Kõmpisin üle pika aja lugedes enda lemmikkohvikusse – Fat Cupi – kus ahjust tulevate värskete saiakeste lõhn mul juba kaugelt suu vett jooksma ajas. Olen blogi viimasel ajal unarusse jätnud, mis suuresti on põhjustatud minu äärmiselt tihedast töögraafikust (ma ei kurda, tunnen endiselt vaid rõõmu selle üle) ja veidi suurematest elumuutustest.
Kes siis veel ei tea, otsustasime Patrickuga oma ühise tee lõpetada ja eri suunas edaspidi liikuda. Algselt ühise katuse all näiv harmooniline elu muutus siiski mõlemale poolele pisut raskeks, mis tõttu hakkasin usinalt endale uut elukohta otsima. Kes nüüd muretsema hakkas, siis Patrickuga tülli ei läinud, vaid saime lihtsalt aru, et oleme liiga erinevad inimesed, et koos ühist tulevikku ehitada.
Päev hiljem, justkui saatuse tahtel, hakkas meie prantsuse barista Axel enda varasemast seal veedetud ajast rääkima. Täpselt siis, kui paaniliselt proovisin endale uut elukohta välja nuputada. Vaevu sai ta mainida aiamajakest meie armsa püsika proua aias, kui minul tuluke peas põlema lõi. Ilma pikemalt mõtlemata, jooksin parajasti kohvikus lattet rüüpava proua Key juurde. Lisaküsimusi pärimata, kutsus ta mu õhtul elukohta ülevaatama.
Proua Key on vana naine, kelle nahk on pehme ja krimpsus, kaetud tuhandete tillukeste kortsudega. Natuke nagu kuivatatud aprikoos, mida ümbritseb pilvena tihe pruuniks värvitud juuksepahmakas. Tõenäoliselt on ta viimane inimene, kelle tagaaiast ootaksin ma taolist ehitist leidvat.
Koduke asub Baratta tänava lõpus, Grete ja Timi majast 1.5km kaugusel, täpselt suure puu varjus. Ise elab ta pisikeses ühekorruselises majakeses, mida tihe rooaed kaitsvalt ümbritseb. Tagaaed pakatab rohelisusest ja käänulistest puudest. Aiamajakest ja Key kodu eraldab pisike oja, millest viib üle pruun puidust sild. Olin nagu Bali mediteerimise laagrisse sattunud, mitte Melbourne vananaise tagaaeda.
Majake ise on pisike, kuid mulle täpselt piisav - üks suur voodi, tilluke kööginurk ja dušširuum. Kõikide inimvajaduste eest on hoolt kantud ja proua Key on isegi miniatuurse kahe plaadiga pliidi muretsenud. Taskuràtisuurust ruumi kaunistavad igas seinas suures laiad aknad, mis toa päevavalgusega mõnusalt üle valab. Palusin Keylt natuke mõtlemisaega ja pakkumist analüüsida, tahtsin Grete ja Timiga ka läbi arutada.
Otsus sai tehtud. Juba järgmisel päeval kolisin Key aiamajja - Grete ja Tim tahtsid mind veel autoga kohale viia, kuid kahjuks läks neil sünnipäeval liiga kaua. Patrick haaras mu koti selga, soovides rüütellikult mind saatma tulla. Mis seal siis ikka, tundus mugavam, kui üksi selle mitmekümne kiloga kõmpida.
Hommikul enne tööd/ kolimist jalutasin veel Box Hilli, et suur matkakott osta, millega mul varsti mugav farmi oleks minna. Abivalmis noormees, kelle heledad juuksed ogadena igas suunas turritasid, tuli mind lahkelt abistama. Jumaltänatud, et ta mind algselt vaadatud väiksemate kottide juurest ära suunas - soovitades taolisteks seiklusteks alati pisut suurema koti varuda. Tema pilgust ei paistnud ühtegi vihjet, et tegu on lihtsalt kavala müügistrateegia. Muretult pajatas ta mulle enda kunagisi farmi lugusid, unustades vist, et me tutvusime kolm minutit tagasi. Tema jutu peale haarasin ma ühest maroonpunasest kotist kinni, soovides seda selga proovida. Siiani ei tea kuidas, aga sekund hiljem hakkasid kotid dominoklotsidena üksteise järel alla sadama. Seisin seal nagu maopilgust tardunud lind, näost sama punane kui see kott, mida selga tahtsin proovida. Noormees õnneks ainult lagistas naerda, suutes mind korraks isegi ära petta, et seda juhtub seal tohti. Kott oli mugav ja ostsin selle suurte soodukatega ära. Noormehega koos kassa taga askeldanud prillitatud vanahärra ulatas mulle veel jõuluvanakujulise shokolaadi - milline rõõm! :)
Proovisin õudusega mõelda, mis oleks saanud, kui oleksin enda arvamusele kindlaks jäänud ja väiksema koti ostnud... Arvestades asjaolu, et tulime siia plaaniga aasta aega samas majas elada, pean ma end minimaalselt kaasavõetud asjade eest tänama. Pakkimine osutus vaatamata sellele keeruliseks... Pressisin enda asju kotiavast sisse, higimull otsaees ja kirusin neid kogukaid talvekampsuneid, mis Melbournes hädavajalikud on! Mida siis teha.. ladusin hetkel küll osad asjas kilekottidesse, aga farmi nii minna ei saa. Millestki tuleb loobuda.. aga millest? Kaheksa raamatut jätan kindlasti Gretele, kuid need hetkel ei võta kotis nagunii ruumi vähemaks (tassisin neid käes). Ehk suudan midagi muud välja mõelda, et ei peaks enda ühestki kaasavõetud lemmikriidest loobuma - iseenesest Grete pakkus enda kappi hoiustamiseks, kuhu saaksin enne Eestisse tulekut neile järele tulla.
Kõmpisime nagu Breemenilinna moosekandid läbi Orchard Grove tànava Key juurde, kus ta mind juba särasilmselt värava ees ootas. Tutvustas asjalikult igat nurgatagust, ebaolulist informatsiooni rääkimata ja jättes mind peagi üksi asju lahti pakkima. Tundsin, ja tunnen siiani, hinges suurt rahulolu. Mis põnevad seiklused mind ees ootama hakkavad!
Kolimine ja üksi elama asuminne välja jätta, on minu elus kõik samamoodi - jalutan endiselt varavalges Food Republicusse enda imearmsate püsikatega lobisema. :) Kuna Patricku ja minu ülemused on lähedased ja helistavad praktiliselt iga päev, ei jäänud ka kohvikus meie lahkuminek pikaks ajaks saladuseks. Proovisin seda teadlikult varjata, et liigset tähelepanu, muret ja küsimusi vältida. Patrick oli vaid Willile maininud, mis lahvatas uudise lainetena üle Dish and Spooni, jõudes otsapidi Food Republicusse. Süda läks soojaks, kui abivalmilt kõik mind aidata ja toetada tahtsid. Ootamatult hakati minu vaba aega sisustama erinevate ürituste ja vabajategevustega. Tundsin, kuidas seiklused on saanud alguse! Samuti on hämmastav, kui õnnelikuks mind seal töötamine päriselt teeb. Pühapäeval oli meil töötajate defitsiit ja kõige kiirem päev siin oldud aja jooksul, kuid päeva jooksul valati mind vaid positiivsete sõnadega ja lõputute komplimentidega üle! Isegi, kui mõni laudkond pidi toitu pea 45-minutit ootama. Selleasemel itsitas üks hiiglaslik itsitav pereisa mu aktsendi üle ja otsustas mind Multigrainiks kutsuma hakata (selle hääldus pakkus talle eriti nalja xd). Lubasin naisega varsti uuesti tulla.
Esmaspäeva õhtul otsustasid töökaaslased mulle Melbourne näidata, viies mind suurte pilvelõhkujate vahel asuvasse hubasesse Kreeka restorani. Miks mitte Austraalia toidukoht? – kuna meie kõige aktiivsem korraldaja Max, oli just nimelt kreeklane. Restoran oli kahekorruseline, kitsa krigiseva puidust trepiga, kust meid kreeka keelseid tervitussõnu lausunud teenindaja üles juhatas. Restoranis valitses varajase kella tõttu tühjus, inimesed alustavad õhtusöökidega enamasti pärast seitset.. Ainsad inimesed restoranis olid kiitsakas heledapäine poiss ja tumedate juustega tüdruk. Mul käis kõhust läbi tuttav jõnksatus, mille põhjuseid sekundi pealt tuvastada ei osanud. Ka nemad jõllitasid mind päris pingsalt, justkui hoolikalt iga minu sõna kuulates. Kui kahe meetrine poolast pärit teenindaja ennast tutvustas ja ma vaikselt endapäritolumaa Estonia piiksatasin, tõstis lauas istuv brünett tüdruk uuesti pea ja tervitas mind eesti keeles. Ma teadsin! Inimtühjas kohvikus istusid ei keegi muu kui Roger Andre ja tema tüdruk. Kui väike maailm olla saab...Rääkisime natuke juttu ja keskendusime mõlemad oma õhtusöögile. Kogu olukord tundub siiani uskumatu, kuna enam suvalisemat kokkusattumist ei saaks olla. Tegemist oli kõige tavalisema, mitte eriti tuntud, kreeka restoraniga.. loomulikult satun ma seal Eestis tuntud Stan up komöödiku otsa. :D
Ühesõnaga hoian teid enda tegemistega nüüd jälle kursis ja muretsema ei pea - kõik nii hoiavad mind! Grete ja Timiga olen endiselt lähedane ja jõuluõhtu veedame koos Timi pere juures. Grete lubas mul Food Republicus külas käia ja aegajalt korraldame ühiseid kokkamise õhtuid. Kogu siin toimunu on juba praegu olnud nii õpetlik ja minu perspektiivid elule tugevalt paika pannud ehk võite seda kõike lugedes vaid rõõmu tunda! :D
