Nüüdseks jagunevad minu päevad loomulikeks kolmandikeks. Oma hommikud veedan lõdisedes pagarikojas pisi-töid tehes ja hiljem kohvikupoolel kliente teenindades.
Pärastlõunal kirjutan blogi - tean, see on hetkel natuke soiku jäänud - mis eranditult igas mööda tuiskavas töötajas uudishimu tekitab. Kui tagumik istumisest kangeks jääb, pakin oma kolm asja seljakotti, et järgnev tund nagu hullumeelne tänavate vahel lugedes jalutada - suurepärane ravim peale röögatult sotsiaalset tööpäeva. Tühjaks imetud akud saavad momentselt täis laetud ja minust võibolla ülelinna kuulsus.
Õhtuti (loe: kell 16:00) leian end enamasti köögis askeldamas. Lasen loomepuhangu valla, üllatades iseennastki, mis "meistriteos" seekord sünnib. Enamasti olen ainuüksi viljade värvikammast nii lummatud, et maiste muutub automaatselt meeldivaks. PS! Olge mureta, minu hingesugulane - hummus - käib ustava kaaslasena kõigiga kaasas. Isegi suppidega. :) Õhtusöögile paneb punkti hunnik maapähklivõisse uputuatud datleid, millest ma nagu narkomaan loobuda ei suuda.
Enne magama jäämist korrutan üle päevajooksul kirja pandud uued sõnad. Minu mitme aasta pikkune pingutus enda inglise keelt paremaks saada, on hakanud viimaks vilju kandma! Ilmselgelt olen avastusest nii elevil, et ei suuda seda mainimata jätta.
Sisse kodeeritud rutiini järgides, ei möödu päevagi, kus ma ei loeks, kuulaks või räägiks (milline saavutus...) inglise keeles. Õhtuti toksin kõik kirja pandud uued sõnad Quizletisse - aitäh Kati, et selle appi olemasolu meenutasid! - ja ketran neid eranditult iga õhtu vähemalt korra. Ehk siis näete: ka esmapilgul kõige lootusetumast keeleoskamatust võib asja saada!
Natuke muud juttu ka:
Viimased nädalad olen tabanud end pingsalt diskuteerimas reisimise ja laiasilma ringi kujundamisest, selle mõjust. Elades kolmandat kuud imetillkueses asulas, töötades koos inimestega, kellest pooled ei ole kunagi Austraalia pinnalt välja lennanud, lajatavad nende mõtteavaldused pea iga päev tugeva hoobina vastu vahtimist. Kui hiljem Katiga juhtun rääkima, on vestlus taas kergendust pakkuv, kosutav ja värske nagu Kosciuszko mäestiku oja vesi. Oh kuidas ma armastan haritud tarkasid inimesi! (Tervitus mu sõpradele ja perele!:))
Liiga tihti pean endale meenutama, et väikelinna väiklus ei ole üdinisti nende enda süü. Linnas, kus on umbestäpselt 300 inimest, pole midagi imestada, et kuulujutud on kerged tekkima ja iga tühisem juhtum pannakse meeletult suure kella külge.
Nagu sisse kodeeritud, alustavad Nimmitabeli kolm pagarit igat päeva ohkides ja kirudes. Erinevalt minust, ei ole nende aeg limiteeritud. Palk on ka fikseeritud. Niisiis silmitsevad nad esimese asjana Caroline tehtud ülesannete listi, viskavad paar roppust õhku ning ulbivad järgneva tunni töövõimetuna keset pagarikoda nagu piima sisse sattunud saiapuru. Kui kohvijanu väljakannatamatuks muutub, kogunevad nad kulm kipras masina ümber, et oma lõputuid tiraade jätkata.
Põhjused on enamasti tühised - kolmapäeval näiteks oli Caroline unustanud muffinipabereid tellida, mis päeva totaalselt ära rikkus. Emotsionaalne alla käik tõmbas viimsegi energiaraasu endaga kaasa, mis tõttu ei olnud see isegi variant, et alustaks ehk teiste tegemist vajavate ülesannetega. Pabotha vehkis vihaselt kätega, väites, et Caroline on kõige kohutavam ülemus, kes tal eales olnud on.
Palun mõistvat suhtumist - ta on ainuke ülemus, kellega ta keset tööpäeva alkoholi tipsutada ei saa. Uhkusega näitas isegi pilte oma kruiisilaeva aegadest, kuidas ta kappide vahel keset enda vahetust põõnas. :)
Teema jätkuks:
Nädala alguses veetsin ühe öö enda vanas kodus - Adaminabys. Charlotte oli vaja lennujaama saada, seega ainuke variant olin mina. Võtan enda hüpiknuku rolli äärmiselt tõsiselt.
Need kaheksa tundi keset elutoa põrandat, olid vaieldamatult kõige külmemad kaheksa tundi minu lähiminevikus. Kirjutaks ka jooksu samasse nimistusse, olgugi, et tegin kohe kindlasti uue kiirusrekordi. Sprintisin nagu Usain Bolt läbi jäise sillerdava ööpimeduse, kannatamatult oodates, millal külmast kanged liigesed üles soojenevad. Ainuke, mis selle tunniga muutus, olid jääkuubikuks muutunud sõrmeotsad.
Charlotte itsitas, kui mind ärgates maja ainsa soojapuhuri kõrvalt kükitamas leidis. Küll oli mõnus, peaaegu suutsin end ära petta, et istun Sauel 70-kraadises saunas.
Canberrasse startisime enne koitu. Mina, ettevaatuse etalon, istusin enesekindlalt roolis, keha valvsalt ette poole kaldus, ja sõitsin lubatud kiirusest tunduvalt rahulikumalt. Õnneks tuhisesid enamus rekkad vastassuunas, jättes mulle vaid mõned üksikud kängurud ja opossumid katsekiviks. Ja isegi kui keegi juhtus meiel tagumikus kannatamatult sõitma, ärge muretsege, siinsetel maanteedel leidub piisavalt teeääri, kus hetkeks peatuda ja teine mööda lasta.
Millised vaated meile avanesid... sõitsime justkui läbi hellaloomuliste Moneti maalide, kus ohhetama panev heleroosa-kolla-mannavahu taevalaotus meie ees oma ilu demonstreeris. Jäine kliima, millele isegi päike ei suutnud vastu astuda, täitis kogu looduse sadade tuhandede sätendavate kristallikestega. Rooli taga juubeldades palusin Charlottel pilti teha, aga sealt vastu vaadanud jäädvustus oli alla igasugust arvestust.
Inimtühja lennujaama ees jätsime Charlottega mõneks päevaks hüvasti, soovisin talle lõbusat festivali ja peatusin enne tagasi sõitmist enda lemmikkohvikus - Raw Coffee Roasters. Kaotasin seal totaalselt ajataju. Pidin hiljemalt kell kolm Adaminabys olema, kui tahtsin normaalsel ajal Nimmitablesse jõuda ehk midagi muud ma kogu päev Austraalia pealinnas ei teinud... Viis tundi kohvikus, kõlab nagu Birgitti Pilveti vaba aja veetmise harjumused. :)
Tagasiteel usaldasin google mapsi - nagu näha, ei olnud Whinney trip piisav õppetund - mis juhatas mind läbi kolme rahvuspargi. Lugege: tee, mis ilmselt andis inspiratsiooni Colin McRae ralli loojatele. Järsud, kitsad, augulised, lõputud kruusaga kaetud teed, kuhu levi ei ulatu ja inimesi satub harva. Palvetasin, et see logisev bussiasjandus just täna ei otsustaks otsi anda. Kuid loodus oli oivaline. Pidin isegi mõne korra peatuma, et pahviks löödud turisti mängida.
Nimmitablesse jõudsin vaevu enne kella viit. Layla, kes kohustati mind tagasi sõidutama, pidi veel mustmiljon toimetust tegema, enne kui liikuma saime. Autoriteeti õhkav Sophie pidi vaid mõne kurjema sõna poetama ja minut hiljem istus Layla autos, aurav söögikauss nina all. Poleks arvanud, et kiirnuudleid on võimalik nii kaua valmistada. Kohe kindlasti tegi ta aegluse rekordi... kui selline asi olemas on.
Kodus läksin otsejoones magama. Suikudes sekundiga unne, mida küll kauaks ei jätkunud.
Ärkasin võpatusega - silmad pärani lahti - kui seinatagant naeru ja elevusest pakataviad hääli kostus. Pagarid. Aleci kõmiseva hääle tunnen ma kilomeetri kauguselt ka ära. Katit aga ei suutnud nende seast tuvastada.
Eksisin. Ta sättis end lihtsalt teises toas valmis. Mina otsustasin hiirvaikselt magamist edasi teeselda, et jumala eest keegi mind kaasa ei üritaks kutsuda.
Hommikul teadsin juba ette, et ükski pagar õigel ajal kohale ei jõua. Seda juhtud juba tavapäevadelgi haruharva. Saabusin kohviku ette seitsme minutilise hilinemisega (nägin ränka vaeva, et enda sees peituvale täpsusepedandile vastu astuda). Kannatlikult piidlesin üle tee paikneva motelli poole, lootuses, nende tänava poole suunatud akendest mingitki liikumist märgata.
Ei miskit.
Kakskümend minutit hiljem olin valmis tagasi koju minema. Aga ole sa alkohol tänatud, mis Pabotha nii kohmakaks muutis et terve tänav sai tema liikumisest aimu.
Tavapärasest aeglasemalt õue jõudes, seisis ta segaduses ilmel motelli ees, ühes käes suur kotipamp prügiga. Minu kõlav hommikutervitus käivitas ta masinlikult liikuma. Vales suunas muidugi. Trajektoor nii viltu, et pani mind tema ärkvel olekus kahtlema. Muigasin.
Lõpuks sai ta end nii palju kokku võetud, et jõudis pagarikoja ukse juurde. Endiselt prügikasti otsides, üritas ta pampu pudelitele mõeldud tillukest avausest sisse toppida. Itsitades lõin käega ja võtsin ohjad enda kätte, et selle jäise tuule käest lõpuks ometi minema saada.
Ajakriisis tormasin nagu segane. Endiselt joobakil Pabotha naeru kihistades kannul, näitas mulle kõiksugu pilte enda mineviku seiklustest ja muljetas äsja seljatatud üritusest. Joomisega alustasid nad kell üks päeval ja lõpetasid vahetult peale südaööd. Maganud polnud ta tundigi. Palus vaid härdalt, et talle ühe ainsa kohvi ruttu teeksin. Krimpsutasin pisut kella poole vaadates nägu, kuid lõpuks läks süda härdaks. Pealegi, olid nad kaupa tellides juba lauspurjus ehk vahukoort mul nagunii polnud. Võitsin sellega vähemalt 30-minutit lisaaega. :)
Alecit ega Cacit ma sel päeval ei näinudki.
PS! Pabotha elus on olnud nii mitmeidki päevi, kus ta on kaaninud üle kolmeteistkümne kohvi. Iga üks topelt shotiga! See fakt shokeeris mind niivõrd, et olin sunnitud selle siia kirja panema.
Kokkuvõttes - Tere tulemast Nimmitabelisse! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar