Jätkame, kus viimane kord pooleli jäin. Ragistan siin ajusid ja kompan mälusügavustes, et mitme nädala tagust aega meenutada. Kes veel mu "joogiga üle kallatud arvutisaagat" mäletab, siis koos sellega haihtusid mu järjepidevalt tehtud märkmed. :P Ma usun, et te ei imesta.
…
Oli pärastlõunane aeg. Kõmpisin google maps näpus mööda elavaloomulist linnatänavat, hoolega igat hoonet silmates, et mitte mööda jalutada. Või noh, proovisin ... Lõpuks peatusin ikka selja tagant kostuva Rasmuse hõike peale, mis oli mitu head meetrit tagapool. Rasmus muigas ja avas ukse, haarates rüütellikult mu käeotsas tilpneva koti. Headest kommetest tal kohe kindlasti vajaka ei jää.
Täpselt selles kohalikus baaris alustasime oma reisi. Mehed näisid suurte õllekruuside taga ütlemata lõbusas meeleolus. Jahvatasid üksteise võidu enda kaua igatsetud sõbra, Eugeniga, kes ammu enne meid Austraaliasse kolis. Tema tuhkblondid juuksed ja veidi vaoshoitud olek lausa karjus, et tegemist on eestlasega.
Gertrudit veel ei paistnud. Kiikasin ootlikult laua all pihku surutud telefoni - viimase sõnumi põhjal pidi ta iga hetk jõudma.
Teenindaja saabus parajasti uute joogikruusidega, kui baari uks lahti paiskas ja särasilmne Gertrud silmapiirile ilmus, Jayden ja Jack ustavalt kannul. Siis ma veel ei teadnud, et otsustan paele reisi tagasi Kellerberrinisse minna ning olin enda farmipoiste nägemise üle ütlemata rõõmus. Muljetasime seljatatud nädalavahetusest Perthis ja olime peagi sunnitud lõbusa seltskonna maha jätma.
Karl (et segadust vältida - Bali reisil mõtlen Karli all Rasmuse sõpra Karli) muheles auto esiistmel. Tal olevat meile lennijaamas üllatus. Vaatasin silmanurgast Gertrudit, kelle nägu ütles sama - tõenäoliselt on tegemist järjekordse naljaga ja ehk kujutab üllatus endast midagi ”me lähme Balile” laadset-teadet.
Eksisin.
Kui lifti uksed avanesid, astusime avarasse klaasitatud seintega ruumi. Mustas ülikonnas meesterahvas juhatas meid käeviipega leti uurde, millel seisis silt kirjaga lounge. Tema selja tagant paistis hõrgutistest lookas laud.Tasuta toit! Karjusin mõttes, olles isegi pisut kahtlustav, kas taoline rõõm toiduüle ikka on normaalne.
Kannatamatult kuulasime sissejuhatust tegeva härrasmehe ära ning lubasime lauani jõudmisega ise hakkama saada. Tänutundega kuhjasime taldrikud parimatest paladest täis ja nautisime vaadet saabuvatele lendudele. Ajataju sootuks kaotades, koputas üle Perthi valguv pimedus meile õlale. Lennu väljumine ei olenud enam kaugel.
Karl hakkas rahulikult asju kokku pakkima ja kiikas kella poole. Kui täiskuhjatud taldrikuga Rasmus tagasi jõudis, jäi ta jahmunult meid jõllitama. Äsja saadetud meili põhjal lend hilineb, olgugi, et lae all rippuv tabloo seda ei kajastanud. Jutu lõpuks klammerdus ta tooli külge, keeldudes liikumast - kui lend peaks õigeaegselt väljuma, tuleb neil meile lihtsalt uued piletid anda. Itsitasin ja suundusin uue toiduportsu järele. Kui peaksimegi lennust maha jääma, võtsin seda kui vapustavat blogimaterjali.
Nii loomulikult ei läinud. Istusime hoopis pea 2h lennukis, teadmatuses, mis selle ootamise taga on. Purskasin naerma, kui Karl mu kõrval üks hetk silmad avas, nägu jahmatusest keeletu. Kas me polegi veel õhku tõusnud??
Kui viimaks startisime, oli väsimuselevel nii kõrgele küündinud, et jäime silmapilgselt magama. Ausalt öeldes ei mäleta ma isegi lennuki õhku tõusmist... Kui tunnike hiljem jalgu sirutasin, nägin paar rida taga pool põõnavat Rasmust, kes uhkes üksilduses üle kolme tooli laiutas. Pikad koivad, mis endiselt kuidagi ära ei tahtnud mahtuda, panid mind mõtlema, et võibolla peakski taolised kohad nii pikkade inimeste puhul kohustuslikud olema?
Lennuk maandus öösel. Õhk oli Denpasarile kohaselt soe ja lämbe. Jooksime Gertrudiga ummisjalu mööda lennujaama, proovides samaaegselt liiga entusiastlikke taksojuhte maha raputada ja enda reisikaaslaseid leida. Lootust kaotades peatusime kõige viisakamana näiva telefoniputka juures, et kohalik sim-kaart muretseda. Taolisel reisil ilmselt elulise tähtsusega.
Punases vormiriietuses tädi lõpetas just mobiilipaketi tutvustamist, kui nägime teisel pool piirdeaeda Karli ja Rasmust! Kauplesid parajasti ühes putkas mobiilipaketi osas allhindlust. Kui poistega edasi liikusime, tõmbusid pealetükkivad taksojuhid silmnähtavalt tagasi, kuigi "Taxy-taxy" hõiked saatsid meid lennujaamast veel mitusadameetrit eemal. Oli arusaada, et Rasmus on taoliste olukordadega harjunud. Suutis jääda piisavalt konkreetseks, kuid samas ka viisakaks, ja peagi jäeti meid rahule. Tellisime hoopis läbi appi mitu korda odavama takso, kui kohalikud meile pakkusid.
Hotelli sõitsime ootamatult kaua. Liiklus oli indoneesiale omaselt ka keset ööd tihe, pannes mind omajagu kordi uksekäepidet pigistama, nagu mõjutaks see taksojuhi sõidustiili. Mul polnud õrna aimugi kus me oleme, kuid usaldasin ees istuvat Rasmust ja taksojuhti. Mehike näis ütlemata tänulik, kurtis terve sõidu väheste turistide üle. Arusaadav ka, praegu on vihmahooaeg.
Ööbimiskoht asusu pisikesel kõrvaltänaval, pisut laugunenud majade kõrval, mis ööpimeduses tegelikkusest hullemad näisid. Jalgu järel lohistades jõudsime kümnekonna minuti pärast hiigelsuure aiaga vanaaegse hoone ette. Suurest aia-avausest sisse astudes leidsime ennast ajaloolise hõnguga koloniaalstiilis hoone fuajeest.
Palvenurka meenutavas kõrgenduses paistis käsitsi paberile kritseldatud silt “reception”. Polnud mitte ühtegi märki, et koht võiks avatud olla - kiikasin salamisi juba sobivat nurka, kuhu mõneks tunniks pikali visata.
Ilmselt ajas meie veidi rahulolematu jutuvadin nurga taga põõnava härra ülesse. Norsatas veel korra ja ajas end vastu tahtmist ülesse. Unesegaselt komberdas meieni, proovimata isegi varjata, kui häiritud ta taolisest rahurikkumisest oli. Vaikides võttis vaid võtme ja hakkas kõndima. Eeldasime, et peame talle järgnema.
Toad asusid kõige kõrgemal korrusel, saime juba läppunud laguneva koridori järgi aru, et koht on täielikult 3$ vääriline. Auklikud seinad ja paksutolmukihiga kaetud trepiastmed, siin-seal pisikesed putukad ööelu nautimas. Tundsin, kuidas elevus minus kasvab - täpselt taolist elamust ma tahtsingi! :P
Puidust toauks näis eemalt lootustandev. Peale mõningaid katseid ja härra pahurat pomisemist tuli see isegi lahti! Lükkas logiseva puuplaadi lahti ja kadus sõnagi lausumata ära. Ettevaatlikult astusime sisse.
Vasakut kätt jäi dušširuum. Minu üllatuseks oli seal isegi kraanikauss, mis siis, et vett sealt ei tulnud. Väärikas pensionieas oleval vetsupotil puudus prillaud, veesurvest rääkimata. Terve hoone oli avatud planeeringuga. Kohati oli avatud planeeringuga ka meie tuba. Oletatavaid riidekapi uksi avades arvasin esialgu, et olen omandanud läbi seinte nägemise võime. Rippuvate riidepuude asemel nägin ma hoopis koridori. Ilmselt oli riidekapi ehitamine alles pooleli. Gertrud, kes vaikides hallitusega kaetud seina takseeris, märkas laes ilutsevat hiiglaslikku auku. Enam ei suutnud me naerukinni hoida - vähemalt, on värske õhk garanteeritud! Või noh… pole kindel, kui värskeks seda sai nimetada.
Pool põrandapinda enda alla võtnud voodeid katvad linad ja padjapüürid sarnanesid mõnes mõttes majas asuva peldikuga, sest mõlemad ei olnud viimased paar kuud ilmselt kordagi vett näinud. Ja et kogu komplekt oleks veel sürrim, rippus toa määrdunud laes musta traadi otsa kinnitatud tuhmkollane elektripirn - tähendab juhe ja auk ilma pirnita. Väga sinisilmne oleks olnud lambipirni oodata. :)
3$ ööbimiskoha hinna sisse kuulusid ka prussakad ja bedbugsid, kes meile üsna pea külla hakkasid tulema. Uurisin parajast taskulambiga prügiga kaetud voodi alust, kui kuulsin Gertrudi kiljatust. Aina värvikamaks muutuv olukord ajas meid tahesttahtmata naerma. Tulimegi ju siia elamusi ja ekstreemsusi jahtima!
Sportlikust huvist avasin ruumi kõige tagumisse nurka paigutatud kapi. Momentselt hakkas levima ajaloohõnguline, kergelt kopitanud aroom. Sulgesin ukse kiiremini, kui ma füüsiliselt võimalikuks pidasin, ja lootsin, et ükski ürgne olen sealt välja ei pääsenud.
Peale mõningast itsitamist, katsin enda aseme rätikuga ja maandusin risti ette lüües voodilinadel pesitsenud lestade koloonia otsa. Samal ajal küünitas Gertrud öökapi poole, et laualampi põlema panna. Kompas seal lühiajaliselt ja pööras siis võiduka naeratusega minu poole - tolmupahvaka taustal sumbus tuppa värisev õudusfilmi meenutav valgus. Võimalik, et kõige jubedam valgus, mida ma kunagi näinud olen (emps mõistab kindlasti, millest ma räägin).
Kannatasime valgust nii minimaalselt, kui võimalik. Vahelduva eduga meie ja enda toa vahelt jooksev Rasmus itsitas koos meiega, lubades enda pagasi põrandast nii kõrgele tõsta, kui võimalik. Meie olematud vannitoa valgustust nähes purskas ta üle toa naerma, nii et viltu vajunud toa uks võbelema hakkas. Leppisime kokku, et teeme siit kolkakülast nii kiiresti sääred, kui võimalik. Karl, kes ennist rahulolevalt voodile viskus ja tuppa paigutatud telekat kiitis, oli juba magama jäänud.
Veidi õudust tekitavate loomahäälte saatel ja prussakate hirmus lootsime kasvõi ühe tunnijagu und saada.
