Kui Elizabeth Gilbert iseloomustas Vatikani sõnaga “võim”, New Yorki sõnaga “saavutama” ja Los Angelest sõnaga “õnnestuma”, siis Nimmitable sõna peaks olema “hobune”. Olgugi, et nad ise peavad end suureks lammaste pealinnaks, siis reaalsuses kalpsab igas teises aias üks läikiva lakaga ratsu ringi, tundes enda ümber kilkavatest lastest suurt rõõmu. Umbes nagu Eestis oleme harjunud koera või mõnd sotsiaalsete kalduvustega kassi nägema. Äkki Astrid Lindgren ei saanudki Rootsist inspiratsiooni ... ?
Niimoodi lugedes-jalutades ja töötades on järjekordne nädal seljatatud. Vist edukalt ? Arvestades asjaolu, et mitu aastat sisse juurutatud komapäevane pirukapäev sai esmakordselt muudetud. Pagarite nõudmisel tõsteti see neljapäeva peale - minu ainsale täispäevale pagari poolel. Vaene Caroline, kes terve nädala Exceli numbrite külge klammerdus, proovides meeleheitlikult kõigile sobivat varianti välja nuputada. Kaks täispäeva pagarite seltsis ei mahtunud kuidagi numbritesse. Hetke aegu meenutades mõistan 100%, miks üks lisatöötaja võib eelarvele laastavalt mõjuda…
Uus muudatus pani muidu jutukad pagarid veel sõnaohtramaid tiraade pasundama. Võidukalt tõstsid nad käsi taeva poole, üksteise võidu hõisates, kuidas sellest nädalast hakkavad nad isegi pirukapäevi nautima! Ausalt, nende jutuveskite kõrval tunnen end isegi mina kurttumma puuslikuna. Aga tegi südame soojaks küll ning aegamööda ligi hiiliv põnevustunne aina kasvas ja kasvas. :) Eelnevad nädalad jooksin ennast hingetuks, et enne kella seitset võimalikult palju valmis saada.
Neljapäeval lajatas reaalusus mulle vastu vahtimist nagu jäine õhk pagarikoja sügavkülmas. Kes võinuks arvata, et pirukate taga selline jõutrenn on... Pealtnäha lihtne protsess: viska aga lihasegu masinasse ja pirukad valmivad nagu seened pärast vihma, jättes varju kogu kümme tundi valatud higi ja "pisarad". Nüüd on mul piinlik seda isegi seentega võrrelda. Või tavalise jõusaalitrenniga ... - see on jõusaali maraton! Koos lisa jooksutiiruga.
Iga erineva sortimendi jaoks on vaja 25-kilost kohapeal valmistatud taignarulli (Pabotha kätetöö), mis tuleb masinani tarida ja õigesti paika sättida. Tarpingu aegade meenutuseks - sealsed värvipotsikud kaalusid täpselt 25-kilo, mida ma hädavaevu mööda maad tirida suutsin. Proovides entusiastlikult ühel hetkel Pabotha jalatäisi vähendada, oleksin peaaegu varvastest ilma jäänud, kui mõtlematult haaratud taignaraskus maapoole tõmbama hakkas. Agarus on ogarus .... Alec ja Pabotha viskasid sedamaid kulbid kõrvale, tormates nagu tuletõrjemeeskond külmkappi, kus kogu aktsioon aset leidis. Nüüd vähemalt oli minu jõulevel kõigile selge.
Järgmine samm - täidised. Neid valmistatakse 90-liitrises anumas, kust massiivse kulbiga tuleb valmis saadust kasti kühveldada ja hiljem masinasse kallata. Effektiivsuse nimel peab transpordikast ääreni täis saama, mis kaalub vähemalt 10kg. Peale taigna intsidenti ei lubanud miski Alecis mul isegi proovida seda masinani viia, rääkimata selle sinna kallamisest. Ega ma väga kurb ei olnud ...
Kui pirukamasin on esimeseks laariks valmis, vajutame starti ja pisikesed küpsetamist vajavad pirukakesed hakkavad riburadapidi liinile ilmuma. Üüratult kallis masin, kuid ilmselt tasus Carolinile juba esimese nädalalga ära.
Caci juhendamisel hakkasin tooreid pirukaid märgistama. Väga tänuväärt protsess, et hiljem mõne paadunud veganapostli lauale lihapirukas ei satuks. Või vastupidi.
Märgistamisele järgnes (minu jaoks) kõige suurem katsumus: 20st pirukast koosnevate restide raamistikule tõstmine. Raamistikul (rack) on 10-korrust ehk alates kuuendast sai iga liigutus parajaks proovikiviks. Keha ebaloomulikult väänates tõstsin hambad ristis raskust kõrgustesse, lootuses, et keegi minu kimbatust ei märka. Paneb tõsiselt mõtlema, miks ma iga hommik kätekõverdustele aega raiskan... Tunniga tundsin igat pisemat lihast, mida ülikoolis anatoomiatundides tuubitud sai - käed tudisemas nagu värisevad haavalehed. Pabotha, kes mind hooliva kulliema pilgul jälgis, tõttas mulle igal vabal sekundil appi (ma tegelikult olen enda tasuta jõusaaliga väga rahul).
Kõige raskem töö on Alecil. Lisaks täidiste tegemisele ja masinasse panemisele, peab tema pirukad ahjust välja võtma ja vormidest eemaldama. Kõlab lihtsalt, ma tean… kuid kujutage ette 15-kilost tulikuumade pirukatega täidetud raami, mis tuleb toore pitsataigna kombel kibekiiresti õhku visata ja 180-kraadiseid pöördeid teha. Pirukad peavad sekundimurdosas maanduma teistpidi vastu lauda, hoides sellega ära nende koost lagunemise. Ma pole just parim näide, aga kui proovisin kuuma resti korraks tõsta, polnud isegi variant, et saaksin seda omal käel ümber pöörata. Ainuüksi haardeulatusest jäi edukaks soorituseks puudu. Alec, kellel suurest füüsilisest pingutusest ja ahjust tulevast kuumusest higi voolas, paistis taolist treeningsaali omal moel nautivat. Eks kaks meetrit pikkust tuleb ka kasuks.
Vaatamata hullumeelsele üritamisele paralleelselt koristada, oli päeva lõpuks ikka kogu saal kaetud puru, taigna ja täidiste pritsmetega. Algse välimuse taastamiseks kulub vähemalt kaks tundi. Lugematu arv pesemist vajavaid potsikuid, masinajuppe ja põranda külge klammerdunud taigen, mis nüüd hoolt ja armastust otsivad.
Üleliigse taigna kogusime tühjaks kallatud suhrkukottidesse, mis üksteise kõrvale seina äärde viskasime. Masinlikult sama liigutust korrates, saime ootamatult kinnitust, mis pappkastis me tööd teeme. Kotid pole isegi nii rasked, kuid piisavalt, et üks Pabotha tõuge selle läbi seina virutaks. Läbi bakery SEINA! Kui see pole piisavalt värvikas kirjeldus siinsete majade kvaliteedist, siis mis üldse on... Purskasin naerma. Paigale tardunud Pabothal pidid silmad pealuust välja tungima, samal ajal kui Caci nurgas kükitades üle kohviku naerda uirgas. Nüüd on meie karbikeses igal juhul peaaegu minu suurune auk ehk võibolla saame varsti Nimmitabeli loomaaia ka avada.
Kümme tundi hiljem haisesime kõik nagu fritüürist välja võetud pelmeenid. Kodus kõndisin otsejoones vannituppa, proovides tulikuuma vee all kleepuvat rasva maha pesta. Duššipõrandalt keerdus üles vänge pirukahaisuga segunenud veeaur. Ei kogenud taolist asja isegi peale 18-tunnist tööpäeva Rohujuures.
Hiljem jagasin enda kogemust teistega, kelle sõnul tuleb ette ka kordi, kui veel kaks päeva hiljem iga kergema tuuleiiliga oivalist pirukaaroomi tunned.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar