Kuna ilmselgelt keegi ei viitsi headest ja ilusatest asjadest lugeda, siis pole mõtet siia ka kirjutada, kuidas me jahedat ilma naudime ja päevad läbi pagarikodades saia pugime. Asun otse asja kallale ja kirjutan asjadest, mis meid segadusse ajavad, mis küsimusi tekitavad ning loomulikult sellest, missuguste maiuspaladega preili Karma paljusid seljakotirändureid kostitab.
Kogusin pisut mõtteid eluolust ning inimestest siin pool maakera. Nendest tavalistest paikseks jäänud kodanikest, kes käivad tihti poes paljajalu, kannavad autos põhivarustusena kaasas õngevarrast, grillivad kraavist püütud kala ning kutsuvad ennast austraallasteks. Siin on tohutult asju, mis on meil karbi korralikult lahti löönud. Soojenduseks näiteks fakt, et austraallaste lemmiklooma armastus on küündinud sellisele tasemele, et isegi koerte psühholoogid hakkad igapäevaseks saama. Kahju, et meil koera pole, seda kontseptsiooni tahaks lausa pealt näha.
Majandus:
Teades mu isa suurt numbriarmastust, võtsin ennast kokku ja uurisin pisut ka seda maailma. Kui mõni arvutus ei klapi, ärge üldse mitte imestage. :) Numbrid numbriteks, isegi minusugune majandus võhik taipab, et Austraalia majandus on tuntud üle maailma. Kuvand Austraaliast on jõukas ning kõrge elatustasemega riik. SKP ehk sisekoguprodukti suurus on 1.5 triljonit dollarit. See on 60 korda rohkem, kui Eestis. Enne mu kiiruuringut (loe: üleeile) oleksin hakanud sõjakalt oma kodumaad kaitsma, stiilis: “aga Eestis on ju nii vähe elanike!”. Teadvustamata, et Austraalias elab Eestiga võrreldes inimesi vaid u 20 korda rohkem. 26 miljonit. Niivõrd noore majanduspiirkonna ja pea Euroopa suuruse saare kohta on seda ütlemata vähe.
Just see meeletu maalapp ent hõre asustus on Austraalia majanduslikuks eeliseks. Numbrites: pindala on 7.7 miljonit ruutkilomeetrit, inimasustuse tihedus 3 inimest ruutkilomeetri kohta, mis on maailmas üks madalamaid! Minu andmete põhjal edestab neid vaid Mongoolia ning Namiibiaga istuvad samal pulgal. Perspektiivi pannes, Eesti asustustihedus on 30 inimest ruutkilomeetri kohta.
Ja ma arvasin, et Eesti on üks hõredama asustusega riike ...
Hiinas on antud näitaja 145, Hollandis 488 ja Monacos (kõige tihedama asustusega riik maailmas) ulmelised 26 243 inimest ruutkilomeetri kohta.
Monaco.. ma arvasin, et India ... :)))
Seadused, ohud:
Kui meie peame enda gigantseid naabreid Eestile ohtlikeks, siis austraallased peavad selleks hoopis Austraaliat ennast. Alustada võiks näiteks seadustest - miski, mille najal riik toimib, on tihti naeruväärsed. Mäletan siiani Nimmitabeli saiatädi, Treacy, lõputuid tiraade teemal, kui halba koostööd Austraalia osariigid omavahel teevad. Kõrgendas iga kord häält, vehkis käega taeva poole, kirudes, et pole ime, miks keegi ei kipu külmast Nimmitabelist minema kolima. Sellest saaks paras kannatuste rada. Ümber peaks tegema juhiload, läbima uuesti kõik tehtud koolitused (kuna ühes osariigis tehtud koolitused tihti ei kehti teises osariigis) ning ka kultuurilised erinevused võivad segama hakata. Auto ümbervormistamine teise osariiki on meeletu paberimajandus ja ajakulu, seega Treacy sõnul soovitaks ta iga kell vana auto maha müüa ja osta uus auto seal kuhu kolitakse.
Enim jäi meelde lugu New South Walesi ja Victoria piiril olevatest linnadest. Ta peatas loo jutustamiseks lausa auto... teate küll, ei ole mõistlik liiga ülekeenud emotsioonide ajel sõita. Jõudis vaevu linnade nimed nimetada, kui juba surus pöidla ja nimetissõrmedega rahustuseks nina. Linn olevat põhimõtteliselt üks ja sama, aga kuna osariikide piir - Victoria ja Uus-Lõuna Wales - läheb täpselt läbi linna keskme, siis üks pool nimetati Wodongaks ja teine Alburyks. Elades näiteks Wodongas, pead ostma enda auto Wodongast (Victoria osariigist). Kõiki valitsusega seotud asjaajamisi peab tegema Wodongas, Victoria osariigi valitsuses. Isegi auto numbrimärgile on osariigi nimi suurelt kirjutatud, et sa jumala eest seda ei unustaks. Kui sõidad Wodongast kolm km edasi, Alburysse, on kõik samad riigiasutused (maanteeamet, linnavalitsus, pensioniamet jne jne), ainult et Uus-Lõuna Walesi omad... Kus siis Albury elanikud saavad täpselt neid samu asju ajada. :)
Tööl käimine teises osariigis on samuti keeruline, seega üldiselt Wodonga elanikud käivad Wodongas tööl. AGA kui oled teinud enamus koolitusi Uus-Lõuna Walesi osariigis, et töötada Alburys, siis nähtamatud piiri ületades (3km eemal), ei pruugi need enam kehtida. On ju juba teine osariik. :)) Baslik oleks siinkohal mainida, et Austraalia on koolitustekuningriik. Igaks asjaks on vaja paberit, läbida koolitus, mis üldiselt ei ole midagi keerulist. Ilmselt kergem, kui Eesti lasteaias jalgratta lubade tegemine. Visatakse vastustega raamat nina alla ning sinu ülesandeks jääb vaid õige leheküljenumber leida (mis kusjuures on ka ettekirjutatud!!) ning vastus maha kopeerida. :)
Mõned veidrad seadused veel:
1. Tasmaanias on seadus, mis nõuab, et taksodes pead olema pott. Jah, just, keha kergendamiseks. Kohalikud muidugi räägivad, et ega keegi seda väga enam ei järgi, olgugi, et see on endiselt seadusraamatus kirjas.
2. Lääne-Austraalias on seadus, mis piirab kartulite kogust, mida inimene võib korraga omada. Kellerberrinis pidasin seda lolliks naljaks, aga säh sulle.. polegi nali. :))
3. Victorias on seadus, mis keelab tolmuimejaga vaipade puhastamise kell 22:00 - 7:00 tööpäevadel ja 22:00-09:00 nädalavahetustel. Ma kujutan ette, kuidas mu nii mõnigi pereliige seda lugedes heakskiitvalt pead noogutaks. :D
Ühiskond:
Seda peetakse üheks kõige arenenumaks maailmas, seega kuulub Austraalia heaoluühiskondade nimistusse. Huvitava faktina ei ole Austraalias seaduslikku riigikeelt, kuid de facto keeleks peetakse inglise keelt. Üllatus, üllatus.
Üldiselt on tegemist tolerantse ühiskonnaga. Tänaval ringi jalutades ei näe agressiivselt käituvaid inimesi. Pigem on nad abivalmid. Kui jääd autoga kuhugi tee äärde või niisama libastud tänaval, siis võib kindel olla, et keegi tuleb küsima, et kas kõik on ikka korras ja kas sa vajad abi. Asi, mida Eestis enamasti ei juhtu. Mäletan siiani, kuidas 2018-aastal katkise rehviga Keila maanteel seisin, autokäsiraamat näpus, avatud kohast: "kuidas rehvi vahetada". Ilmselt oleks seal siiani, kui kamp sõjaväelasi poleks u 2h hiljem seisma jäänud, sest telefoni aku oli ju ka suure külmaga üles ütelnud.
Siin aga, isegi suured kahemeetrised kiilakad / täistätoveeritud tüübid vabandavad enne, kui ulatuvad sinu lähedalt letist piima võtma, kartes, et ehk võivad sind riivata kogemata.
Tõele au andes, oleme siin omavahel arutanud, et vahel ajab isegi natukene närvi, kui iga asja peale küsitakse “how are you?” (kuidas läheb) või vabandatakse "I am sorry" (vabandust). Ega niisama meie esivanemad ei rõhunud, et mõõdukus on voorus. Liiga palju öeldes kaotab see enda tähenduse ja ei teagi enam, millal öeldut tõsiselt võtta. Mitmedki Euroopast päris sisserändurid peavad sellist rahvust pigem silmakirjalikuks.
Esteetika, arhidektuur:
Sõites mööda tänavaid ja linnu siis jõuab kiiresti selgusele, et siin riigis esteetika ei ole kindlasti esiplaanil. Kodanike aiad on tihti roostetavat träni täis ning ilupõõsastega vaeva näha ei viitsita (v.a Grete ja Tim). Mitte ainult maakohtades, vaid ka linnas.
Mõnel usinamal on vihmuti aias, millega on võimalik muru paar tooni rohelisemaks muuta, kuid tihti sellega ka asi piirdub. Kusjuures need vihmutid töötasid ka siis täisvõimsusel, kui õues kolmandat päeva vihma kallas ... :)
Arhitektuur kui selline on üldjoontes mittemidagiütlevas stiilis, ning üldiselt modernseid ehituslahendusi siinpool maakera ei tunta. Kuna riik ei ole eriti vana, siis ehk ei ole jõudnud siin mingisuguseid karakteristlikuid näitajaid välja kujuneda?
Sama võib väita ka riietuse kohta. Üldiselt ei vaadata, mida selga visatakse ja ei ole mingi probleem ka peale tööd mudasena, katkise särgi ja paljaste jalgadega poes käia. Selles olete ilmselt mu eelnevate postituste põhjal juba aru saanud. Katha, meie uus sõbranna, kes Arturi kaudu ka Dallasesse elama sattus, rääkis, et isegi jõusaalis käiakse mudaste töösaabaste ja tahmaste erksavärviliste riietega.
Tegelikult tunnistan, et see ükskõiksus mulle isegi meeldib. Nagu kaotaks enda välise kesta, mille pärast muretseda. Olen ise ka nii Kellerberrini aegadel poes käinud ja päris mõnus on – kõik vaatavad, et oma jope, võibolla ainult aktsent kriibib kõrva. Ainsad, kes Austraalias stiilset riietumist harrastavad on tegelikult asiaadid. Kui nüüd üldistada ...
Paljad jalad:
Austraallastel on mingisugune värk paljaste jalgadega, millest ma veel päris aru ei ole saanud. Paljaste jalgadega kodanikke ei leidu vaid maakohtades, vaid tihti ka suuremates linnades, tolereerides kõndimist tulikuumal asfaldil ka 40+ kraadiga või vastupidi, jääkülmal pinnasel. Nimmitabelis kompasin pisut seda maailma, kuid enamasti kehitati ükskõikselt õlgu ning aeti oma laiskuse kapsaaeda.
Austraallaste aktiivsus:
Kui keegi paluks mul mõelda Austraalia inimese peale ning kirjeldada teda ühe sõnaga, hüppaks mul esimesena pähe sõna laiskus. Paljud peavad seda lausa riigi suurimaks miinuseks. Aga kuna sissetulekud on niivõrd suured, siis ilmselt inimesed saavad seda endale lubada. See peegeldub igapäevases elus selgelt välja ja mitte ainult Kellerberrini farmipoiste hulgas, vaid igal pool.
Töökollektiivides, kus aega olen veetnud, on mõndadel ikka hämmastavad tööpäevad. Pole mingi probleem kulutada 30-minutit selle peale, et nöör tõmmata ühest ruumi otsast teise – mis pealtnäha ei tohiks võtta üle viie minuti. Selline mentaliteet on väga tugevalt üle riigi võimust haaranud. Ise midagi valmistada ei viitsita ning mõeldakse pigem, et miks mina midagi tegema pean, kui ma saan maksta ja keegi teine teeb minu eest. Selle tõttu on eestlased töölistena siin riigis väga hinnas. Isegi laisk eestlane on kaks korda usinam tööline kui töökas austraallane.
...
Jätkub ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar