Päike tõuseb Xiamenis hetkel kell 5:25. Tund aega hiljem, kui Eestis. Polnud küll viimase hetkeni kindel, kas tahan siinsetel lagunenud teedel jooksma minna, aga otsustasin kasvõi jalutada. Teate küll, kui ajavahe tõttu kell viis uni ära läheb ning uudishimu väljasootava kultuuriruumi avastamisest kannatamatusest hulluks ajab.
Varajasele hommikule vaatamata, niitis niiske õhu pahmakas mind peaaegu jalust. Tuleb tuttav ette. Täpselt selline ilmastik saatis meid terve 2016 aasta Hiina reisi vältel. Kolm nädalat, olenemata kohast, isegi, kui ilmateada kuulutas pilvitut päikeselist ilma. Oma mõtetega ringi uitamine andis piisavalt aega, et rahulikult ümbrust analüüsida ning kaheksa aastaga muutunud erinevusi märgata. Kohati ilmselt kattub eelmist postitusega, kuid kordamine on tarkuse ema ehk teen siia väikese kokkuvõtte:
Röhitsevad ja sülitavad kohalikud ei ole kombeid muutnud. Polnud vahet, kas oled pisike nuku välimusega hiinlanna või turske kiilanev mees, täiesti normaalne oli kurgupõhjast rögiseva häälega klomp suukaudu väljutada. Kui juhtumisi keegi ette jääb, on see tema enda süü. Paranemis märke on siiski näha - siseruumides seda enam ei tehta. Vähemalt selle ühe päeva kogemuse põhjal. Võimalik, et nahkhiire haiguse positiivne järelkaja?
Eurooplased on siiani nende jaoks unikaalsed ja müstilised tegelased, keda nad kartmatult pildistavad. Proovimatagi oma tegevust varjata. Isegi minusugune, tumedapäine, on piisav huviorbiit, mida aastal 2024 poleks osanud oodata. Kujutage veel ette blondide kiharatega Kathat, kes kohe kindlasti mõne kohaliku noormehe peast täiesti segi ajas.
Kaamerad. Igalepoole paigutatud kaamerad. Seda ma kas ei mäleta, ei märganud või siis neid ei eksisteerinudki 2016-aastal. Nüüd oli neid meeletult ning tekitas küsimusi, mida kogu selle fotohunnikuga peale hakatakse. Iga kord, kui neist möödusin, käisid klõpsud nagu istuksid kuulsust jahtivad paparatsod põõsas, peegelkaamerad näpus. Karl andis mulle selle kohta päris realistlikuna näiva selgituse. Hiina riik on ju konservatiivne, kõike kontrolliall hoidev maa, kus saladusi ning seaduserikkumisi peetakse tohutuks tabuks. Julgegu vaid keegi punase tulega teed ületada, lahtise turvavööga sõita, autos telefoni vaadata, midagi muud ebaseadusliku teha - kindel on see, et üks hetk potsatab trahv selle eest sinu meilboksis.
Hiina on internetiliikluse jälgimise ja piiramise poolest üks agaramaid riike maailmas. Suuraju ja selle kasutamise oskus on teatavasti inimese peamine evolutsiooniline eelis, mida selle maalapi tähtsamad pead ilmselgelt takistada püüavad. See ilmneb näiteks Hiina veebisaitide ja sotsiaalmeedia aktiivses tsenseerimises.
Teine oluline tunnus on niinimetatud Suur Hiina Tulemüür ehk tehnilised piirangud, mis ei lase Hiina arvutivõrkudest ligi pääseda mitmetele mujal maailmas asuvatele internetikülgedele. Sellise piiramise põhjused on selgelt poliitilised (pole ju vaja, et meie liberaalne mõtteviis hiinlastele ajupesu hakkaks tegema), aga ilmselt ka majanduslikud, ning seetõttu ei saa Hiinas ligi näiteks ühelegi Google’i teenustele (peale otsingumootori enda ka Gmail, videokeskkond YouTube jne), Facebookile, Instagramile, Twitterile, meediaväljaannetest on kättesaamatud New York Times, Bloomberg ja nii edasi. Seda pidu enam kauaks ilmselt ei jagu, sest peale tulevad põlvkonnad muutuvad aina targemaks. Vaatasime hiljuti Karliga selleteemalist dokumentaali noortest ning nende internetiharjumustest (Hiina baasil siis). Väidetavalt hakkas probleem riigipeades hirmu juba 2010datel külvama, mistõttu pandi internetisõltuvus tohutu kella otsa. See tembeldati samaväärseks kangete narkootikumidega ja noori saadeti nagu anonüümseid alkohoolikuid võõrutusravikeskusesse. Sealt pääsenud poiss rääkis, kuidas tsiviilriietes ametnikud ilmustid öösel ta ukse taha, pistsid autosse ning sõidutasid okastraadiga ümbritsedut asutusse. Ühtegi kontakti välismaailmaga ei olnud, öeldi vaid, et tema perekond saatis ta sinna. Eestis peetaks seda arvatavasti vangilaagriks. Hommik algas trenniga, tuba koosnes jagatud ruumi narikohast, hügieen praktiliselt puudus (kord nädalas, olugugi, et said mitu korda päevas rasket füüsilist koormust), toit oli alla igasugust arvestust ning mis kõige hullem, neile tehti elektriravi sessioone. Kes on Stranger Thingsi sarja näinud, siis umbes täpselt nii. Kleebiti juhtmed pea külge ning lasti elektrivõnkeid otse ajusse. Valu oli kohutav, ma ei suutnud seda kohta isegi sellest dokumentaalist kuulata. Pole ime, et peagi hakkasid välja tulema lood, kuidas näiteks üks põgenenud tüdruk enda ema toolukülge sidus ja surnuks nälgida lasi. Midagi muud vast peale taolist protseduuri polegi loota ... Tänaseks päevaks on õnneks kogu sealne tegevus lõpetatud ning omanik trellide taga.
Ajutisel ilma igasuguse sotsiaalmeedia ühenduseta olla oli täitsa lõõgastav. Meil Karliga avanes see võimalus, sest Artur ja Katha tegid endale e-simi, mis tuli meile erakordselt palju kasuks. Tänu sellele saime söönuks, leidsime õige tee linnatuurilt hotelli, jõudsime lennujaama ning saime teada, et niimoodi on eurooplasele kodused appid endiselt ligipääsetavad (kes plaanib Hiinasse minna ning tahaks siiski kontakti hoida).
Tänavad olid hoolitsetud. Ega siis ilmaasjata ei ole Xiamen tuntud oma puhta linnakeskkonna poolest. Täpipealt kell kuus hommikul ilmusid välja erkoranžides mundrites tänavakoristajad, kes enda jalgratastega prügikäru järel vedasid ning eelmisest päevast maha jäänud rämpsu koristasid. Keegi sõnagi ei räägi. Kaasaegseid lahendusi ära kasutades, olid mõned moekamad kodanikud enda kolmnurkse mütsituutu peale päikesepaneeli (?!) paigaldanud, mis käivitas mütsi alla kinnitatud tuulepuhurid. Vot sellist asja polnud ma unes ka näinud.
Mimekümnekorruselised kummituslikud kortermajad polnud ilusamaks muutunud. Vähemalt mitte Xiamenis. Endiselt meenutasid nad rohkem vanglat, kui kellegi kodu. Umbes nagu XXL suuruses Lasnamäe või Mustamäe tornelamud, ainult et viimnegi aken on jämedate raudtorudega trellitatud. Vahtisin omajagu minuteid neid hiiglaslike hooneid, suutmata uskuda, kui palju need inimesi elama mahutavad.
Mis meile Karliga tohutult meeldis, on inimeste aktiivsus! Kell polnud veel kuuski, kui kohalikud spordiriietes õues end kõikvõimalikel viisidel liigutasid. Kes jooksid, kes tegid parginurgas kung fud või hoopis muusika saatel kiirkõndi. Kõike tehti mitmekesi, seljas ühesugused vormirõivad, mis võib niisama mööduja ära petta, et tegemist on koolilastega. Tegelikult triivisid kuskil 60-80date piirimail.
Pisikesed hiinlased on hääbumas. Inimesed on kaheksa aastaga nii pikkusesse kui ka laiusesse kasvanud. Ka juuksevärv pole enam ühtlaselt must, vaid leidub nii rohelist, pruuni kui ka ülekaalukalt valget. Enam ei tundnudki end kui kaelkirjak antiloopide vahel, aeglaselt loivavad tursked sellid või üle 170 cm pikkused naisterahvad oli täiesti tavaline vaatepilt.
Elektrirollerid ja autot on võimust võtnud ning näisid kohalike seas peamised liikumisvahendid. Sealseid kõnniteid arvestades, ei saa seda neile pahaks panna. Kui tahad elusalt ja tervelt punktist A punkti B jõuda, pead silmad pidevalt maas hoidma ning mitte suuammuli ümbrust vahtima. Igal pool on kas suured augud, välja ulatuvad asfalti plaadid, teega ühte värvi allapõlvekõrgused teepostid (pole aimugi, mis otstarve neil olema peaks) või muud torud, torbikud, ootamatud äärekivid. Kõnniteed on muutumas eletrirollerite teedeks, kus jalakäijana tekkis küll tunne, et peaksime kuskil mujal viibima. Teisalt on Xiamen tuntud oma kaasaegse linnapildi poolest ning jalgrattasõbralik infrastruktuur on ausees.
Inglise keele suhtes pole midagi muutunud. Seda ei osata isegi lennujaamas ning kui keegi mõne sõna kokku oskab veerida, tuleks teda tunnustada. Arvestades nende tohutult keerulist emakeelt, mõistame neid igati.
Kus siis ikka mujal pesu kuivatada, kui keset linna asuval sillal :)



