Eelmine postitus hakkas ebainimlikult pikaks venima, seega jätkame, kus enne pooleli jäi.
Vahepeal on muutunud nii palju, et meie ustava madratsi vedrud hakkavad ükshaaval üles ütlema. Siitsaadik ärkame pea iga öö vähemalt korra, sest mõni neist otsustab pisteliselt meile selgroo vahele äsada. Karl on seda küll ühte ja teist pidi keeranud, kuid erilist vahet see ei tee. Sama seis, igas küljes. Võtame seda, kui tasuta massaaži!
Teiseks oleme nüüd piisavalt pesu pesnud, et jälile jõuda tõsiasjale - pesumasin keerutab masinas riideid sellesamuse mudase jõeveega. Pole ime, et sinna visatud kiltsud-kaltsud iga korraga aina mustemaks transformeeruvad. Vähemasti muudab see tulevikus meie kohvrid paari kilo võrra kergemaks.
...
Viimaks jõuan jutuga ka töö juurde. Kosmiline oliivi farm asub kohe karavanpargi kõrval, kolme kilomeetri kaugusel. Muide, Cobram Estate Olives ehk CBO ehk meie tööandja, on Austraalia suurim oliivikasvataja (võibolla peaksin mitmuses rääkima). 7000-hektarilisele põllumaale on istutatud üle 2.6-miljoni oliivipuu, kust me siis rõõmsalt vilja nopime. Üüratu ala on hea selgitus, miks siin tühermaal mitte midagi muud ei ole.
Uskuge või mitte, aga algselt hirmsana näivat tööd julgen võibolla suisa siiani parimaks nimetada. Võttes arvesse kogu kupatust: palk, töötunnid, ülemused, elutingimused ja töökeskkond.
...
Suurimaks rõõmuks on kogu siinne miljöö väga stressivaba. Ülemus Rachel ja tema abilised näitasid esimesel päeval vajalikud nupud ja manöövrid ette ning jätsid meid edaspidi omapäi. Keegi ei tule kukile istuma, et kas ikka saad hakkama ja ma õpetan su pooleks, enne, kui sa üldse ise midagi proovid, vaid pigem lasevad meil ise teha ja usaldavad ka. Ma arvan, et see on üks hea juhi tunnus. Töötajate usaldamine.
Nii Karl, Artur kui ka mina, teeme kõik eritööd. Arturi tiitliks sai bin runner, mille üle me alguses korralikult nalja viskasime. Otsetõlkes on see ju prügivedaja. Kujutasime ette, kuidas Artur hakkabki suure prügivedamis masinaga ringi tiirutama, kuniks meie oliive korjame. Ma veel lohutasin, et Nimmitabeli prügimasinad olid automatiseeritud ning ehk ei pea ta isegi autost välja minema.
Päris nii aga ei ole. Bin runneri vastutada on hoopis oma ala traktorijuhtide masinaid vahetada, tuues neile uus traktor, uue tühja käruga. Käru ehk koht, kuhu kogume oliive.
Oliivide kogumise eest vastutavad traktorijuhid, nende hulgas ka mina (kes võinuks seda arvata). Kõõrutame seljataga olevast aknast välja ning veendume, et kõik oliivid otse kasti kukuksid. Kes tahab hea traktori tunnuseid teada, pöörduge minu poole.
Aga kust tulevad oliivid?
Et oliivid kasti tuleksid, vajame harvesteri juhti ehk meie pundist on selleks Karl. Nemad istutavad ennast maja suurusesse masinasse, millega otse läbi puude rammivad ja mürina saatel puudelt vilja koguvad. Traktori juhina pean harvesteri järgi sõidu kiirust reguleerima, milleks on 200-400 meetrit (!!!) tunnis. Kas te olete kunagi nii aeglaselt sõitnud? Või üldse liikunud? Meie igal juhul ei olnud. Aimduse saamiseks minge proovige ümber Rocca al Mare kooli staadioni tund aega kõndida.
Nagu välja võisite lugeda, on töö ütlemata lihtne. Mina olen peaaegu seisvas traktoris juba tervelt kaks kampsunit valmis kudunud ning Karl ilmselt kõik maailma autokuulutused ja disci videod läbi vaadanud. Artur muudkui juubeldab, kuidas ta jälle mitu tundi päeval magada sai, kuna bin runnerid peavad iga 2-3 tunni tagant kaste vahetama. Kui enam magada ei jaksa, veedab ta aega töötajate ruumis, mille ta uhkelt restoraniks tituleeris.
Kõige pingelisem töö on ilmselt harvesteri juhil, millest ilmselt ka veidi kõrgem palganumber. Mina näiteks kategooriliselt keelduksin selle asjanduse otsa istumast, veel vähem manööverdamast. Teisalt tulihingeline masina fanatt, Karl, ainult rõõmustab saadud tööposti üle ning silmagi pilgutamata keerab ja tagurdab kitsukestest kohtadest, nagu sõidaks elektritõuksi, mitte majaga. Pole ka ime, et supervisor (juhendaja) Arthur jagas juba kolmandal päeval talle infot, mille kohta pidi enne äraminekut lisama: "minult sa seda ei kuulnud, onju ;)". Täpsustades nipid, mida tegelikult esimese aasta harvesteri juhtidele ei jagata, vaid peavad nendeks tegevusteks abilised kutsuma.
...
Kui ekstreemsusi taga ajada, on selle töö juures selleks kellaajad. Alustame 23:45 ning lõpetame 11:45 päeval. Suur kummardus Racheli ees, kes säilitas inimlikkuse ning jättis hooaja lõpuni samad vahetused. Mitte nii nagu Karli eelmisel töökohal, kus mängisid iga nädal õnnelotot, kas satud öö, - päeva või lõunavahetusse.
Mõne päevaga harjutasime organismi uude rütmi, ärgates 21:00-22:00 ning läheme magama 14:00-15:00 vahemikus. Pole ka ime, et ajaarvamine on täiesti pea peale pööratud. Tihti leiame end juurdlemas, et "kui ma ütlen homme, siis Eesti mõistes on see alles ülehomme, sest meie täna on tegelikult eile". Nii juhtub tihtipeale, et soovime kellelegi kaks päeva enneaegselt palju õnne või uurime, kuidas teater meeldis, mis Eestis veel pole toimunudki.
Graafik on ka kõik see kolm kuud sama joont mööda käinud. Meie Karliga töötame kolmapäeva ööst - esmaspäeva päevani, Artur esmaspäevast pühapäevani. Teenime tunnis 33/ 34$ ja arvestatav palganumber potsatab pangakontole eelkõige tänu 60-tunnistele töönädalatele.
Imestate kindlasti, kuidas 12-tundi 5-korda nädalas istumist mind veel püstihulluks pole ajanud. Eriti võttes arvesse mu enda diagnoositud vajan-koguaeg-liikumist häiret... Aga teate, ei ole seal midagi hullu! Iga rea läbimine võtab meil 1-4 tundi ning enne uue rea alustamist on omajagu tegevusi, mis meil vere taas liikuma paneb. Karl parandab põnevusest kihades masinat ning mina loen kõrval rõõmsalt raamatut, sest taevale tänu, Karlile meeldib üksi seda asjandust rohkem remontida. Lisaks peatavad meid kord päevas kütusetädi ja hooldustiim. Viimased on nagu Lumivalgekese muinasjutust välja astunud seitse pöialpoissi, kes vaikselt kirkade ja puuridega (ilmselgelt on nendel tööriistadel teised nimetused, millest mul pole aimugi. Ükskord nägin vist haamrit) kohale ilmuvad. Nokitsevad 20-minutit ja tõmbavad siis uttu. Samuti jääb harvester aeg ajalt kõverate puude vahele kinni ning oliivitoru läheb suurest saagist või niiskest ilmast umbe.
Miski, mis mulle alguses lausa paradoksaalsena näis, olid 24/7 töötavad masinad. Kolm kuud järjest! Sest kohe kui meie vahetus lõpeb, tuleb uus peale. Meie vahetame ühe vahva itaalia paarikesega, kes uniste nägudega iga päev ~10-minutit hiljem kohale jõuavad. Originaalsete vabandustega hiilgavad nad siiani ning on omamoodi hasarti tekitav, kui Karliga panustame "mis sa arvad, mitu minutit nad täna hilinevad?". Aga olgem ausad, itaallaste kohta võiks neid lausa enneaegseteks pidada.
...
Kuidas on lood vabade päevadega? Need 1-2 päeva tuleb sisustada karavanpargis ehk enamasti koristades, pesu pestes (ha-ha-ha), uueks nädalaks sööki tehes ja niisama sarja vaadates. Et endast täiesti nupust nikastanud inimese maine luua, jalutan veel aegajalt ümber karavanpargi - maanteele ei lähe ju kõndima! - ja loen raamatut. Selline ideaalne enese sisse vaatamise aeg.
Autot meil ka pole, kuna seda on vaid üks ning vabad päevad ei kattu. Karl nipp "mitte igavusse surra" on võimalikult kaua magada. Sest miks ta peakski tõusma, kui meie päeval võimutseb öö, kogu maailm magab ning ainuke vabaajakeskus ehk tankla, on ka suletud. Kui aga uni kuidagi ei taha tagasi tulla, sisustab ta oma aja kuni päikesetõusuni arvutis end harides või kaasa võetud raamatuid lugedes. Viimati märkasin teda tunniajalist videot mootorist vaatamas... :)
Päike jõuab teie juurest siia 7:30 hommikul ehk meie praeguse graafiku järgi on kell 17:00 (võttes aluseks, et tõuseme kell 7:00). Ajuvaba, kas pole? Jumal tänatud, et ühisvets ja dušširuum on ööpäevaringselt avatud.
Mis meenutab, et oliivi põldude vahel meil tualettruume jalaga segada pole. Seega see õnnetu, kellel peaks juhtumisi vähe tahkem häda peale tulema, peab haarama kapist labida, augu kaevama, keha ära kergendama ja siis tuleviku väetise maa alla matma. :)
Saigi vist kõik räägitud...
PS! netti jagatakse siin üldjuhul teelusikaga, nii siis kui mõni eriskummaline kontekstist väljas sõnum kellegini jõuab, siis teate ka selle tagamaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar