikud probleemid ka vastu vahtimist lajatavad, murrab krooniline unepuudus isegi temasugused. See on nagu riiete pesemine - kui oma hilpe ikka liiga pikalt ei pese, koguvad nad piisavalt mustust ja tolmu, asudes aegamööda su tervist hävitama. Lisa veel samasse patta katasgtroofilised toitumisharjumused ja rohkem sõnu pole ängistava olukorra kirjeldamiseks vaja.
Iroonilisel kombel peab Pabotha ise end äärmiselt tervislikuks. Ampsab (eranditult) iga hommik rasvast nõretavat singi-juustu pitsat, magustoiduks brownie või peotäis šokolaadikomme. Ärkvel püsimiseks kaanib minimaalselt 3 topsi kohvi rohke suhkruga ja üle jäänud päeva varustab end pirukate, võileibade või wrappidega. Kui dieeditamise tuju tuleb, lisab ta eelnevalt kirjutatule kaks keedu muna ja paneb pitsale natuke rohkem vorstitükke. Mõmiseb mõnust, olles oma valguallikate üle äärmiselt uhke. Tema terviseteadlikusele pani minu peas punkti päev, mil ta mulle pisikese krõpsudest ja kastmest koosneva snäkipaki pihku suskas, lisades kommentaari "tõin sulle vahelduseks tervisliku snäki!".
Pabotha hüpohondria oli avapauk mu naiskolleegide vaimse tervise kriisile ... nagu domino klotsid hakkasid kõik riburadapidi ree pealt maha kukkuma. Samal ajal, kui Pabotha suitsunurgas nutta lahistas, lahvatas leek ka Tahlia südames, pannes ta poole päeva pealt pisarais minema jooksma. Caci palve koristamine päeva võrra edasi lükata, riivas tema südant, mis ilmselt oli viimane piisk juba üle ääre ajavasse karikasse.
Ka Nimmitabeli Bakery "ema", Kyliet, kes enamasti suuremosa enda vabast ajast kohvikus veedab, tabas vaimne kriis kui välk selgest taevast. Emotsioonid niidsid jalge aluse nii puhtaks, et lõid välja ootamatu palaviku näol. Teame ju küll, kuidas meel + keha on kontaktis nagu elekter ja raha kotile auku närivad kodumasinad.
Lühidalt öeldes, meie viiesest tiimist olid kolm mängijat poole päevaga pikali. Muidu alati appi tõttav Caroline nautis samal ajal Tais palmi all külma kookospähklit, kandes paratamatult vastutuse minu ja Kati õlule. Kui ikka ühtegi mõjuvat põhjust ei ole, ei jää muud üle, kui ise leti taha hüpata. Eks me mõlemad lootsime, et olukord on ajutine.
Nädala keskel hakkasin vaikselt rahutuks muutuma. Kriisid, haigused tulid ja läksid kiiremini, kui ma kaasa jõudsin mõelda. Küll lubas üks tööle tagasi tulla, küll lubas teine minu üleliigse tööpäeva endale võtta. Loomulikult jäid need vaid sõnadeks. Oli juba täiesti tavaline, et tormasin kolmandat päeva järjest hommikul koju Katit äratama - meie päästekomando põhiliige. Itsitasin, kui ta kolmapäeval mu kopsimise peale hõikas, et oli juba eos äratuskella helisema pannud.
Kui reedel, päev enne maratoni, endiselt pool kollektiivi pisaraid valas, pidin kõvasti vaeva nägema, et negatiivsed emotsioonid endast eemale peletada. Olin nii vaimselt kui ka füüsiliselt tühjaks imetud. Iga päev kell 3 pagarikotta tormata ja siis veel poole päevani klientidega tegeleda, hakkas küllastust tekitama. Pealegi, oli Matt meil endiselt külas!
Nagu tark vanasõna ütleb: “Mis ei tapa, teeb tugevaks”. Töönädal sai seljatatud ja kõik hakkas reipalt ülesmäge minema. Reede õhtul, kui parajasti järgmiseks hommikuks kooke sügavkülmast sulama korjasin, paiskas bakery tagauks lahti ja kohale jõudis ei keegi muu kui Charlotte! Tema säravad oranžid juuksed ja kõrvuni suu täitsid mu südame enneolematu rõõmuga. Viimnasest kohtumisest oli möödas terve igavik ning ainuüksi asjaolu, et ta sõitis siia mu maratoni pärast, tegi mind varbaotsteni õnnelikuks.
Aitas mul koogid kandikutele ära laduda ja tõttasime meile.
Veidi tõbime Matt askeldas parajasti ahju kallal, et külalise saabumiseks tuba ikka korralikult köetud oleks. Õnneks klappisid need kaks esimesest momendist. Võite kaks korda arvata, kas mu välja hõisatud plaan kell viis magama minna õnnestus … aga eks see plaan oli võistluseelse ärevuse tõttu juba eos lootusetu. Jõudsin isegi töölt tulnud Kati ära oodata.
Et liiga pikaks ei veniks, teen maratonist eraldi postituse ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar