Bar Night

"Äkki peaks Itaaliasse kolima,"  käis Kati ühel õhtul pikemat aega peas sepitsenud idee välja. Mina, kes ma äsja “külmkapis” pesumasinat tühjendasin, kiitsin idee pesukorviga õhus viibutades heaks. Lõin vaimusilmas pildi mõnest hubasest paekivimajast peenes mägikülas,  mis on peidetud oliivi-, mandariini ja sidrunipuude rägastikku. Naabriproua kostitaks iga natukese aja tagant äsja valmistatud oliiviõliga ning hommikul haaraksin maja nurgast kollase linnaratta, millega vuraksin läbi käänulise tee otse turule. Hoolikalt valikisn kohalike kaupmeeste lettide vahelt õhtusöögimaterjali, pannes sama palju rõhku leti taga konutavale onukesele, kui tema hunnikusse seatud saadustele. Köögiviljad olgu samasuguse armastusega koheldud nagu õnnelikult rohumaal ringi tatsavad kanad. 

Kati mõtted tüürisid Sitsiilia poole, kus tema IT karjäärile ja suurele pasta armastusele suuresti toeks oldaks. Palusin tal kindlasti ka Bolognast läbi põigata ja tellida üks kurikuulus spagettidesse mässitud bolognese, mis naerab põlglikult kõikide teiste raguu ideede üle. Hetkeks mõttesse vajunud Matt vangutas pead, tema eelistaks hoopis Indoneesiat. 

Tagasi reaalsusesse tulles, kannatab Itaalia oodata. Hetkel olen enda muinasjutulises Bombala (main street) tänavakeses piisavalt õnnelik, et siin veel mõned kuud pesitseda. Seda enam, et hiljuti tituleeriti mind meie maja peakokaks - miski ei saaks mu hinge rohkem rõõmu ja elevusega täita. Lõpuks ometi olen leidnud kaks ohvrit, kellele enda tervisest pakatavaid brokkoli-kimchi-läätse-kanepiseemne eksperimente sisse suruda. Aga nagu käsi ekstaatiliselt kokku plaksutav Kati ütles - ta pole ammu end peale söömist nii hästi tundnud, pühkides minema kõik varasemalt segama tulnud ebatervislikud isud ja aegajalt kimbutava väsimuse. :) Ja mu inimkatsed alaku!  Kusjuures australlased oma ebatervisliku elustiiliga on minu jaoks ammendamatu inspiratsiooniallikas.

Väsimusest rääkides, juhtus siin teisel pool lompi ka tilluke ime ning me leidsime võimaluse töö-kodu vahele ka kiire pubi külastus mahutada. Võite vaimusilmas minu entusiasmi ette kujutada, kui Kati ja Matt kell seitse õhtul (ma lähen kell 6 magama) mu tuppa sadasid, teatades, et nüüd on pubisse minek. Esmalt keerasin teise külje, nendes üldse välja tegemata… kuid siis hakkasid süümepiinad kimbutama. Olin ju Pabudhale hommikul lubanud, et annan ennast kasvõi korraks näole. Proovige ise keelduda, kui teisel vaatamata 3-tunnisele unele silmad entusiasmist kiirgavad ja sõnad kinnitavad, et sellest kogemusest ei tohi ma ilma jääda. Uni ei huvita isegi nii väikeses linnas kedagi, kui mängus on üleriigiline ragbi turniir.

Vaevumata toa valgustamisele energiat kulutama, kompisin pimeduses kapis, haarates esimese ettejuhtuva kampsuni, voodipeatsele riputatud spordiretuusid ja komberdasin silmad kinni liiga eredalt valgustatud kööki. 

Matt, kes rahulolevalt diivanil koodi kirjutas, kukkus (taaskord) üle maja mürinal naerma. Nii kõvasti, et vetsus meiki viimistlev Kati pistis uudishimulikult pea ukse vahelt välja, suunurk üles tuksatamas. Tore, et kedagi mu tagurpidi selga aetud kampsun ja unesegane näoilme nii õnnelikuks teeb. Matt muudkui kõkutas, proovides naeru vahel arusaadava lause moodustada, et ta pole ammu nii entusiastlikku peolooma näinud. Põrnitsesin teda pisut altkulmu ja hakkasin kummikuid enne jalga panemist ahju ees soojendama (ainsad jalanõud jooksutossude ja töökalosside kõrval). Matt ei suutnud itsitamist lõpetada, kuniks viimaks lohutas veidi murelikumalt, et ma tohiks end halvasti tunda, kui otsustan koju magama jääda. 

Lõppkokkuvõttes võisin rahule jääda. Oleksin kindlasti terve nädala kahetsenud, kui koju põõnama oleksin otsustanud jääda. 

Puhtalt Caci värvikalt kirjeldatud jutu eest, kuidas mõned aastad tagasi üritasid paar kodanikku kohviku seifi varastada, võis õhtu õnnestunuks lugeda. Päris maskidega pangarööv ei olnud, kuid 90% klaasist koosnev uks löödi ööhakul välitooliga puruks. Suure lärmi peale hüppas pagarikoja kõrval elav vanake uksest välja. Ristisin ta mõttes grandioossete kavatsustega Kreeka jumal Hermeseks. 

Loo kulminatsiooniks oli Hermese käes olev "relv", mille teravat nina ta enda tekitatud põrgulärmi saatel röövlite poole sihtis. Kui arvate, et tegu oli õhupüssi, noa või mõne muu terariistaga, siis eksite. Ükskõik mis tavalise sõjariista asemel valis vanake eelmisel õhtul püütud pesuehtsa mõõkkala. :))) 

Nüüd vähemalt tean, miks kohalike elu üksnes kalastamise ümber tiirleb, kuigi hakkan vaikselt uskuma, et võibolla olen tõesti teisele planeedile sattunud… ja mööda härmas kõnniteid ringi tatsavaid paljajalu jalutajad ei aita mind ümber veenda. 

Või siis kuuluvad Nimmitabeli elanikud “Amishite elustiili” pooldavasse põlvkonda, kes sõitsid ilma elektrita haagismajadega punktist A punkti B, tirides enda järele kodu aseainet. Väikest gaasipliiti, kokkukäivat lauda ja toole, nautides täielrinnal minimalistlikku looduslähedast elustiili. Puhtalt asjaolu, et siin peetakse hobuseid koerte asemel, toetab minu hetke ajel välja paisatud fakti.

PS! Eile jäätusid meil pagarikojas torud ära. :)

Nimmitabel Bar 

Mina suutmata peole minekut ära oodata

Tubli ori 

Pabotha kurikuulsaid sausage rolle vorpimas 

Cherry pies - pole kunagi vist halvemat kooki söönud. Ettekujutuse loomiseks proovige mõnel õhtul peotäis kokteilikirsse ära süüa ja vaadke, kui tore on. :P 

Kohalike lemmikud - pulbrimuffinid 

Kati vähemalt nautis pubi ja ma ei oska öelda, miks neil endiselt Halloween siin on. :) 

Matt proovis mu riideid ilusti voltida :D 

Tahlia. :) 

Kati, kui avastas tööle jõudes, et kogu eile kuivama pandud pesu on jäätunud

Alec ja Pabotha andsid töötamise osas alla 

Matti master piece - küüslaugust ja petersellist pakatav krevetipasta. 

Proovib siin külmas ellu jääda 

Nimmitabelis lõksus

Matti algsest plaanist Nimmitables mõned päevad veeta, sai nädal... võib olla rohkemgi.  Tema Melbournest soetatud Volkswagenile hakkas siin hubases jääaugus nii väga meeldima, et otsustas päevapealt sussid püsti visata. 

Olime parajasti Katiga kahekesi tööl, kui äsja autot registreerima suundunud Matt käed taskus tagasi tuli. Olin hõivatud ühe pretensioonika farmeriga - hambad sama mustad, kui meie kaminast välja pudenev süsi - kes soovis kõik vorstipirukad ükshaaval üle vaadata, enne kui endale sobiva välja valis. Ärge muretsege, ka selle tõi ta peale paari ampsu (raha tagasi nõudes) tagasi. Kati, kellel õnnestus kohvimasina taha varjuda, sai üle ritta sätitud kohvitasside Matti elamustest lühikokkuvõtet kuulda. Ise kiikasin kella, mitte mingi valemiga ei saanud ta juba 3h kaugusel asuvast linnast tagasi olla. 

Pikk lugu lühidalt: vaevu jõudis Nimmitabelist välja sõita, kui auto hakkas meie insenerist poolakale kummalisi signaale andma. Ilmselt kikitas kõrvu nagu issi iga kord, kui Eestis temaga ringi vurame ja auto natukenegi teist häält teeb. :)) Kui ennast samas olukorras ette kujutan, oleksin ilmselt muusika valjemaks keeranud ja kõik kapotisügavusest tulevad kummalised helid enda leelutamisega summutanud. Matti puhul ei näe sellist asja ka kõige hullumeelsemas unenäos... Ta tõmbas tee äärde, tegi paar analüüsivat tiiru ümber masina (ma arvan) ja keeras otsa ringi. Ennist sekundiga läbitud kaheksa kilomeetri jaoks kulus tal pea tund, andes autole iga natukese aja tagant teeserval puhkust. 

Usun, et Matt sooviks sügaval sisimas meie mägikülakese planeerijale Jakobsoni preemia anda. Kodanik, kes oleks võinud ükskõik mis turismimagneti linna sissesõidu juurde paigutada, rajas sinna autoremonditöökoja...  Linna, kus ei ole isegi toidupoodi?! Pisut analüüsides näib isegi mõistlik, kui taolises eraldatud kohas on toimiva auto omamine elulise tähtsusega. Palun nüüd iga päev Mattil enda ebareaalse vedamise eest tänulik olla.

Mis autol katki on, ma täpselt öelda ei oska. See läks minu arusaamade jaoks liiga keeruliseks. Miski kapoti all, mille parandamine maksab 3500$.

Kui auto probleemid välja jätta, näib Matt meie juures vahetult õnnelik. Töö, mida ta enne järgmist esmaspäeva alustada ei saa, võimaldab tal rahumeeli aklimatiseeruda ja vaba-aega programmeerimise online kursustega sisustada. 

Nagu ajakiri Sirp kunagi kuulutas, on inimene sotsiaalne loom ehk kui mina või Kati kodus oleme, saab ka Mattil see karikas täidetud. Kati, minu ustav majakaaslane, kannab hoolt, et kui mina kella 5-6 ajal unenägude maale suundun, tunneks ta end koduselt ja teretulnult (?). 

Matt lausa trillerdas elevusest, kui ühel päeval peale tööd koju jõudsin ja ta üksikasjalikult mulle Kati arvutimängude jaoks loodud vesti kirjeldas. Ärge muretsege, ka mina polnud taolisest vidinast midagi kuulnud. Parimaks võrdluseks on ehk paintballis kasutatav varustus, mille niisamuti endale külge kinnitad. Küljel rippuv juhe tuleb arvutiga ühendada ja lõbu alaku. Iga liigutuse peale vibreeriv vest paneb sind tundma, nagu oleksid üks neist ekraanil ringi kalpsavatest koletistest. Võimsa efekti saab ka filme vaadates või muusikat kuulates - kujutage ette, kui veel taolise asjandusega maratoni joosta?! Neli tundi tasuta lõbustusparki automaatselt garanteeritud…. Ühesõnaga küllap muud neil kahel õhtute sisustamiseks vaja ei lähe. :D 

Piinlik, kuid polegi Katit teile lähemalt tutvustanud. Mõni ime, et osad siin peavad teda minu külmast tekkinud hallutsinatsiooniks… 

Kati, kelle puusani ulatuvad maasikablondid juuksed on enamasti tugevasse krunni põimitud, on üks targemaid ja loovamaid inimesi, keda ma enda vahva elu jooksul kohanud olen. Kui tavaliselt kalduvad inimesed kas humanitaar- või reaalsuunda, siis tema kuulub nende õnnelike hulka, kellel on mõlemad potid täidetud. Öökullina veedab ta enamus öödest arvutimänge luues, enda IT-firmade jaoks projekte otsides/ uusi koode kirjutades. Kui aju puhkust vajab, haarab pintsli/ kudumisvardad ning peagi sünnib ületamatu kätetöö. Kõige tipuks suudab ta luua jalustrabavaid kooke, mis nii mõnelegi professionaalile silmad ette teeb. Ta nii muuseas õppis neid ajaviiteks tegema...

On vist okei, et ainuüksi Kati ja Mattiga samal ajal ühes ruumis viibimine on tõsine hoop enamiku enesehinnangule. Nende kahe vestlusi kuulates noogutan vaikides kaasa, samal ajal kinnitades, et asi on lihtsalt keelebarjääris ja minu mõistusega on kõik korras… Pealegi armastan ma intelligentseid, tarkasid inimesi - saan nii palju motivatsiooni, inspiratsiooni ja tahtejõudu. Pluss mis saaks olla parem, kui elada koos inimestega, kelle poole saad ükskõik mis küsimusega pöörduda ja tead, et abi on alati garanteeritud. :)

Siia lõppu sobib suurepäraselt mõni päev tagasi juhtunud autovõtme seik, kui enda missiooni "leida Mattile asendusauto" edukalt õnnestunuks lugesin. Vajas seda ainuüksi pooeli jäänud autoregistreerimise lõpetamiseks, mille tähtaeg armutult lähenes. Tõeliselt närvesööv protsess tema jaoks. Rahvusvaheliste lubadega sai Victoriast ostetud autot ainult ühes kohas - kohapeal - registreerida. Aplaus siinkohal Eesti digitaalmajandusele. Ehk siis pidi autota Matt leidma viisi, kuidas ennast 3h kaugusel asuvasse asutusse toimetada, kuhu ükski buss ega takso ei sõida. :))

Õnneks olen tal mina, kes olukorra lahendamise enda põhimissiooniks võttis. Ühel hommikul  fritüüris sõõrikuid keerutades kurtsin probleemist meie leivamees Darrenile, kes kaks korda mõtelmata enda monster trucki kasutamiseks pakkus. Mõtlesin, et ta teeb nalja. Kas maailmas leidub meessoost kodanik, kes nii lihtsalt on valmis võhivõõrale autot laenama? Darren vaid kehitas õlgu, hoiatades, et auto sööb meeletult kütust. Võti pidi pagarikoja kontori ülemises sahtlis olema. 

Peale tööd haarasin juhiste järgi võtme ja tõttasin võidukalt koju. Matt, kellel murest juuksed halliks hakkasid minema, lösutas veidi nukralt diivanil. Kui taipas, et viibutan tema poole võtmetega, täitusid ta oliivikarva silmad pisut segaduses lootuskiirtega. Ülevoolavalt kirjeldasin Darreni sooja südant ja viskasin pika jutu lõpuks talle võtme, mille Matt niisama lihtsalt õhust kinni püüdis. 

Uuris võtit ühelt ja teiselt poolt, surudes alla peale tikkuvat muiet. Tänas südamest, kuid küsis tagasihoidlikult, kas ma olen ikka kindel, et see on õige võti. Teate küll mind, kuidas ma rõõmujoovastuses poole mõistusest kaotan (oleks tagumine aeg seda muuta)...  Seega viimane asi millele me bakerys tähelepanu pöörasin, oli võtme väljanägemine. Üleüldse, kui ma elan linnas, kus akende asemel võrku kasutatakse, siis miks ei võiks autovõti kapivõtme moodi välja näha ... Seega kehitasin pealtnäha enesekindlalt ta küsimuse peale õlgu. Kui endiselt võtit uuriv Matt võtmehoidja küljes olevat kirja “Shed Key” märkas, kukkus ta nii kõvasti naerma, et ilmselt kuulis seda isegi Kati bakerysse. Mõned minutid hiljem kõnevõime tagasi saanud Matt, ei suutnud nentimata jätta, et kuuriga pole ta veel oma elus sõita proovinud. Jah.. ma tõin talle kogemata pagarikoja kuuri võtme. 

Müsteerium muidugi, miks taolised olukorrad ainult Mattiga koos olles juhtuvad??  Hiljem leidsin kõrvalt sahtlist loomulikult õige võtme ka ja Matt sai järgmisel päeval edukalt auto registreeritud.

PS! Ühel hommikul avastasin, et mu vannitoas elutsev deodorant oli ära jäätunud. Elu on ikka seiklus. :D

 

Vist on Nimmitable ainsa vaatamisväärsusega rahul 

Kati ja Matt :)) 

Üllatuskülaline

Kunagi, môned kuud tagasi, olin ma surmkindel, et vôtan endale kanad (Eestis). Olgugi, et kardan neid rohkem, kui vendade Grimmide loodud Häbelik avalikku esinemist. Igaljuhul leidsin selle motivatsioonipuhangu ajel põhjuse sukelduda sügavale kanade pidamise maailma. Suurem osa jutust unustasin loomulikult paar sekundit peale selle lugemist, kuid üht asjaolu, mis kangesti George Orwelli Loomade Farmi meenutas, mäletan siiani: kui karjast üks kana sureb ja tahad teda uuega asendada, ole ettevaatlik. Uusik peab kompanjonide hulka ilmuma nii, et teised seda ei märkaks. Ehk parim variant on öösel, kui vanad olijad magavad. Hommikul ärkab uustulnukas karja keskel üles, uskudes ilmselt isegi, et on alati sinna kuulunud. Teised kehitavad tiibu, süüdistades võõra kana nägemises enda halba mälu. Meenutab mulle kangesti Georg Orwelli “Loomade Farmi”.

Täpselt nii saabusin ma Nimmitable Bakerysse. Varajastel hommikutundidel, täpsemalt 3:50.  Kuuma aurava ingveriteega termos näpus, vaatasin lootusrikkalt Pabutha ja Aleci motelli poole, suutmata nende saabumist ära oodata. Justkui oleksin alati seal töötanud. Ka töökaaslased ei näidanud ühtegi uustulnuka võõrastamismärki üles, hõigates mulle lihtsaid ülesandeid, mille tegemine ei tohiks ka algajale raskusi valmistada. 

Jõudes asja tuumani, tegi Caroline sel nädalal kõigiga lühikesed “arenguvestlused”, kus jagasime vastastiku tagasisidet. Põhjusega täitus süda rõõmu, positiivsuse ja ülima rahuloluga. Carolin valas mu üle nii ilusate sõnadega, mida poleks ühegi omaniku suust oodanud. Otse ja vahetult tõdes, kuidas viimne kui üks siinsetest kolleegidest on mu tööga rahul ja ta ise loodab, et jään siia plaanitust kauemaks (Septembrini). Koos Williga oleksid nad valmis isegi sponsorship lepingule alla kirjutama, millest ma hetkel küll viisakalt keeldusin. Pea aastaga ei ole Austraalia suutnud minu truudust Eesti vastu murda, seega kaheks aastaks ma end ühegi kohaga siduma ei hakka. Kõik mu pere, sõbrad ja muud loomad, kes siia lugema satute, võite end tänada - viimne kui üks teist on piisavalt põhjust andnud, et mu süda endiselt Eestisse kuuluks. :) 

Nüüd aga nädala suursündmus! Matt, minu armas roadtripi kaaslane, on Indoneesia ringreisilt tagasi ja tuli enne enda töö algust mulle Nimmitabelisse külla! Naljakas, kuidas arusaam vahemaadest siin elades muutub. Kui mälu mind ei peta, siis Euroopas elades naljalt 900km kaugusel asuvale sõbrale nii muuseas, "kiire vahepõikena", külla ei sõidaks… siin aga võristaks nagu Haapsallu. :) Okei Tartusse... Niisiis jättiski Matt külma Mebournega hüvasti, toksis google mapsi Nimmitabel bakery ja oli iga tunniga aina rohkem langevast temperatuurist shokeeritud.

Tegelesin parajasti ühe paljajalu sisse vantsinud kliendiga, kui läbi koogivitriini kolme pusa sisse mässitud Matti nägin, soojas pilgus lõbus sära. Proovisin tõuslainena tabanud rõõmujoovastust alla suruda, kainet mõistust säilitada. Oleksin nagu kauaigatsetud pereliiget näinud. :) 

Heameelest kepsutades istutasin ta kaminale kõige lähima laua taha, lastes tal siinse katastroofilise kliima üle naeru kõkutadada ja end tühjaks rääkida. Loole annab vürtsi juurde asjaolu, et seljatatud öö veetis ta autos! See selgitab, kuidas ta enne kaheksat siia jõudis. Igal juhul peale suurt kruusitäit tulikuuma chaid ja paari pirukat tundis ta end taas inimesena ning suundus meie armsasse pappmajakesse. Ei läinud kaua, kui sain Mattilt humoorika sõnumi: ta polnud kindel, kumb oli soojem kas öö jääkülmas autos või meie juures. Itsitasin, suutmata tööpäeva lõppu ära oodata.

Vahetult enne lõunat saabus enda vahetust alustav Kati. Sinised silmad suurte prilliklaaside taga säramas, oli ta Mattiga juba tunnikese enne tööd lõbusalt vestelnud. Ka talle tegi tema reaktsioon siinse külma üle palju nalja.

Kui koju läksin polnud ta hõõgava ahju juurest kaugemale liikunud. Meie Melbourne aegadel soetatud sinine seljakott oli lahti kistud ja kõik vähegi sooja andvad hilbud välja sorteeritud. Naer tikkus peale. Keegi pole kunagi vist rohkem mu lapsepõlve toa nurgas kükitavat tooli meenutanud, mis nädala lõpuks kõikide nädala jooksul kantud riietega kuhjus. 

Aga olgem ausad, tegelikult tal vedas. Kliimamuutus, mis võinuks kui jääkülm vesi krae vahele sadada, kulges tasa ja targu. Peale 28-kraadist sooja maandus ta 16-kraadisesse Melbourne, saades mõned päevad aega harjumiseks. Nüüd tundub ehk  meie -5 kuni 10-kraadi omal viisil talutav, rääkimata sellest, kui ta enda töökohta suundub. Seal ei tohiks alla 10-kraadi temperatuur langeda. 

Meenutuseks, siis Nimmitabel on üks Austraalia kõige külmemaid punkte. :) Matt ainult möirgas naerda ega tahtnud ühegi minu “vedamise” teooriaga nõustuda. Tore, et tal on kuldaväärt omadus kõik negatiivne naljaks muuta.

Tubli ori

Muffinid :) 

Võime Matti tööga rahule jääda :D 

Kaos

 

Laupäeval töllerdasin mööda Cooma toidupoodi nagu Rudyard Kiplingi "Džungliraamatu" kangelane, Mowgli. Siiras tänu Charlottele, kes vähemalt üle nädala võtab südameasjaks mind Nimmitabelist välja sõidutada. Cooma, mida ma varem Abja-Paluojaga võrdlesin, on ühe kuuga muutunud pompoosseks New Yorkiks! Oh seda rõõmu, kui kleenuke kohviku teenindaja vikerkaarevärvilise toasti nina alla asetas ning idudega kaunistatud avokaadoviilud ja professionaalselt paigutatud peedi-fetakreemituustid momentaalselt mu maitsenäsad aktiveerisid. Ainuüksi taolise hunnitu heaolutunde nimel, tasuks kõigil Nimmitabelis mõned kuud veeta. Nii tore! 

See postitus on tegelikutl eelmise osa “jätk”, ei taha teid liiga pikkade tekstidega traumeerida. 

Nädala lõpetasime omamoodi kaosega. Sain kohe aru, et midagi on valesti, kui kell neli hommikul telefon järeleandmatult värisema kukkus. Minule, kes ma iga päev samal ajal ärkan, oli kontrast silmatorkav. Ahju kõrval varbaid soojendades avasin Adaminaby Bakery vestluse, kus Caroline uhkes üksilduses monoloogi pidas. Viimane märk kellestki teisest oli tunnike tagasi, kui Adaminaby baari kuninganna, Kelly, kurtis tohutu seljavalu üle ega saa tööle minna. Ise veel imestas, miks keegi tema kõnedele ei vasta. Kell kolm hommiku … :) Andsin omapoolse diagnoosi, mis konditsioonis ta parjasti olla võis.

Kell 4:30 oli Caroline riides ja valmis üle pimeduse varjus puhkavate mägede Adaminabysse sõitma. Isegi Sophie (inglanna, kes minu asemel Adaminabysse kolis) ei näidanud elumärki - tema tööpäev iseenesest juba käis. Kümne minuti asemel pidas Caroline kannatus vastu kolm ja pool. Põrutas veidi kiirust ületades Nimmitabelisse, korjas mind peale (miks mitte ühe eestlase napakat elustiili ära kasutada) ja palus esimese asjana mul end appis “tööle” logida. Kas pole mitte imearmas! :) 

Nii me siis vurasime kahekesi läbi sünkja pimeduse, meelelahutuseks kõikvõimalikke stsenaariume läbi ketrates. Kõige loogilisemana näis, et Sophiel pole lihtsalt levi - igapäevane seal mägede vahelises augus, kuhu levi ulatub vaid hea tuule korral. Igaks juhuks ei hakanud Carolinile mainima, et Sophie alustas hiljuti tööd ka bakeryst üle tee asuvas baaris, mis kõlas ideaalse selgitusena antud olukorrale. Võisin ennast hiljem suu pidamise eest tänada… .

Kui tund aega hiljem pagarikoja ette keerasime tuled igal juhul põlesid. Hingasin kergendunult - vähemalt on Sophie tööl. Carolin tuiskas nagu tuulispask sisse, tabades ust lukust lahti keerava Sophie otse teolt. Oli siililegi selge, et ta jõudis mõni minut enne meid ehk 1.5 tundi hiljem, kui kohvik pidanuks avatud olema. Caroline jäi professionaalselt rahulikuks. Poetas vaid, kas ta ikka teab, mis kell tööpäev algab? Sophie nägi välja nagu vette kastetud kana, silmaalused magamatusest kottis ja juuksed suurest tormamisest räsitud. 

Kohe, kui Caroline kuuldekauguselt kadus, tormas ta minu juurde murega ega temast alkoholi haisu ei õhka. Ei tundnud midagi. Jätsin mainimata, et kooliajal olin ainuke, kes otse peolt tulnud klassikaaslaste juures grammigi alkoholihaisu ei haistnud, samal ajal kui mõni tegelane kõrval nina krimpsutas… Sophie kõõritas veel korraks üle õla ning kinnitas minu teooriat - neil läks eelmine õhtu pikale. 

Aeg meile ei halastanud, tõtates armutult kella kümne suunas. Caroline kiikas iga minuti tagant närviliselt telefoni. Mind oli vaja Nimmitabelisse tagasi saada, kuid keegi pidi Sophile appi jääma. Kelly valis tööpäeva üle laskmiseks just pühade aja ehk erakordselt tiheda päeva (isegi Adaminabys). Olime juba valmis klienditelt transpordi osas abi paluma, kui Charlotte ärkas ning lubas mu ise kohale toimetada. Ideaalne! Sain raha selle eest, et enda inglismaalt pärit sõbrannaga autos lobiseda:)

Kui arvasime, et Adaminabys oli kiire, siis Nimmitables toimunu oli sellega võrreldes nagu öö ja päev. Paar-kolm aktivisti tahtnuks lausa küünarnukkidega teed tegema hakata... Silmad kõigil suurest kookide nägemise rõõmust säramas, olgugi, et nii mõnigi meenutas välimuselt rohkem Suurt Piscsoud, kelle põhitegevus oli olematu raha tuulde loopimine. 

Kergesti nakkavast rõõmust lummatud, vastasin klientidele samaga, tundes särtsaka Michelli ja alati muheda Heleniga koos töötamise üle suurt rõõmu. Mingil seletamatul põhjusel sujub meie kolme koostöö alati tohutult hästi. Caroline mainis seda isegi hommikul autos - Helen oli meie viimase tööpäeva kohta nii mõnegi hea sõna poetanud.  

Päevaveerul jalutasin koju, viimsestki nahapoorist vaieldamatu rahulolu õhkumas. Teate küll seda tunnet, kui ühte päeva oleks justkui kolm päeva pressitud ja võid igat hetke rõõmuga meenutada.

Charlotte :))

Keda mu toit huvitab xd 

Winter Wonderland sügisel

Australians ... 

Charlotte jälle :))

Tõeline pie day

 

Kui Elizabeth Gilbert iseloomustas Vatikani sõnaga “võim”, New Yorki sõnaga “saavutama” ja Los Angelest sõnaga “õnnestuma”, siis Nimmitable sõna peaks olema “hobune”. Olgugi, et nad ise peavad end suureks lammaste pealinnaks, siis reaalsuses kalpsab igas teises aias üks läikiva lakaga ratsu ringi, tundes enda ümber kilkavatest lastest suurt rõõmu. Umbes nagu Eestis oleme harjunud koera või mõnd sotsiaalsete kalduvustega kassi nägema. Äkki Astrid Lindgren ei saanudki Rootsist inspiratsiooni ... ? 

Niimoodi lugedes-jalutades ja töötades on järjekordne nädal seljatatud. Vist edukalt ? Arvestades asjaolu, et mitu aastat sisse juurutatud komapäevane pirukapäev sai esmakordselt muudetud. Pagarite nõudmisel tõsteti see neljapäeva peale - minu ainsale täispäevale pagari poolel. Vaene Caroline, kes terve nädala Exceli numbrite külge klammerdus, proovides meeleheitlikult kõigile sobivat varianti välja nuputada. Kaks täispäeva pagarite seltsis ei mahtunud kuidagi numbritesse. Hetke aegu meenutades mõistan 100%, miks üks lisatöötaja võib eelarvele laastavalt mõjuda…  

Uus muudatus pani muidu jutukad pagarid veel sõnaohtramaid tiraade pasundama. Võidukalt tõstsid nad käsi taeva poole, üksteise võidu hõisates, kuidas sellest nädalast hakkavad nad isegi pirukapäevi nautima! Ausalt, nende jutuveskite kõrval tunnen end isegi mina kurttumma puuslikuna. Aga tegi südame soojaks küll ning aegamööda ligi hiiliv põnevustunne aina kasvas ja kasvas. :) Eelnevad nädalad jooksin ennast hingetuks, et enne kella seitset võimalikult palju valmis saada.

  

Neljapäeval lajatas reaalusus mulle vastu vahtimist nagu jäine õhk pagarikoja sügavkülmas. Kes võinuks arvata, et pirukate taga selline jõutrenn on... Pealtnäha lihtne protsess: viska aga lihasegu masinasse ja pirukad valmivad nagu seened pärast vihma, jättes varju kogu kümme tundi valatud higi ja "pisarad". Nüüd on mul piinlik seda isegi seentega võrrelda. Või tavalise jõusaalitrenniga ... - see on jõusaali maraton! Koos lisa jooksutiiruga. 

 

Iga erineva sortimendi jaoks on vaja 25-kilost kohapeal valmistatud taignarulli (Pabotha kätetöö), mis tuleb masinani tarida ja õigesti paika sättida. Tarpingu aegade meenutuseks - sealsed värvipotsikud kaalusid täpselt 25-kilo, mida ma hädavaevu mööda maad tirida suutsin. Proovides entusiastlikult ühel hetkel Pabotha jalatäisi vähendada, oleksin peaaegu varvastest ilma jäänud, kui mõtlematult haaratud taignaraskus maapoole tõmbama hakkas. Agarus on ogarus .... Alec ja Pabotha viskasid sedamaid kulbid kõrvale, tormates nagu tuletõrjemeeskond külmkappi, kus kogu aktsioon aset leidis. Nüüd vähemalt oli minu jõulevel kõigile selge. 

Järgmine samm - täidised. Neid valmistatakse 90-liitrises anumas, kust massiivse kulbiga tuleb valmis saadust kasti kühveldada ja hiljem masinasse kallata. Effektiivsuse nimel peab transpordikast ääreni täis saama, mis kaalub vähemalt 10kg. Peale taigna intsidenti ei lubanud miski Alecis mul isegi proovida seda masinani viia, rääkimata selle sinna kallamisest. Ega ma väga kurb ei olnud ...

Kui pirukamasin on esimeseks laariks valmis, vajutame starti ja pisikesed küpsetamist vajavad pirukakesed hakkavad riburadapidi liinile ilmuma. Üüratult kallis masin, kuid ilmselt tasus Carolinile juba esimese nädalalga ära. 

Caci juhendamisel hakkasin tooreid pirukaid märgistama. Väga tänuväärt protsess, et hiljem mõne paadunud veganapostli lauale lihapirukas ei satuks. Või vastupidi. 

Märgistamisele järgnes (minu jaoks) kõige suurem katsumus: 20st pirukast koosnevate restide raamistikule tõstmine. Raamistikul (rack) on 10-korrust ehk alates kuuendast sai iga liigutus parajaks proovikiviks. Keha ebaloomulikult väänates tõstsin hambad ristis raskust kõrgustesse, lootuses, et keegi minu kimbatust ei märka. Paneb tõsiselt mõtlema, miks ma iga hommik kätekõverdustele aega raiskan... Tunniga tundsin igat pisemat lihast, mida ülikoolis anatoomiatundides tuubitud sai - käed tudisemas nagu värisevad haavalehed. Pabotha, kes mind hooliva kulliema pilgul jälgis, tõttas mulle igal vabal sekundil appi (ma tegelikult olen enda tasuta jõusaaliga väga rahul).

Kõige raskem töö on Alecil. Lisaks täidiste tegemisele ja masinasse panemisele, peab tema pirukad ahjust välja võtma ja vormidest eemaldama. Kõlab lihtsalt, ma tean… kuid kujutage ette 15-kilost tulikuumade pirukatega täidetud raami, mis tuleb toore pitsataigna kombel kibekiiresti õhku visata ja 180-kraadiseid pöördeid teha. Pirukad peavad sekundimurdosas maanduma teistpidi vastu lauda, hoides sellega ära nende koost lagunemise. Ma pole just parim näide, aga kui proovisin kuuma resti korraks tõsta, polnud isegi variant, et saaksin seda omal käel ümber pöörata. Ainuüksi haardeulatusest jäi edukaks soorituseks puudu. Alec, kellel suurest füüsilisest pingutusest ja ahjust tulevast kuumusest higi voolas, paistis taolist treeningsaali omal moel nautivat. Eks kaks meetrit pikkust tuleb ka kasuks.

Vaatamata hullumeelsele üritamisele paralleelselt koristada, oli päeva lõpuks ikka kogu saal kaetud puru, taigna ja täidiste pritsmetega. Algse välimuse taastamiseks kulub vähemalt kaks tundi. Lugematu arv pesemist vajavaid potsikuid, masinajuppe ja põranda külge klammerdunud taigen, mis nüüd hoolt ja armastust otsivad. 

Üleliigse taigna kogusime tühjaks kallatud suhrkukottidesse, mis üksteise kõrvale seina äärde viskasime. Masinlikult sama liigutust korrates, saime ootamatult kinnitust, mis pappkastis me tööd teeme. Kotid pole isegi nii rasked, kuid piisavalt, et üks Pabotha tõuge selle läbi seina virutaks. Läbi bakery SEINA!  Kui see pole piisavalt värvikas kirjeldus siinsete majade kvaliteedist, siis mis üldse on... Purskasin naerma. Paigale tardunud Pabothal pidid silmad pealuust välja tungima, samal ajal kui Caci nurgas kükitades üle kohviku naerda uirgas. Nüüd on meie karbikeses igal juhul peaaegu minu suurune auk ehk võibolla saame varsti Nimmitabeli loomaaia ka avada. 

Kümme tundi hiljem haisesime kõik nagu fritüürist välja võetud pelmeenid. Kodus kõndisin otsejoones vannituppa, proovides tulikuuma vee all kleepuvat rasva maha pesta. Duššipõrandalt keerdus üles vänge pirukahaisuga segunenud veeaur. Ei kogenud taolist asja isegi peale 18-tunnist tööpäeva Rohujuures. 

Hiljem jagasin enda kogemust teistega, kelle sõnul tuleb ette ka kordi, kui veel kaks päeva hiljem iga kergema tuuleiiliga oivalist pirukaaroomi tunned. 

Hobuse linn :)