On aeg, on aeg, on aeg, kui ma lõpuks jõuan midagi kirjutada. Tuleb siis nüüd üks selline lakoonilisemat sorti algus, sest üritan mälus kõik kenasti paika seada. See on päris raske, eks?
Praeguseks oleme juba üle kolme nädala Boundary Bendis elanud (Mildura, VIC - keda kaardid huvitavad). Peaaegu terve kuu! Ja nüüd peaks ühe postitusega kaks kuud kokku võtma, pluss sealjuures veel vaimukas ning meeltlahutav olema... Lihtsam on nad kaheks perioodiks jagada ja hetkeks Boundary Bend unustada.
...
Hüpakem siis ajarattale ja liigume tagasi märtsikuusse. Dallasesse.
Ei, me ei lennanud Ameerikasse. Hoopis keskmise suurusega Melbourne äärelinna, suurde muslimi kogukonda. Pidime ikka aeg ajalt pea peale koputama ja meenutama, et viibime endiselt Austraalias, mitte Saudi-Araabias.
Olles jätkuvalt mõnest Valge Raamatu sarja raamatust traumeeritud (nt Malika Oufkir "Vang" või Nadia Murad "Viimane tüdruk"), hingasin kergendatult, kui süsimustadesse burkadesse mähitud naised üksinda tänavatel liikusid ning raadioga kaasa lõõritades autoroolis vurasid. Kas juhuslikult või teadlikult, hoidsid mehed tihti naistest eraldi. Nii poes, kohvikutes, ostukeskuses ... igal pool silmasin kas meeste punte või paarikaupa liiklevaid naisterahvaid. Ei möödunud ka ühtegi hommikujooksu, ilma, et trobikond lehvivates rüüdes ning plätudes mehikesi vastu ei taterdaks. Kurioossne kufiia või agal pead kaunistamas.
...
Ajapikku muutus algselt kõhedust tekitav rajoon ja pisut trööstitu elamine koduseks. Peatusime Eesti mehe, Oliveri, loodud Airbnbs, mida ta ise asjalikult hotelliks kutsus. Viimasest kujunes meil Karliga omamoodi nali. Harry Potteri kapikonku suurune tuba, nii hapra mööbliga, mis õrna puudutuse peale koost tahtis laguneda, pidavat too olema parimate Airbnbde sünnitis. Lisades veel tikutopsi suuruse dušikabiini, kust väljudes Karl alati pahameelest pahisedes välja paiskas, sest ta ei mahtunud seal isegi pead pesema, kui uks kinni on. Ust aga lahti ei saanud ka jätta, kui ei tahtnud meie Hotellist Dallase veekeskust teha.
Vinguda võib ju alati, aga sellegi poolest, sai väike hääleke me peas võitu ning olime enda 40$ öö maksva toa üle ääretult tänulikud. Melbourne lähistel säherdune diil saada on põhimõtteliselt sama, et Viking Lotoga jackpot võita. Karlile see mõte meeldis. :)
Päevad möödusid kähku, enamasti üksluiselt (loe: kohvikus CVsid saates). Mainimist väärib esimene nädalavahetus, mil Oliver viis meid, koos uue majapidajanna, Merkaga, matkale. Oliveri pasundamise peale, kui hullumeelne ronimine meid ees ootab, vaatasime hooletult läbi sõrmede. Mõistsime sõnadetagi, et kumbki meist Karliga neid õhku loobitud fakte eriti tõsiselt ei võtnud. Me isegi ei vaevunud muud peale banaani ja paari müslibatooni kaasa pakkima! Viimasele vaatasin küll pisut skeptiliselt otsa. Karli ootamatu nälg võib vägagi ootamatult nuga tagant terendada. Kõnealune, kes mõistis seda isegi, punnitas mu tähelduse peale kõhu õhku täis, jagas talle paar sõbralikku patsutust ning teatas, et ta ongi viimasel ajal liiga palju söönud. Kehitasin õlgu, mis seal ikka - müslibatoon ja banaan siis jääb. :)
...
Olime me alles ignorantsed. Positiivne karma (sest tegelikult olime rajast pagana vaimustuses!) sai meid esimese kolme minutiga kätte ja kuulsin end Karlile karjumas, et võtan viimsegi oma sõnad tagasi. Lause lõpp jäi tiba segaseks, sest koperdasin järjekordse kivi otsa. Karl haaras samal hetkel vasaku käega esimesest ettejuhtuvast oksast, et mitte järsust kalju seinast alla libiseda. Upitas end edukalt ülesse ning noogutas nõustuvalt. Kõrvuni ulatuva naeratuse põhjal, näis ta tunduvalt rohkem elevil, kui ennist autos.
Tõele au andes, kujutage ette, mis rada see pidi olema, kui kaheksasaja meetri läbimiseks kulus nelikümmend minutit. Meil! Keda reeglina peab keelitama tempot maha võtma ja hetke nautima. Jõudsime isegi eesoleva kamraadi alla sadanud veepudeli ära päästa... Kuid ikkagi ei kujuta ette, et oleksime seda märkimisväärselt kiiremini suutnud läbida.
Kui olime end mööda kiviseinu üles vinnanud, läbi kaljupragude pressinud ja elusalt tippu jõudnud, pühkis Oliver rahulolevalt käed liivast puhtaks ja teatas, et see olevat raskusastmelt viimane rada, kuhu ilma kaljuronimise varustuseta inimesi lastakse.
Oliveri hoiatussõnu ignoreerinud Merka ei näinud meieni jõudes pooltki nii entusiastlik, kui ennist autos. Mattmust disainkott oli kriimudega kaetud ning skandinaavia-blondid juuksed igas suunas turritamas. Viskus hoopis sõnagi lausumata suurele kivile pikali. Ülejõu käivatele katsumustele vaatamata, ei kuulnud teda kordagi vingumas!
...
Teel alla, mis oli kordades pikem ja aeganõudvam projekt, jäi Merka meist aina kaugemale-kaugemale maha. Nii me lõpuks jagunesime kaheks, Oliver jäi rüütellikult teda ootama ning me Karliga ukerdasime omas tempos edasi. Ega sellisel maastikul poleks nagunii sügavateks vestlusteks aega jäänud.
Raja läbimiseks kulus umbes-täpselt kuus tundi! Kuus! Ausalt, me Karliga kuulume täpselt nende inimeste hulka, kes oleksid vaikimisi itsitanud, kui keegi tuleks meie juurde jutuga, et nad läbisid 2.5 kilomeetrit - ilma peatusteta! - 6-tundi. Säh sulle nüüd.. :D Milline õppetunde täis rännak. Panen raja teisest poolest parem pildid alla, sest nagu keegi tark kunagi ütles: üks pilt, on parem, kui tuhat sõna.
...
Töö leidmine võttis pea kuu. Pole see midagi nii lihtne, kui räägitakse. Saime mitu jah-sõna, kuid see ei tõenda, et nad sulle veel kunagi vastavad. :)) Saatsime lõpuks ligilähedal sada kirja, helistasime ja pommitasime tuttavaid. SWs selgeks õpitud nimedemäng päästis meid ka siinpool maakera - tore hea Hannes, kes kusjuures ongi tutvusringkkonda sattunud tänu raamatumüügile, soovitas meile Cobrami oliivi farmi. Ise alustas ta koos elukaaslase, Avega, tööd puuvillafarmis, kuid teadis kinnitada, et oliivi farm otsivat peatselt algavaks hooajaks uusi liikmeid. Kaks korda ei mõelnud, panime resumeed teele ja tegime veel tipuks ühe kõne. Nädalakese kükitasime teadmatuses, kuniks Rachel viimaks ühendust võttis. Kohad kinnitatud ja nõustus isegi Arturi kampa võtma! Oh seda rõõmu. Nad isegi ei nõudnud erilubasid traktoriga sõitmiseks ... Usk Austraaliasse ja australlastesse peaaegu taastus.
Töö saab olema Milduras, Melbournes 600-kilomeetri kaugusel. Täpsemalt öeldes Boundary Bendis - saiapurusuurune asula, kus on üks karavan park, tankla ja lõputud oliivisalud. Kes oleks võinud arvata, et satun veel väiksemasse kohta elama, kui ühe-tänava Nimmitabel. Kõlas igal juhul soovide täitumisena, tahtsimegi enne Eestisse tulekut tõsimeeli raha kõrvale panna.
Rachel lubas meile fikseeritud graafikut (täielik miraakel siin kängurudemaal): viis korda nädalas, 60+ tundi ja palgaks 33$ / 34$. Palga erinevus tekib sellest, millise masina pulti sind määratakse. Karlile usaldati harvesteri ehk majasuuruse (ilma liialdamata) masinaga oliivide korjamine ning mulle tavalise traktoriga saagi püüdmine. Kirjutan sellest täpsemalt juba järgmises postituses. :)
