Viimasel nädalal õnnistas loodus Kellerberrinit erakordselt tugeva tuule ja pisteliselt näole andva vihmaga (varajane jõulukink, arvestades, et pool Lääne-Austraaliat põleb). Pikad niisked eebenikarva nired roomasid mööda pimeduses helkivat tarpi alla, moodustades viljakasti äärtesse omanäolise viljapudrubasseini. See, mis "aroom" sealt tuleb, ajaks nii mõnelgi sentsitiivil silme eest mustaks...
Seisin parajasti üleval tarbiotsas, pisike soolajärv eemal sillerdamas, ja vaatasin mõttesse süvenenult kaugusesse. Soolajärv säbrutas väikeste lainetena ja tõusev päike süngete pilvede taustal andis taevas suurejoonelise etenduse.
Nädalaks sai meist viljakastide päästeeskort, kes tuulekiirusel linnadesse kihutas. Ööbimeduses märkamatuks jäävad tumedad pilved kannul, oli meie põhimissiooniks enne vihma linna jõuda, kibekähku tarp üle tõmmata ja saaki (nii palju, kui võimalik) tuure koguva tormimöllu eest kaitsta.
Uskuge või mitte, aga mõnel eriti ekstreemsel päeval lausa vabisesime külmast, kui viljahunniku tipus käsklusi jagava Callumi märguandeid ootasime. Tänasin mõttes Nimmitabelit ja minu vahvaid hommikupoolikuid sügavkülmas, mis mu külmataluvust drastiliselt suurendas.
Mingil põhjusel ajab mind siiani naerma, kui Henriko, kelle vähesed väljaöeldud sõnad on justkui kullahinnaga, vaatas mulle surm tõsiselt otsa ja ütles: “Kuradi külm on!”. Pead raputades jätkas ta tuule käes lenneldes nööri kinnitamist. ... Teate küll, kui moment, näoilme, hääletoon jne on täpselt õigel hetkel tabatud.
Tegin meie iidses vanasõnas mõned korrektsioonid: “Pole halba ilma, on vale seltskond”. Naerukilgete saatel saime korralikult vatti. Smoko (loe: puhkepaus) ajal kogemata peeglist möödudes näis, nagu oleksime äsja taevas sähvatanud välgust elektrilöögi saanud. Gertrud põrnitses enda pikemat sorti heleblonde juukseid, mis olid asendunud lühikeste turris teravikega. Purskasime koos naerma... ausal ma ei näinud grammigi parem välja. Paaniliselt (et eriti dramaatiliselt kõlada) saputasime juukseid, et pisutki kasitud inimese muljet jätta.
Nende ilmastikutingimustega ei möödunud päevagi, kui ma poleks tarbi alla pääsenud tuulega minema lennanud. Eriti tormisel päeval keelati mul üldse tarpide otsa ronimine ära, kuna Quenten hakkas seda juba eluohtlikuks pidama. Jätsin tasuta lõbustuspargiga hüvasti ning treenisin ülejäänud päeva liistude (?) ja jackide (tungraud) paigaldamisega veidi kangeks jäänud muskleid.
Ilmselt tabas teistel sitedel tööd rabavat Gertrudit sama saatus. Lõpuks ometi keegi, kes teab, mida tähendab tarping, kui oled umbes 163cm pikk ja kehakaal vähem, kui 50% värvipotist. Quentini hetke põhinali on, et kas ma leiaksin talle uue Birgitti, kes oleks sama pikk, kui Rasmus (loe: 2m) ja abielluks Kellerberrini farmeriga.
Kolmapäeval liitus meie tiimiga Cody, kelle tööeetika teeb peaaegu kõigile silmad ette ja endal vanust vaid seitseteist aastat. Tema lokkis juuksed, tumedamad, kui koorekommid, aga samas kuldset tooni, säilitasid isegi pärast loodusliku tsentrifuugi läbimist ideaalse kuju. Oma tugevate näojoonte ja asjaliku jutuga meenutas ta rohkem peenete kommetega prantslast, kui Austraalia farmipoissi. Ei suutnud Rasmusega enda elevust varjata, kui kuulsime, et tal on plaan isegi ülikooli minna. Selles kuivas kollases augus kasvades, on taoline asi ütlemata haruldane.
…
Novembri keskpunkt sai murtud ja harvest on täieshoos. Nendel vähestel vabadel hetkedel, mis autos istumine meile tagab, ma lausa neelan erinevate raamatute kirja pandud ridu. Podcastide jätan hommikuste jooksude jaoks, kuna autos möirgav muusika on nii vali, et isegi otse kõrva tulev jutt jääb arusaamatuks.
Kui juhtumisi Rasmusega ühte autosse satume, jätan raamatu kotisügavustesse ja uirgan koos temaga üle mootorumürina vanu häid hitte ("Im so excited" või "I spy" on põhilised). Teeskleme, et ei kuule tagapingis protesteerivaid häälitsusi, mis meie muusikavaliku maatasa teevad.
Või kui Cali kõrvale istuma juhtun, peame maha tundide pikkuseid vestluseid kõikvõimalikel teemadel, alustades maailma tekkimisest lõpetades meeste-naiste vahelistest suhetest ja feminismist.
…
Nüüd, kui Rasmusel ja ka kaksikutel on mõlemal autod, on meie vabadus ringiliikuda ja ümbrust avastada tunduvalt suurem. Üritustekorraldamise on – minu suureks üllatuseks – sellel hooajal enda kätte võtnud poisid. Mäletan, kui palju pidin jaanuaris pingutama, et kasvõi üks ainus Monopoly õhtu ellu viia (aususe mõttes, siis hooaeg oli tunduvalt raskem ja peale kolme kuud olid kõigi energiavarud tühjaks imetud).
Mõne nädalaga oleme juba nii ujumas, jõusaalis (ausalt läksin vabatahtlikult sinna) kui ka lähedal asuvates linnades käinud. Viimane külastus oli pisike külake nimega Cunderdin. Karl guugeldas meile põnevana näiva muuseumi – saime seal isegi leebet versiooni maavärinast kogeda. Ma pole kunagi eriti innukas muuseumite külastaja olnud, aga see kogemus tõi meie päeva tohutult palju positiivsust. Minu lemmik oli aianurka ehitatud klassiruumi suurusdt koolimaja, mis nii kangesti meenutas Bullerby laste raamatus kirjeldatud õppehoonet.
Tuurile pani punkti “õhtusöök” (normaalsetel inimestel oli kell üks päeval) kohalikus pubis, kuhu sisseastudes seinale kinnitatud eestilipud lausa hüppasid silma. Viimased presenteerisid erinevatest maailma otstest sinna tööle sattunud inimesi - midagi sarnast, nagu Caroline Nimmitabelis tahtis maailmakaardi näol teha.
Vaatasime pisikest lamineeritud menüüd, kus austraaliale kohaselt olid ainult burgerid ja erinevad lihasaadusi täistopitud võileivad. Ei jäänud tulemata ka kommentaar, et mida "vegan Birgitti" välja valis? Mõistatan siiani, miks mind kõik siin veganiks "sõimavad"... ehk tuleks seda hoopis komplimendina võtta, kuna meie tublid veganapostlid peaksid siin kandis elades ainult pähkleid ja porgandit sööma …
...
Teate mis on kõige veidram? Kõige veidram on see, et nüüdsest alustame tööd 00:50 ehk minu rütmi järgi lähen magama 14:00 ja ärkan sama päev 23:30. Kui valmis tehtud õhtusööki kell 12:30 päeval endale serveerisin, tundus maailm täiesti tagurpidi pöörlema hakkavat. On see nüüd hommiku-, lõuna- või õhtusöök?
Matan selle küsimuse maha ja põlvitan iga hommik päevinäinud keedukannu kõrval, kuulan uhkusega keeva vee mulksumist, mida seejärel Callumi toodud orgaanilisele teekotile peale kallan. Nagu tõeline nomaad.
Lõppu väike lühijutt
Ühel erakordsel päeval sai minust üleöö “supervisor”. Vähemalt meeldib mulle endale seda nii ettekujutada. :D Keset pimeduses helklevat tanklaparklat kupatas Quenten mu autorooli, vuristas kähku 892894 ülesannet ette ja tormas lisaküsimustele vastamata enda kohvi ja piruka järele. Vaatasin nõutult ringi, hammustasin enda küsimustetulva tõkestades huulde ja kaotasin mingiks ajaks mõtlemisvõime. Silmis paanika hüppasin rooli, minu sellepäeva tiim - Gertrud ja Henriko - entusiastlikult kannul. Pidime leidma kõrgete äärtega nisuhunniku, mis kott pimedas ja ühesugusena näivate kastide hulgas on ütlemata põnev väljakutse. Pressisin näo kramplikult üle rooli, peaaegu vastu aknaklaasi, et pisutki enda asukohta tajuda. Lubasin usaldada enda oivalist vaistu (loe: lõpetasime nii vales otsas, kui võimalik).
Viimaks purskasime kõik naerma. Olukord oli lihtsalt naeruväärne. Kolm amatööri (nimetagem kõiki nii, kes siin mitu aastat töötanud pole) üksi keset lahti kistud viljakastide labürinti, varustatud ühe aku (päeva üleelamiseks vajaksime vähemalt nelja) ja põhimõtteliselt null varustusega. Iga välja hõigatud küsimuse peale vastasime kooris "pole õrnaaimugi". Eesootav päev näis juba eos samaloogilisena, kui anda orkestrile Beethoveni viienda sümfoonia noodid, aga ainult pooled instrumendid. Hiljem selgus, et Quenten tahtiski näha, kui minimalistlikult on võimalik hakkama saada.
Asi läks aina lõbusamaks, kui vaatasime Gertrudiga pea kuklas kahe meetrise kasti poole. Redelit autos ei olnud, ühtegi puuliistu maas ei leidunud. Gertrud, kes on sama kindel ja vääramatu nagu Brandenburgi värav, plaksutas käsi ja elas kaasa, kui end hambad ristis seina mööda üles vindusin. Mind (loodetavasti) Eestis ootav isa oleks uhkusest käsi plaksutanud... Onju? :D
Vankumatus usus kõndisin tarbi tippu, kinnitades, et saame sellega hakkama. Et pilti selgemaks muuta, teeme seda muidu minimaalselt viiekesi (pluss mind loetakse tavaliselt pooleks inimeseks..:)). Hing paelaga kaelas proovisime mitmesaja kilost tarpi tirida, hakates iga tõmbega rohkem veenduma, et meist proovitakse varjatudkaameratega mõnd komöödiaklippi teha pealkirjaga "Kuidas mitte tarpida".
Viimaks sai Quenten ise ka aru, millise finantsilise katastroofi ta endale põhjustas. Masinad ütlesid ükshaaval üles, pooli töid ei jaksanud mina ega Gertrud ilma Henriko abita teha, kastide seinu polnud keegi meist üksinda parandanud, pidevalt kadusime tööterritooriumil ära, kuna proovige ise orienteeruda kohas, kus päevavalguses pole käinud… Katkise masinaga tarpide kokku õmblemine näis sama edukas katse, kui keegi rammiks golfikäruga Cheopsi püramiidi. Quenten tõmbus mõne tunniga suurest ahastusest valgeks. Nüüd ei näinud ta enam välja nagu hakkaks minestama; ta nägi välja nagu hakkaks surema. Professionaalselt rahulikuks jäädes, lasi ta meil viimaks mõened õmblused värvida, kuniks kuulutas päeva lõppenuks. Suur kummardus Quentenile tema vapustava närvisüsteemi eest! :)
Minusilmis näis taoline sensatsiooniline väljakutse võrratu! Nautisin kohustust enda mõistuse sügavamates soppides seigelda. Arvatavasti nõustusime kõik, et ainult niimoodi tundmatus kohas vette visates õpibki inimene kõige rohkem. Sain isegi müsteeriumina näiva sidestrapi paigaldatud, olgugi, et pidin äärepealt Youtube õppevideo lahti võtma.
