Tundib siiani mõistusevastane, et jätsimegi Austraaliaga hüvasti ega lennanud mõnenädalasele puhkusele, et siis tagasi farmi tööle minna. See on uskumatult hea tunne!
...
Teekonnast Dallasest - lennujaama pikalt leierdama ei hakka. Loomulikult kulges kõik nagu lepase reega. Isegi 4:50 ärkamine polnud mingisugune probleem, sest teate ju küll, kui elevus ülepea keeb, reis ja Eesti ootavad, olnuks isegi magamata lennujaama minek ütlemata vahva. Koguni Katha kohver, mis oli 3 kg ülekaalus, lasti peale ühe paari saabaste eemaldamist lahkelt edasi (ülekaalu jäi endiselt 2kg). Ainuke veidi ärevam, kuid siiski naeruturtsatusi üles keriv moment, juhtus käsipagasi kontrollis, kus veidi ekstravagantsem daam karpe jõuliselt liinile lajatas ja jämeda vene aktsendiga NO VODA pröökas. Sedasi tekkis ilmselt ka kõige süütumal tunne, justkui oleks ta midagi ebaseaduslikku kaasa vedanud. Kui too lõbus proua kõrvale jätta, siis ülejäänud lennujaama töötajad naeratasid ja palusid viisakalt edasi liikuda. Isegi maksu sain oma Nike poe asjade pealt tagasi. Jehuu, olen nüüd 30$ võrra rikkam!
...
Lendasime keset päeva, kuid kuna vedamine saatis meid endiselt, tõmbusid aknad kohe peale starti mõnusalt tumedaks. Eeldatavasti jaheda temperatuuri säilitamiseks ja väsinumate une toetamiseks. Töötas. Nii paremal kui ka vasakul küljel kõik norskasid suud ammuli. Ma sukeldusin oma raamatumaailma. Lemmikmaailma. Kuniks toidukäruga stjuardessid mind reaalsusesse tagasi tõid.
Korraldasime lauale asetatud snäkkide saatel filmiõhtu. Võite mu rõõmu ette kujutada, kui filminimistust Wonka filmi avastasin. Filmi, mida olen igatsenud näha sellest ajast peale, kui ta kinolinadele tuli! Nii väga, et isegi klappidest ragisev heli ei seganud, sest pilt oli ju olemas. Karlil polnud filmist sooja ega külma, ta oli suurest toidurõõmus pimestatud. Valida sai kas kana kartuliga, riis sealihaga voi kala nuudlitega. Valisime kana. Kui karl minu baguetti ja Katha kana endale sai, säras ta nagu tuletorni tala ning muudkui jahvatas, et tunneb end justkui äriklassis. Lõpuks nimetas end lausa meisterkokaks, kui singis, kivikõvast baguettist ja võist uhke võiku kokku pani. Raputas tähtsa näoga pipart peale, teeseldes, et plaaniski seda nii palju panna, kui sealt välja purskas, ja tituleeris võiku paremaks kui Subways. Lihtsalt sellepärast, et see on ju praktiliselt tasuta. Kui tundus, et asi ei saaks enam paremaks minna, ilmus vaatevälja joogikäru. Käru, millelt pakuti tasuta veini ja õlut. Karl arvas et on jõudnud paradiisi. Nagu ta ise ütles: “Kolmekäiguline lõuna ja veel tasuta õlu. Mida veel tahta.”
Mul oli väga lõbus. Lausa nii lõbus, et andsin enda singi talle.
...
Üheksa tundi hiljem jõudsime Eestile poole teekonna võrra lähemale. Miljardiriigi Hiina (Xiameni) lennujaamas tervitas meid tuttavlik läppunud niiskuse hais. Umbes nagu vana nõukaaja korter, kus on tundide viisi suitsetatud ja vedamise korral viis korda kuus tuba tuulutatud. Kõmpisime mööda lõputuid hallikaid koridore kuulekate hiinlaste sabas - meie alati igale poole kiirustavate eestlaste jaoks äärmiselt aeglases tempos - väljapääsu poole.
Koridor näis nii pikk, et viibisin visrt vahepeal transilaadses seisundis. Miks me muidu võpatasime, kui ootamatult suur kehatemperatuuri kontroll teele ilmus. Maskides, mustades rüüdes turvamehed korrutasid robotlikult, et me jumala eest seisma ei jääks. Olin kindel, et mind tõmmatakse vahele, arvestades umbse lennujaama 549685 kraadist kuumust, mis kohe kindlasti mu kehatemperatuuri mõne kraadi võrra tõstis.
Tundub, et see number seal ei huvitanud kedagi.
Enne välja pääsemist tuli täita 24h viisa ehk mingisugune lipik, mille mitte ära kaotamist igal pool rõhutati. Kui meie, valgenahalised, ruumi astusime, ilmus ei kuskilt kamp kaameramehi, kes nii muuseas pidid just meie nina all midagi filmima. Kui korraks selja taha vaatasin, tabasin meid telefonikaameraga pildistava noormehe teolt. Mis siis, et igal pool kõlkusid suured “telefoniga pildistamine keelatud” sildid. Xiamen ei ole ilmselgelt turismikuurort.
Viisalipikutega uues pikas siksakilises rivis seistes, lugesin kokku täpselt kaks valgenahalist (peale meie nelja). Kõik ülejäänud olid asiaadid või moslemid. Tee mis sa teed, aga iga kord kui näen silmini kinni kaetud naisterahvast ning tema kõrval seisvat kalgi näoga araabia meest, tärkab minus ellu muidu nii vaoshoitud feminist. Kindlasti mõtlen situatsiooni tänu mitmele loetud hirmuäratavale raamatule üle, kuid tahaks lihtsalt kogu maailma feminismi ja sellega õhku paisatud energia taolistesse riikidesse saata. Mitte nii, nagu Austraalias, kus naisõiguslased võitlevad võrdsete tööõiguste pärast ja siis palgatakse kamp õrnema sugupoole esindajaid 50 kg telliskive tassima, mida nad vaevu liigutada jõuavad. Lihtsalt sellepärast, et muidu oleks ebavõrdne…
Proovisin igal juhul seda enda kõrval seisvat burkasse ja nikaabi mähitud naisterahvast mitte jõllitada.
Hiina juurde tagasi tulles, oli sealne lennujaam vist ainus, kus nii korrektselt passi, viisat ja muid dokumente kontrolliti. Prillidega tädike ajas lausa näpuga mööda passi järge, võrdles korduvalt sealset infot ekraanil nähtuga ning uuris ja puuris hoolikalt mu nägu versus passipilti. Olin juba valmis ööd lennujaamas veetma.
...
Peatusime Xiamenis põgusalt alla 24-tunni, mistõttu organiseeris lennufirma meile ööbimise ja bussi hotelli. Viitavate siltide järgi liikusime õigesse kohta ning ilma takerdusteta jõudsime lennujaamast välja, otse bussipeatusesse. Õnneks olid veel inglise keelsed tõlked hiina keele kõrvale lisatud.
Kohe õue astudes andis teistsugune kultuuriruum ja kliima tunda. Lämbe niiske 35-kraadine õhk - kell oli kusjuures üheksa õhtul - paiskas meile pahvakana näkku, igas ilmakaares keegi kamanadas hiina keeles kuhu see ja teine kodanik minema peab. Meid kupatati bussi küljele pagasit ära panema, kuhu lubati vaid kohvreid, suuri matkakotte mitte. Katha neljarattaline kohver visati ratastel pagasiruumi, mis siis, et ta juba seistes seal edasi-tagasi lõbusõitu tegi. Kui proovisin seda kähku külili panna, käratas valjuhäälne hiina mehike midagi, mis võis tähendada “seljakotte ei panda alla, ma ju ütlesin!”. Proovi siis sellisele selgitada, et ma ei kavatsenudki seda teha.
Hotell asus poole tunni kaugusel. Liiklus näis erakordselt rahulik, lausa harjumatu, meenutades mis vaatepilti aastal 2016 nägin. Kohalikel käis elu alles täielrinnal, kes küpsetas õues šašlõkki, kes pühkis poekese eest harjavarrega tolmu. Mõned eakamad tädikesed lausa tantsisid siin-seal mediteerivat tantsu. Paremal-vasakul paisvad kaardus katustega majad meenutasid rohkem templeid, iga teine jõulutulukestesse mähitud. Umbes nagu Ameerika jõulueelne "ehin oma maja naabris uhkemaks" võimuvõitlus. Templite vahel pisteliselt asetsevate kõrghoonete katustel helkisid hiiglaslikud hieroglüüfid. Tundus, et vaid valge, punane ja kollane värv olid lubatud, muud me silm ei tuvastanud.
...
Polnud vahet mis kell oli, õues valitses konstantselt suvine varbavaheplätu-ilm. Oi kui mõnusasti me enda pikkades ürpites haudusime ja mida veel siis tundsime, kui konditsioneeritud jahedasse hotell sisenesime. Fuajee ja tuba ka üle ootuste uhke. Kas oleme Austraalia farmides end nii ära treeninud või olime midagi kordades hullemat oodanud, kuid isegi Hiinale iseloomulik niiskuse ja ninasõõrmeid kriipiv suitsuhais ei tundunud midagi hullu. Pigem oleks nagu uhkesse Radissoni hotelli saabunud. Suure elevusega testisime modernset tualettpotti, millel alates prilllaua soojendusest, kuni kuivatussüsteemideni kõik funktsioonid olid talletatud. Püstijalupottidest polnud märkigi ...
...
Hotellist linnatänavatele astudes, hoidsime pöidlad pihus, et mõnigi söögikoht veel avatud oleks. Täiesti alusetu hirm, Aasia maades ju õhtul elu alles algab, mis on sealset kuumust arvestades igati mõistetav.
Aga see, et kohad avatud olid, ei tähendanud, et toidu kättesaamine üks lust ja lillepidu olema saab. Unustasime, et Hiina ei ole arenenud e-riik, vaid hoopis konservatiivne sularaha käsitleja. Miski, mida me ei taibanud välja võtta. Ega ka keelebarjäär suurt kaasa ei aidanud. Vehkisime oma pangakaartidega nagu napakad, mille peale suunati näpp QR koodi peale ja noogutati agaralt pead. Küsid, kas kaardiga saab maksta, noogutati ikka. Mis siis, et neil polnud ei terminale ega sularahaautomaati.
QR-koodi süsteem on vist nende enda poolt loodud unikaalne viis arvete tasumiseks. Vähemalt meist polnud keegi sellega kokku puutunud. Laed selle alla, sisestad kaardiandmed ja muudkui skännid - viipad - maksad. Milline õnn, et Katha ja Artur endale e-simid tegid. Tänu sellele sai app alla laetud ja meie kõhud täis söödetud. Et segadust vältida, osutasime näpuga värvikirevale nuudlipildile seinal, mis isegi umbkeelsele hiinlasele arusaadavana näis.
Kogu toiduvalmistamise protsess oli tohutult armas vaatepilt. Letitaga külalisi kannatlikult ootavad neli asiaati viskasid põlled ette ja asusid kibekahku meie roogasid valmistama. Üks hakkis liha, teine kuumutas juurikaid, kolmas poleeris hoolikalt nõusid ja neljas krabas suure taigna käntsaka ning hakkas nuudleid valmistama. Jah, nad tegid igale kliendile ettetehtud taignast uued nuudlid.
Alla kümne minutiga ilmusid pooleldi veel keevad supid lauda. On siiani müsteerium, kuidas teenindaja oli võimeline neid paljaste kätega hoidma. Ma jõudsin vaevu lusikat puudutada, kui juba ai piiksatasin.
Maitses suurepäraselt ja kui avastasime, et ühe roa hind on 2.5 audi, hakkas see veelgi paremini maitsema.
Valmis lendamaa
Kaks korda sama raamatut lugeda on ikka parem kui üldse mitte lugeda
9h lets go
Toidukoomas
Hiina
Kõik laes paistvad munakesed on kaamerad :))
Burger King on elu
Arturi ja Katha vaade nende aknast
Hiina majad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar