Töö leidmine:
Sellest eriti ei räägita, kuid aastal 2024 ei ole enam Austraalias tööotsimine midagi nii kerge. Kohalike teooriale põhinedes, andis koroona lõpp suure avapaugu seljakotiränduritele, kes hordide viisi riiki sisenevad. Vaikimisi kehtestatakse aina karmimaid viisa saamise reegleid, kuid ega seda liiga palju ei kuulutata. Pole ime, et kõik noored endiselt Austraaliasse kõrgete ootustega rahamägesid otsima tulevad. Kui kerge on arvata, et terve pasuna koor ootab neid lennujaamas, hunnikute viisi tööpakkumisi laual... aga reaalsuses ei ole mitte kedagi. Ootavad hoopis suured väljaminekud ja karm töö. Võib kuluda kuid, enne kui keegi võtab vaevuks sulle vastata ning tööle võtta. Või siis vastab, aga tööle ikkagi ei võta. Kui kuskile saad, pead ego alla suruma ja leppima, et mõni 18-aastane nagla kamandab sind, kes on pealekauba veel purjus ja magab kuskil nurgataga.
Lihtne eluline näide: me Karliga saatsime kuu aega, iga päev, valimatult, cv-sid. Olime selles punktis, kus isegi jääkülm haisev lehmafarm tundus suurepärase valikuna. Peaasi, et keegigi meile palka maksaks. Kokku saatsime u sada (või natuke peale) resumeed ning vastuseid tuli keskelt läbi viis. Lubati tagasi helistada, kuid seda pole siiani juhtunud.
Kui nõuandeid jagada, siis parim viis töö leida on läbi tutvuste, mis ka meid lõpuks oliivi farmi aitasid. Aitäh Hannes ja Ave. :) Kui tutvusi veel pole, soovitaksime farmidesse kohale sõita ning tööd paluda.
Austraalia ja maitsed:
Tunnen end juba nagu kibestunud tädike, AGA midagi pole parata, kui maitsetu kultuur valitseb ka kulinaaria valdkonnas. Paljud ei ole kunagi maitsenud ega ka pole huvitatud teiste kultuuride toitude maitsmisest. Seda eelkõige maapiirkondades. Kellerberrinis piisas vaid mõnest kirjeldusest, et neid öökivaid häälitsusi ja nägu krimpsutama panna. Oleks veel neile serveerinud tundmatut musta leiba, kilu, keefiri, odrakaraskit, pasteeti ning hapukapsast, võime kindlad olla, et oleksin peletanud nõrganärvilised lauast ja halvanud julgemate maitsemeeled. Harjunud ollakse vaid valge saia ning viilutatud sulajuustuga.
Okei, grillvorst ka ...
Et mitte ülekohtune olla, leidub ka üksikuid indiviide, kes on maailmas reisinud (nagu nt tarpingust Cal) ja tunnevad rohkem huvi uute maitsete suhtes. Nemad on proovinud kangemat kraami, kui valge sai ega hakka veidi värvikamat toitu nähes suust vahtu välja ajama. Rahvustoitu kui sellist siin ei ole. See tehti mulle kohe selgeks. Food Republicu ülemus, John, arvas, et võib-olla kõige lähim rahvustoidu nimele on grillitud krevett, mis tabab iga tõelise austraallase maitsemeelt otse kümnesse. Tema väidet on kinnitanud iga maha peetud grillpidu, kust nimetatud gurmeetoit kunagi ei puudunud.
Võimalik, et selline maitselagedus on tingitud Austraaliasse toodud kodanike taustast. Sisuliselt enamus valgenahalisi, kes Austraaliat asustama toodi, olid vangid. Sellest võib järeldada, et ega tol hetkel ilmselt liigne raamatute lugemine ning esteetikameel esiplaanil ei olnud. Kui nii võtta, on ka tänasel päeval austraallase näol tegemist vangide järeltulijatega - ehk peegeldub sarnane mõtteviis endiselt mõningate generatsioonide järelt välja.
Asjaajamine:
Nüüd Karli lemmikteema, millega ta nii mõnegi närviraku on kaotanud. :) Asjaajamiste standardid, mis on meile, eestlastele, igapäevased, on siinpool maakera nagu tulnukate tehnoloogia.
Alustame alles eile juhtunud intsidendiga, kui Artur leidis meie Dallase majakesse saabunud kirjade hunnikust Karli nimelise ümbriku. Saabunud oli meeldetuletus tema arsti juures käigu kohta, mis nüüd juba veidi ähvardavalt kõlas ning millele 40$ viivis oli otsa lisatud. Pole vahet, et Karl rõhutas härra doktorile, et lahkume ülehomme farmi ning PALUN arve meilile saata. Meiliaadress sai vahetatud ning arsti poolne lubadus antud, kuid tegudeni siiski ei jõutud. Ümbrik potsatas hoopis Dallase majakese postkastis, kuhu ta ka mitmeks kuuks jäi. :) Olge mureta, Karl lubab stoilise rahuga selle vaidlustada ning keeldub kategooriliselt seda maksmast. :)
Samasugune paberimajandus puudutab kõikvõimalike trahve, millega puutusin kokku - tänu kolleegidele, mitte et mul endal oleks auto olnud - nii Kellerberrini kui ka Nimmitabeli aegadel. Trahve kiiruse ületamise eest makstakse suuremates linnades isegi telefoni teel (kus ootejärjekord on tihti ligi mitu tundi!) kuid postiga arvete maksmine on tunduvalt populaarsem alternatiiv.
Kui seadusesilmaga pahuksisse lähed, tuleb teavitus lubatud piirkiiruse ületamisest postiga koju. Riigi valitsusel tundub, et ei ole mingisugust ühtset süsteemi ega arhiveeritud andmeid internetis. Pigem tundub, et toimib nagu Eesti Kaitseressursside Amet - kõik andmed on arhiveeritud paberkandjal ja kuskil all keldris. Kui tahetakse andmeid kätte saada, käib info läbi viie erineva arhiivis töötava tädi ja läbi kümne paberkandjal saadetud kirja. Kohalike ajude krussiajamise vältimiseks soovitan ID-kaardist ja e-riigist rääkimisest hoiduda… Ja selle kõige juures ei ole enamustel austraallastel aimugi, et saaks paremini. Ükskõik mis kohalikuga rääkida, siis on mul alati tunne, et ta arvab, et me Eestis seljatasime alles hiljuti kiviaja ja et pooltes majades pole elektritki. Ise aga maksavad arveid posti teel, haha!
Kliima:
Kujutage ette, et te olete terve aasta raha kogunud sooja Austraalia töö/ puhkuse jaoks, jõuate kohale ja ärkate ühel järjekordselt ilusal hommikul üles ning aken on jääs. Õues on kolm kraadi sooja.. KOLM KRAADI SOOJA!!!?? Isegi Saaremaal on hetkel soojem! Umbes taoline reaktsioon tabab paljusid, kes ilma põhjalikku eeltööd tegemata siia lendavad. Lihtne on unustada, et Austraalia eri punktides võib kliima erineda sama palju, kui Eesti versus Hispaania.
Vahe seisneb aga selles, et erinevalt Eestist, ei ole Austraalia jahedamateks ilmadeks loodud. Majade ehituskvaliteedist ehk auklikest seintest ja õhku läbi laskvatest ustest-akendest olen ilmselt juba piisavalt selge pildi teile maalinud.
...
Aga, et siiski kogu postitus vähe positiivsema kõlaga lõpetada, võib Austraalia auks öelda, et sisserändureid kohtlevad nad suurepäraselt. Oodatud on kõik, olenemata soost, rassist või majanduslikust olukorrast.
Kui elad Austraalias, peab ikka kõvasti vaeva nägema, et kodutuna tänaval lõpetada. Ole sa teenindaja, piimamees või niisama kaubanduskeskuse koristaja, palk ja töötunnid on endiselt piisav, et pisike kodu üürida ning leib lauale tuua.
Pensionäride elu tundub õitsevat, seavad igal hommikul sammud lähimasse kohvikusse, kus nad sõprade/ sõbrannadega tundide viisi jutustavad. Ehk mäletate veel Food Republicu iga nädalasi raamatuklubi tädikesi ja golfiklubi mehikesi? :)
...
Viimased kolm päeva Austraalias veedame auto ostja otsimisega ning kohvikutes silmaringi laiendamisega/ maitsemeelte rahuldamisega. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar