Pie Facei roadhouse on üsna Quenteni maja lähedal, vaid mõned kilomeetrid otse ja siis maanteel paremat kätt. Just seal saime Gertrudi, Jacki, Jaydeni ja Rhyleyga kokku, et aasta eelviimasel päeval Perthi sõita.
Gertrudiga olid meile plaanid tegelikult ammu tehtud. Detsembri alguses broneerisime Perthi kesklinna Airbnb, et seal kolme Eesti poisi, Julie ja ühe Gertrudi sõbranna, Geethega, aasta vastu võtta. Nagu ikka suure kambaga juhtub, hüppab keegi alt ära. Meie rahvusvahelisest seltskonnast sai viieliikmeline eestlastest koosnev kamp, mis võibolla isegi muutis kogu ürituse keelelises mõttes mugavamaks. Sellegi poolest, lootust Juliega niisama kohvitama minna, veel päris maha ei matnud.
Kuna Kellerberrinist sõidab rong kord päevas ja 31. detsembril olid kõik piletid juba kuu varem välja müüdud (olime väga shokeeritud), võtsime sunniviisiliselt pileti 30daks. Maailma kõige õnnelikumad kaotatud tööpäevade üle ei olnud (30 ja 31), aga võtsime seda kui elu paratamatust.
Ühel päeval Gertrudiga rongile minekut arutades, võttis olukord ootamatult positiivse pöörde - armsad tarpingu mehed otsustasid meid autoga Perthi sõidutada. Vabatahtlikult. Plaksutasime rõõmust käsi ja pigistasime silma raisku läinud rongipiletite koha pealt kinni. Igal juhul võidame rohkem, kui kaks päeva töötame.
Töölt jõudnud, tõstsin vajaminevad asjad sahtlitest välja ja ladusin voodile ritta. Rullisin väljavalitud hilbud peenikesteks torudeks, mahutades need ideaalselt tühja seljakotti - minimalism hakkab siin korralikult juuri alla ajama. Tegin rekordkiirusega dušši all käigu ja olin kahekümne minutiga valmis. Sakslasliku täpsusega kokkulepitud ajaks. Unustasin, et ajaarvamine käib minu ja kohalike maailmas pisut teistmoodi.
Ühine roadtrip oli vahva - täpselt miski, mida tahtsime enne hooaja lõppu teha. Jayden, kelle liivakarva juuksepahmakas tuules lendles, lasi mul vabatahtlikult ette istuda. Kiikas vaid tagapingil kotis kohmitsevad Gertrudit, enne kui roadhouse viineripiruka järele tõttas. Selle lahkuse ja naeru kõrval oli midagi veel; midagi oli teistmoodi, ent ma ei hakanud seda sel hetkel sõnadesse panema. Pilgutasin vaid õhetavale Gertrudile silma ja hakkasin karpi tehtud wrappe hävitama.
...
Poed jäid linna põhja servale, mis tõttu olime sunnitud risti läbi kesklinna sõitma. Vaatasime ammulisui aknast paistvaid kõrghooneid. Veidi liialdades - suutsin lausa ette kujutada, mida huntide poolt üles kasvatatud Ramu esmakordselt linnapilti nähes tunda võis. Nii palju inimesi, nii palju melu, nii palju heitegaase... Gertrud krimpsudas vaikselt nina, pomisedes midagi Kellerberrini värskest õhust ja rahumeelsest õhkkonnast. Jayden noogitas nõustuvalt kaasa. Väänasin ennast, et selja taga istuvat Rhyleyt vaadata - ta naeratas, silmad mõtlikult avanevale pildile kinnitunud. Rüüapas lonksu Monsteri energiajook, nähes eluga ütlemata rahul olevat. Jack, kes ei kannata tiheda liiklusega suurlinnades sõitmist silmaotsaski, pigistas huuled peenikeseks kriipsuks. Ilmselt surus keelele tulnud roppusi alla. Kui järjekordne parempööret keelav märk ette juhtus, loopis ta ettevaatuse tuulde, parkis auto esimesele vabale kohale (kus tegelikult polnud üle 30-minuti lubatud peatuda) ega teinud pooleldi kõnniteele jäänud auto tagaratastest väljagi. Kahju, et mu isa seda pealt ei näinud... :D
Algas suur ostlemine, mis mattis enda alla kogu linnas viibimiseks mõeldud aja. Gertrud sai jackpoti jackpoti järel, lahkudes igast putkast hoolikalt pakitud jalustrabava kostüümiga. Tema ostlemine kulges nii muretult, et hakkasin igaks juhuks salaja kohvrite hindasid vaatama.
Uued sõbrad päästsid meid finantsilisest katastroofist ja panid enda tulekuga ostlemisele punkti. Artur, Siim ja Karl - kolm Eesti poissi, kes samuti tarpingus töötasid, aga teise firma alt. Elavaloomuline kahemeetrine Siim kargas kohe tervituseks autost välja ja kõndis juba pika sammuga meie poole. Oma sknadinaavia-blondide mulletiks pügatud juustega meenutas ta rohkem Viikingit, kui meiesugust seljakotirändurit. Tema taga ukerdas tahapingile surutud Artur, kes vaba käega pingi alla lennanud crocksi pimesi kompas. Arturi lustlik olek ja muretus kiirgas tema ümber nagu aura, mis puudutas kõiki, kellega ta kokku puutus. Juhiuksest väljuv Karl sirutas enda karamellivärvi käsi taevapoole ja lehivtas, tuues esile enda säravvalge naeratuse. Märkasin tema silmade kummalisust. Need segunesid lahkusest ja lahenduste leidjast, nagu pehme hõbe, mis aegamisi sulab. Tajusime kohe, et nendega saab meil hea klapp olema.
Tervitused jagatud, hüppas Karl tagasi rooli, elevusest kihelev Artur sukeldus vabatahtliult keskele istuma ning aina rohkem hiiglast meenutav Siim väänas end esipingile. Võtit keerates ärkas meie hele kaarik möirates ellu, mille peale autofanattidest poisid rõõmust käsi plaksutasid. Õhkkond oli vaba, nagu tunneksime üksteist juba aastaid. Seltskonna komöödik, Siim, aitas sellele suuresti kaasa - tema oli see, kes vestluste eest hoolitses, tehes meile ülejäänutele olukorra ütlemata lihtsaks. Gigantne keha kitsukesele pingile pressitult, kiikas veel üle õla, et uurida, kas mul on taga jalgadel piisavalt ruumi. Mu ammulisuise uskumatuse peale hakkas ta mürinal naerma. Ilmselgelt olen mitu kuud austraalia farmeritega veetnud, kes taolise küsimuse asemel lükkavad tooli nimme nii kaugele kui võimalik (austraallaste huumor :D).
Karl, kelle kuldpruunid juuksed olid värskelt potisoenguks lõigatud, kandis varem õudu tekitava soengu ütlemata hästi välja. Tõenäoliselt esimene inimene, kellele see sobib... Üks käsi roolil, teine mugavalt käetoele toetumas, kuulas ta lõbustatult Siimu geniaalseid väljaütlemisi, poetades ka aegajalt paar sõna vahele. Meie soengute (2 mulletit + 1 pott) kiidulaulu peale kehitasid poisid vaid õlgu, uskumata, et oleksid kunagi julgenud taolist eksperimenti teha, kui austraalias laineid lööv ilutrend täierauaga ei huugaks (olge valmis ega Eesti ka sellest pääse… :D).
Artur, oma trimmitud mulleti ja pügatud habemega, sulandus suurepäraselt austraallaste hulka. Ennast toolil kergitades jagas uhkusega, kuidas nii mõnigi kodanik on teda kohalikuks pidanud. Minu kõrvus kostuv aktsenditu inglise keel, roosad kroksid, üles tõmmatud sokid ja tagurpidi pähe pandud nokats on viimane lihv tõelise austraallase vormimiseks.
...
Kui esimene öö välja jätta, võtsime kambapeale Airbnb. Kahekorruseline armas kodu, mille üles viiv keerdtrepp ja saarekesega köök juba eos hubase atmosfääri tekitas. Algas tormijooks tubade suunas. Sain kohe aru, et mul pole lootsuski, seega lasin neil hulludel tormata. Pealegi, Arturil oli sünnipäev... Hommikul äratasime ta vaikse laulu ja krõpsupakiga ülesse, lisades juurde vimplit meenutava riidetüki kirjaga "Birthday Boy". Rahulolevalt kinnitas ta sinise nartsu endale otsa ette. Siim möirgas üle toa naerda, nimetades teda koertenäituse show võitjaks. Arturit kommentaar ei heidutanud, vaid patsutas selle peale pead ja oli valmims õigust "kogu päeva tegevuste üle otsustada" käiku laskma.
Päeva erilisemaks muutmiseks jalutasime tohutult mõnusasse kohta brunchile. Menüü rabas meid jalust. Ärge siis imestage, et mu otsustusvõimetu pool võttis võimust ning lõpetasin kahe normaalsuuruses praega. Ega ka kolmandast palju puudu ei jäänud... Tänu taevale päästis Gertrud mind toidukoomast, nõustudes ühe roa pooleks tegema.
Suureks rõõmuks avastasime hiljem, et pundis on ka isiklik "söömise-abi" - Karl. Silmitses alles jäänud toidupalukesi, haaras kahvli ning asus kaks korda palumata jääkideks tembeldatud toidu kallale. Lahkekäega avokaadoga üle kallatud toast ja hummuse sisse uputatud falafelid, koos muu hea kraamiga, viisid keele nii alla, et ma pidin korralikult enda kõhu ja vaimuga võitlema. Kõht ütles ei, vaim lausa karjus JAA. Pressisin veel paar ampsu suhu, kuniks pead raputades taldriku Karli suunas lükkasin. Tundus, et ta oli seda hetke oodanud.
Siim, kes eile esimese vabapäeva tähistamist pisut liiga tõsiselt võttis, ostis suure pudeli vett ja tellis ninasõõrmetesse hiilivate toidulõhnade peale takso tagasi ööbimiskohta. Ei teagi nüüd, kas asi oli alkoholis või eelmisel õhtul hot potis söödud super-tšillist roas. Hot pot ehk miski, millest Gertrud juba ammu-ammu oli rääkinud. Tegemist on Koreast algusesaanud restorani ülesehitus, kus laua keskel on suur pott, mis täidetakse kuuma leemega. Auravasse vedelikku hakkad menüüst välja valitud asju sisse viskama. Me lauale jõudsid näiteks tiigerkrevetid, kaks erinevat liha, hunnik nuudleid ja mõned köögiviljad. Kõige juurde käis ise kokku keevitatud kaste, mis tegi kogukompotist suurepärase roa. Karl nuuskas alla kugistatud tšillist nina ja näitas Gertrudi poole pöialt - TikTokist on ikka kasu ka. Gertrudi rahulolev naeratus ajas mind naerma. :D Kui kaua ta on oma TikToki vaatamise eest puid saanud… Mine tea, võibolla pöörab isegi meie “antisotsiaalmeedia” poole kalduva Karli selle usku.
Hubasest majast otsustasime maksimumi võtta. Tegime süüa, lõime enne aasta vahetust klaase kokku ning kuulasime Siimu lõputuid tiraade, kuidas tema peab enda jala pikkuse kapi peal magama, millel on isegi sahtlid alla jäetud. Kadedusega meie teiste suletekke silmitsedes, ei jätnud ta mainimata, et tema peab leppima pruuni vaibaseest lõigatud ruuduga, mille ümber on laste linad mässitud … meelekohtades nimetissõrmedega ringe tehes proovis ta tänulik olla, et voodi ette veel mängurooli pole paigutatud. Purskasime kõik naerma - kõige pikem ja laiem sai lastele mõeldud toa.
Aasta võtsime vastu Perthi kesklinnas. Siiani ei tea kuidas, aga mind suudeti isegi GOG Festivalile minekuga ära rääkida. Mitte, et minult jah sõna saamine erakordne väljakutse oleks ... Aga teate küll mu suhet festivalidega.
Taaskord olen tänulik. Muidu ma polekski teada saanud, kui suurepärane asi on “Silent Disco”. Ehk siis “vaikne disko”, kus igaüks saab suured klapid pähe ja kolme erineva kanali vahel valid endale meelepärase muusika (Eestis juba ka laialdaselt levinud ilmselt). Vaatasime Karliga samastumisrõõmus otsa. Nõustusime, et selline lahendus on geniaalne ainuüksi seetõttu, et ei pea sõpradega rääkimiseks häält ära röökima. Piisab vaid õlakoputusest, võtate mõlemad klapid peast ja saate inimese kombel rääkida. Sinna investeerisime pea kogu festivalil oldud aja. :)
Kui järgmisel hommikul silmad avasin, oli midagi teistmoodi. See sama, mida tunnen iga jaanuar, kui aasta vahetub. Midagi sarnast, kui võtad uue vihiku ja saad uuesti perfektselt, sodimata, kirjutama hakata. Minu rõõmuks olime sunnitud päeva produktiivselt alustama. Kinkisime Arturile sünnipäevaks päevase Rottnest islandi reisi ja kella üheksaks oli vaja paadile jõuda. Hea, et teised minu hullumeelse ideega, kella seitsmesele väljumisele minna, kaasa ei tulnud. Ilmselt oleksime siis sinna üksinda läinud.
Rottnest oli imeline. Isegi sealsed põõsad - mõningate roosade lillede õied koosnevad kümnetest kroonlehtedest ning need on ebareaalselt pungil, olles oma ülepakutuses peaaegu sündsusetu. Saar ise oli pisike, puutumatu, liivane, helesinise vee ja huvitava taimestikuga. Täiuslik ring, mille ümber suundub vaid üks asfalteeritud tee ja sa saad kogu saarele tiiru teha umbes täpselt nelja tunniga.
Armastus toidu vastu on miski, mis meid kõiki ühendab. Rataste rentimise asemel võtsime suuna sadama äärsesse kohvikusse, mis nii kangesti Väikse Tjorveni raamatus kirjeldatut meenutas. Kohvilonksude ja avokaado toasti ampsude vahele poetasime mõned ideed Jaapani reisi plaanide osas, mis mind elevusest veel rohkem kihevile ajas.
Kõhud liiga täis, rentisime rattad. Leti taga askeldas terava ninaga naine, paksude prillide ja tüdinenud pilguga. Oma sõdurilaatse keha hoiaku ja jaheda häälega luges ette hunniku reegleid kohustuslikest kiivritest ning karistustest, mis neid eirates kaasneb.
Ei läinud kaua, kui olime varustuse kvaliteedile omapoolse hinnangu andnud. Katkised pidurid või loigisev sadul sundis meid kõiki vähemalt korra tagasi laenutusse minema ja endale uus ratas valima. Siim vehkis talle antud kiivriga keset tänavat - kõmises rahulolematult, mismoodi ta peaks selle pähe panema, kui see puhtfüüsiliselt ei mahu?! Vaatasin, kuidas Karl tal kõrval kõkutab. See oli kõige suurem kiiver, mis neil pakkuda oli, kuid loobuda sellest ka ei tohtinud. Nii ta ulatas rahutule kassapidajale paar kopikat, torkas selle humoorikalt torisedes kuklasse. Tulgu vaid keegi midagi selle kohta ütlema!
Saare künklikust maastikust avanevad vaated panid mind ikka ja jälle imetlusest ahhetama. Eesti poisid a ka surfarid, ei jõudnud ära oodata, et peatpidi sinna külma helesinisesse auku hüpata. Gertrud kaasaarvatud. Minu armastus selle märja vedeliku vastu pole suuresti muutnud, seega võtsin vabatahtlikult fotograafirolli koos asjade valvamisega enda kanda.
Õhtul olime aasta vahetusest ja päevasest ringi tiirutamisest üpriski väsinud. Kõigile näis parim plaan korraldasa filmiõhtu koos korraliku snäkilauaga. Maailm aastanumbri vahetusegaa palju ei muutunud - jäin peale esimest 50-minutit magama… Õnneks oli seal ka Gertrud, kes samamoodi, enne filmilõppu unenägude maale suundus. :)
...
Kellerberrinis rongi pealt maha tulles hingasime tuttavat õhus levivat viljalõhna. Gertrud vaatas mulle otsa, leidmata kohe õigeid sõnu… Tundus, nagu jõudsime tagasi koju. Kas pole mitte uskumatu, et esmapilgul nii tühine linnake võib ajaga nii armsaks saada? :)
PS! Aitäh Marion, et mulle ikka blogikirutamist meelde tuletad! :)))
Ps2! Kallasin just arvuti kohviga üle, seega toksin seda postitust telefonis. Point - palun kõik ebaloogilisused andeks ansa. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar