Kõik headööd soovid enda Eesti kullatükkidele mõttes teele saadetud, tõttan mina ööpimeduses pagarikoja poole. Ümberringi kalpsavad jänesed, aiaserval sprintivad opossumid ja aeg ajalt mõned kaitsepositsiooni võtnud kängurud truult teed näitamas.
Pagarikojas tuli juba põles. Kuulsin Alecit saali teises otsas omaette kirumas - taigen oli jälle suurest külmast ära tahenenud. Tuul vist puhub jälle valelt poolt (see ausalt mõjutab).
Kümme minutit hiljem leidsin ennast jäätunud datleid koogivormiga raiumas. Avaldasin tänuavaldust juba neile mõnele kübemele, kes vaevusid kangekaelselt kokku klammerdunud pundist lahti laskma. Parem oleks, et kõik need paljajalu ringi tatsavad farmerid ka igast conese pallikesest lugu peavad…
Kraadiklaasi järgi oli meil temperatuur 4-kraadi. Ma kahtlustan, et tegelikkusses oli vähemalt kaheksa - kui see pilti ilusamaks muudab. :D Aleci trossis nägu eemalt nähes ei suutnud naeru tagasi hoida, teadmata isegi täpselt, miks ma üldse naeran?
Siinsete tavade kohaselt, viskan kell seitse jahust valgeks värvunud põlle nurka, et ülejäänud päev vahvate kohvitajatega tegeleda. Sel nädalal teenis parima päeva tiitli vaieldamatult esmaspäev. Canberra "keegi ei tea mis" püha puhul müüsime kogu leti praktiliselt tühjaks. Kohvikus valitsev möll meenutas vanu häid aegu Food Republicus, kus saal oli avamisest sulgemiseni pilgeni täis puugitud. Nagu näha, on see isegi imetillukeses Nimmitabelis võimalik! Järjekord ulatus veel kell kolm ukseni, suhkrust pimestatud jumalaloomad närviliselt üle ees seisja õla leti poole küünitamas. Kahtlemata purustasime ka torssis külastajate rekordi. Tundus mõistusevastane, et meil kaks tundi enne sulgemist viieteistkümnest erinevast pirukasordist KOLM täiesti otsas on… Purskasin naerust äsja rüübatud chai lonksu kraanikaussi, kui närvivapustuse piiril kõlkuv Kaylia viimsegi viisakuse unustas. Ta nägi välja nagu nohus elevant. Põrnitses raevukalt järjekordset vinguviiulit, kelle kulmud pahaendeliste tormupilvedena pisikeste silmade kohale koondusid. Psühholoogias tuntust kogunud peegelefekti pesuehtne näide. Vaevu sai too naisemürakas suud paotada, kui Kaylia tuld purskas, paludes tal ise küpsetama tulla, kui kohe üldse ilma vorstipirukata hakkama ei saa. Hammustasin huulde, et vägisi peale tikkuvat naeratust alla suruda.
Õhtu lõpuks seisis Kaylia üks käsi puusas keset saali, viibutas kühvliga köögi poole ja palus pirukaid nosivatel inimestel ise nõusid pesema minna, kui nad kohe uttu ei tõmba. Kaylia kaitseks pean mainima, et olime selleks hetkeks juba suletud.
Huvitav, mitu ühte tärni me google arvustustes sel päeval saime. :D
Ülejäänud nädal kulges tunduvalt rahulikumalt. Millegagi õnnestus mul täistöönädal välja teenida, praktiliselt ilma ühegi vaba päevata. Siin ei ole mingit sarkastilist nooti mängus, ma tõesti naudin, kui saan iga päev tööd teha. Pensionäridest ja farmeritest pakatavas linnakeses ei ole mu sotsiaalne elu just kõige hiilgavamate killast. Kuid seda ma ju tahtsingi - ideaalne võimalus säästa, raha teenida ja enesearengule suurt rõhku panna! :)
Pagaripoolel tunnen ennast juba tunduvalt kindlamalt. Enam ei pea tüütu sabarakuna kõigil kannul jooksma ja täpsustavaid küsimusi küsima. Olen nende rütmi omaks võtnud, alustades päeva conesidega, koogileti analüüsimisega, tund aega sügavkülmas kookidega otsimismängu mängimisega ja kreemisaiade tegemisega. Neljapäevad olen enamasti terve päeva pagari poolel, kus sisustan kogu tööpäeva cupcakede tegemise, kaunistamise või muffinite valmistamisega. Olen kaarega jälle tagasi punktis, kus mulle makstakse vaba aja sisustamise eest. Aitäh.
Kusjuures, positiivne avastus: ilma kõhulihaseid tegemata, on mulle suurest külmast sixpack tekkinud! Kuidas? Ei oska parema teooria peale tulla, kui et tunnen lausa füüsiliselt enda tööd rügavaid kõhulihaseid, kes vist proovivad omal viisil keha soojendamisega tegeleda?
Teine avastus: jõudsin jällile, miks Austraalia majad nii totaalselt läbi kukkunud on. Mu lemmikus Rich Rolli podcastis tõstatati päevakohane teema üles, kus nii muuseas mainiti, et kõik üle 10-aasta vanused Austraalia majad ei vastaks ilmselt ühelegi Euroopas kehtestatud ehitusnõudele. Topeltaknaid avastati alles mõne aasta eest, mis on uute majade elanike jaoks tõeline privileeg. Sportlikust huvist tahaks kohe teada, kas Eestis leidub üldse ühekordsete aknaklaasidega maju… vaevalt.
Meie armas hütike on igal juhul juba väärikas pensionieas, kus iga väiksemgi tuuleiil juuksed õrnalt sasib ja välisuks on nii õhuke, et sama hästi võiks papitüki kaitseks panna. Aga kõik te vanaemad, vanaisad, vanemad ja sõbrakesed, ärge muretsege, see on nii ekstreemselt tore! Kes oleks võinud arvata, et Birgitti Pilvet asub elama Austraalia mägikülla, kõige külmemal aastaajal, tillukesse pabermajakesse, mis on sama auklik kui Šveitsi juust. Elu nagu muinasjutus, vaatega kõrgetele mägedele, mille ümarad tipud pimeduse taustal esile tõusevad. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar