Nagu Jessica Bruder kirjeldas oma raamatus “Nomaadimaa”, et maailmas on alati olnud rändjutlustajaid, hulkureid, lindpriisid, rahutuid hingi. Kuid praegu, kolmanda aastatuhande alguses on välja kujunemas uus rändurite hõim. Maanteede kutsele on vastanud inimesed, kes poleks end iial osanud nomaadina kujutleda. Nad loobuvad traditsioonilistest majadest ja korteritest, omandades selle asemel „ratastel kinnisvara”, nagu mõned seda kutsuvad: matkabussi, haagiselamu, vana koolibussi või tavalise vana luukpära. Nad kihutavad minema võimatute valikute eest, millega äkitselt seisavad silmitsi inimesed, kes alles eile kuulusid keskklassi.
Täpselt selliste inimestega, tuleb välja, oleme me kõik need kaks aastat enesele teadmata kokku puutunud! Sain sellele jälile eelviimasel tööpäeval (parem hilja, kui mitte kunagi eksole), kui autos parajasti kudumistööle süvenesin ja traktoriga ringi tiirutavaid poisse ootasin. Olin just rida lõpetamas, kui keegi aknale koputas. Tõstsin pea. Vastu vaatas puhvis hallikirju juuksepahmaka alt paistev nägu, nii pehme ja krimpsus, kaetud tuhandete tillukeste kortsudega. Rob! Alati rõõmsameelne naeratav vanahärra, kelle lapsik sära oli vaatamata kõrgele vanusele säilinud.
Lasin akna alla, mis käivitas mitme kümne minutilise jutuajamise nomaadirahvastest. Rob küll seda nii ei nimetanud, tegin ise omad järeldused. Olime nädalate viisi pead murdnud, mis motiveerib nii väärikas eas inimesi taolist tööd tegema, järelhaagises elama ning kõikidest elumugavustest loobuma? Rahas ei saanud olla küsimus, sest kuulujuttude sõnul olevat Rob - nagu ka kõik ülejäänud meie vanemas eas kolleegid - miljonär.
Hüpates korra tagasi Jessica Burderi raamatu juurde, on tegemist ajakirjandusliku uurimusega olukorrast Ameerika Ühendriikides, pärast 2008. aasta üleilmset majanduskriisi. Paljud inimesed jäid tööta, ei suudetud enam majanduslikult hakkama saada või tabasid muud rängad elumuutvad sündmused (lahutus, säästudest ilmajäämine börsil, kogunenud väikelaenud jm). Mu põgusa uurimise põhjal, Austraaliat too kriis nii drastiliselt ei mõjutanud. Näiteks, kui Ameerikas oli kinnisvaraturu kokkuvarisemine kriisi keskmes, siis Austraalias püsis see suhteliselt stabiilsena. Tänu tugevale majanduslikule juhtimisele ja kiirele reageerimisele, suutsid nad majanduskriisist suhteliselt hästi läbi tulla.
Aga miks siis peaks keegi oma stabiilsest tööst ja kodust loobuma ning aastaringselt sõidus olema? Putukatest kubisevastes karavan parkides elama?
Proovisin sellele Robi käest vastust saada. Kõkutas vaid mu imestunud ilme peale naerda ning rahustas, et Austraalia nomaadi elustiili viljelejad ei ole kodutud asotsiaalid ega boheemlaslikud hipid. Hoopis uus uhke rändhõim, kes elumuutustele kõige äärmuslikumalt reageerib. Nad tunnevad ennast vabana, sõites sinna, kus on soodsamad olud ja paremad töökohad. Üksteist toetades loovad nad sel moel ustava kogukonna. Boundary Bendis on Rob oma kaasaga juba kaheksandat aastat ning plaanivad seda veel pikalt jätkata. Lisas uhkelt, et nad on justkui perfektsed teod, kes kannavad oma kodu “seljas”. Tema silmis tuleks taolist vabadust hoida nii kaua kui võimalik, miks muidu on nad üle 13-aasta (!!!) säherdust elustiili viljelenud.
Kõlas usutavalt.
Meenutasin, kuidas ühel vabal päeval nägin teda palava nõu kõrval põlvitamas ja uhkusega keeva vee mulksumist kuulamas. Hiljem valas selle uhkusega teekottidele, nagu tõeline nomaad.
Teemat hiljem Karliga arutades, tundus taoline elustiil täiesti utoopiline. Eks on inimlik esmalt kõike enda mätta otsast näha, manada ette pilt kargest Eestist ning elust tikutopsisuuruses karavanis.
Kohe üldse ei läheks ...
Aga mida rohkem ma Robi juttu analüüsisin, seda jõulisemalt hiilis ligi mõistmine. Austraalia on oma hästi arenenud infrastruktuuriga selleks ju lausa loodud! Arvukad kämpingualad, haagissuvilate parigid ja teed. On olemas vajalikud teenused ja mugavused (väligrillid, tasuta duširuumid, tualetid), mis muudavad liikuvuse ja elamise lihtsamaks. Kõikjal on kättesaadavad valveta tasuta veekraanid - pese kas või pead või täida oma tühjaks joodud veepunsud. Ei ole nii nagu Eestis, et kahe tunniga jõuad riigi teise otsa ning loodus on muutunud võibolla sedavõrd, et kraade on paari võrra rohkem/ vähem ja rahvastikutihedus teine.
Nomaadilik eluviis tundub olevat osa Austraalia kultuurilisest identiteedist. Nad väärtustavad vabadust, sõltumatust ja pealegi, suure farmerite riigina, on aastaringselt kuskil kellegi abikäsi vaja. Robile näis täiesti arusaamatu, miks peaks keegi midagi muud tahtma. Elamiskulud on ju minimaalsed ning stressitase olematu. Kui kliima liiga jahe on, paned mootorile hääled sisse ning vurad kusagile, kus on soojem. Iga õhtu klõpsatad õllepurgi lahti, naudid lõkke soojust ning tunned elust mõnu.
Nagu Rob ütles: kaks kuud korjavad nad naisega oliive, kolm kuud mandleid, neli kuud puuvilla ja kolm kuud puhkavad mööda maailma ringi reisides. Või noh ... peale põgusat mõttepausi tunnistas, et Austraaliast või Uus-Meremaast nad kaugemale ei kipu.
Jõudsin Robi mõistmiseni ning nagu kord ja kohus, pandi punkt retoorilise küsimusega - mis me ikka sinna Eestisse tagasi kipume...
Kuid me Karliga, kõigutamatud ja ligipääsmatud nagu kaks sfinksi, saime hoopis kinnitust, et kuulume Eestisse. Tahame sooja kodu, ilma prussakate ja muude üllatuskülalisteta. Puhast vett, millega võime muretult janu kustutada, mitte pool ööd muretseda, mis nüüd küll saab, sest kogemata loputasime sinivetika veega hambaid. Igatseme oma käejärgi sätitud kodu, oma armsaid sõpru ja pere. Armastame reisida, kuid sama palju armastame koju tagasi tulla.
Peame end siiani üpriski sotsiaalseteks olevusteks, kuid eestlaslik kinnisus on hakanud vaikselt end näole andma. Polnudki seda varem siin tajunud - loen seda kui märki, et Austraaliat on olnud küllalt. Miks me muidu oliivihooaja lõpupeol tasuta pakutud kebabi alla kugistasime ja minema hiilisime. Omavahel veel sosistades (nagu nad mõistaksid eesti keelt), et jumala eest keegi meist selja taha ei vaataks. Teate küll - pärast veel viipavad käega või midagi... Tunnen seda kirjutades isegi piinlikkust, AGA meie kaitseks olgu öeldud, et ei näe neid inimesi ju enam mitte kunagi! Suutsime kamba peale nelja erineva inimese nimed välja nuputada ning neidki ei paistnud kusagil. Loodetavasti ka peitsid end kuskil. Seega pakkisime kodinad kokku, panime autole hääled sisse ja põrutasime Melbourne poole. Hüvasti livin la vida telkla!
...
Nüüdseks turvaliselt tagasi Dallases, on meil jäänud nädal, et Austraalias otsad kokku tõmmata. Karl mässab auto müümisega, Artur naudib viimaseid tööpäevasid Colesi toidupoes ning mina investeerin raha kohvikutesse ja kirjutan ühte blogipostitust neli päeva. Dallase jahedad ilmad tekitavad õdusa jõulutunde, millest teie seal Eestimaal ilmselt kuuldagi ei taha. Ega Karl ka mitte. Tema unistab Eesti suvest ja discist. Aga mind see ei heiduta, proovin teda siiani misjonliku agarusega veenda, millises imetabases talvevõlumaal me viibime. :) Saadan talle isegi instagrami jõuluteemalisi videosid, kus lund kallab ja keegi tundmatu kohvikus vahukooremütsiga kakaod rüüpab. Mõelge ise - mul on juba kaks aastat jõulud pidamata jäänud...
See-eest sel aastal saab see kindlasti eriti mõnus olema! Selline topeltjõulutunne, et tahad kõik piparkoogipallid esimese söömisega hävitada ja silmadest pritsib säraküünla sära välja. Nimistust ei puudu ka vanaema soe hapukapsas, tuline kaneelilõhnaline glögi, triljoneid kordi läbi vaadatud Üksinda kodus filmid. Isegi verivorste ootan hea meelega, mis siis, et ma neid ei söö.
...
PS! Ilmastikunähtustest on vist ka kõik linnukesed kirja saadud. Oleme ära näinud öise halo ümber kuu, mini suitsutornaado kulupõlengute päeval ja südaöise erkroosade virmaliste etenduse.
PS2! Viimaks jõusdime Matilda kohvikusse! Mina kuulutasin selle juubeldavas meeleolus "auto müüki paneku tähistamiseks" ning Karl surus muiet alla, nõustudes, et võtab seda kui minu heaolusse investeeringut. Küll seal oli mõnus ja hea! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar