Krokodill

 

Kuldkollane päikesetõus oli täiesti vapustav vaatepilt. Ma ei ole suutnud sellega ikka veel harjuda, kuigi viimasel ajal on see igapäevaseks nähtuseks saanud.  Jooksin mööda pehmet rannaliiva, vaadates sillerdavat merd, mis olnuks nagu tuhandeid tillukesi teemante täis kleebitud. Õrn tuulehoog sasis mu patsi punutud juukseid ja kalda ääres olevaid kuivanud kõrsikuid. Eemal paistis üks varajane koerapidaja, kes liikumatult rohus lebas, aeg ajalt enda ülevoolavas meeleolus kuldsele retriiverile toigast lennutades. Ta ilmselt teadis, et mõne tunni pärast ujutab tõus kogu kalda veega üle. 

Hommikukohvi haarasin parkla kõrval olevast rannakohvikust. Lauad asetsesid täpselt vaatega ookeanile. Minust tiba hiljem end jalgele ajanud Matt jooksis energiast pakatades mulle tere hommikust ütlema, lubades peale pesu hommikusööki ette valmistama asuda. Ilmselgelt on hommikusöök tal väga olulisel kohal. 

Justkui meie peale mõeldes, toimus täna sealsamas parklas suur tasuta pannkoogi ja jäätise päev. Ei tea kas peaksin neile kaastunnet avaldama või tänama, et nad just sel päeval enda telgid püsti panid, kui meiesugused õgardid liikvele sattusid… Eelroaks sõime enda kapis vedeleva kreeka jogurti rohke banaani ja meega, enne kui pannkoogi jahile läksime.  Paremat hommiku algust ei oleks osanud tahta. Kusjuures pakutav jäätis oli pehme vanilje masinajäätis, mitte nii hea kui Surfis, kuid ligilähedal. :) 

Kell 10:30 algas meil LAUPÄEVANE tuur krokodilli pargis. Elavaloomuline kaabusse ehitud grupijuht Mike juhatas meid ooteruumi, kus kari lastega peresid meid uudishimulikult takseerisid. Enne kui osalised hanereas krokodillide vahele lasti, käisime läbi ettevaatusabinõud - kilkavate laste kõrvalt oli millegi kuulmine omaette katsumus. 

Adrenaliin tulvas mu soontesse, kui Mike silma pilgutamata käe krokodilli aedikusse pistis ja veriseid kanatükke nende kinni plaksatavate lõugade vahele viskas. Muret tundmata, jagas ta meile samaaegselt nippe, kuidas looduses krokodilli pesitsuspaigad ära tunda. Näiteks kui näeme keset veekogu liivast kõrgendikku, ilma ühegi rohulibleta, on põhjus kahtlustama hakata ja ujuma minekut vältida. Kui aga enne ujumist juba mõni näljane neljajalgne roomaja sinu poole jookseb, tasub võimalikult sirgelt täisspurdiga minema liduda.  Krokodillid jooksevad keskmiselt 18 km/h, millest enamus inimesi peaks kiiremini jooksma. Kui gümnaasiumi kehalisekasvatuse 60m jooksu meenutan, olen enda ja kiiruse osas pisut kahtlev. Puu otsa igal juhul ärge ronige, krokodill võib 70 päeva ilma vee ja toiduta seal all valvet pidada. :) 

Üle platsi levis lainena ohhetuse mõmin, kui üks paks jurakas toitu nähes kurgust kõmisevat häält tegi, tundsime end nagu Jurassic Worldi dinosauruste kõrval seisvat. Tuuri lopus saime pisikest krokodillipoega käes hoida. Imetlesin seda täiuslikku, sametist siledust, mis oli soe nagu päikese käes lebav kivi. Südames tundsin natuke süümepiinu, et taolise hullusega kaasa läksin - krokodill ilmselgelt ei nautinud taolist väntsutamist. 

Ülejaanud päeva pühendasime sõitmisele. Tahtsime mingigi arvestatava maa ära sõita, et siis natuke suurlinna lähistel paikseks jääda. Toksisime mapsi Sunshine Coast ja hakkasime muretult sõitma - vaatasime kaugele jõuame. Vahelduv hingemattev loodus viis meid omadega lõpuks äärmiselt euroopalikku välimusega Austraalia aladele. Tihedad inimeste poolt istutatud männi ja kuusemetsad, üksikud puude vahelt paistavad veekogud. Aeg-ajalt tee ääres ringi kalpsavad metsikud hobused ja kängurud.  Kui viimane punkt välja jätta, suudaks end ära petta küll, et oleme hoopis ootamatult Soome metsade ja järvede vahele sattunud.

Ööbimiskohaga läks keeruliseks. Päike, kes alati nii ootamatult silmapiirilt kaob, lasi ööpimedusel peale tungida, mattes meid pilkasesse pimedusse. Otsimisest väsinult parkisime Whinney ühte paatide parklasse, terve öö hinge kinni hoides, et keegi trahvi ei tuleks tegema. Ei mina ega Matt polnud arvestanud, kui kohutav on Queenslandis sellise suure masina jurakaga ööseks tasuta parkimist leida. Olime harjunud inimtühja Lääne-Austraaliaga, kus kellelgi sooja ega külma polnud, kuhu sa ennast magama sätid. Loomulikult jätavad siin paljud meiesugused rändurid autod illegaalselt tee äärde, kuid mõte hiljuti suuremaks muudetud trahvidest (500$u) ei lasknud meil nii suure karavaniga riskima hakata. Matt, kes end kuidagi kõigega kurssi viib, oskas lugusid rääkida, kuidas paljud backpackerid enda autodele turvafirma logod peale kleebivad, jättes mulje, nagu nad töötaksid väljavalitud parkimisplatsil. Ei tea, kas neid siis lõpuks usutakse või mitte, aga läbi postituste tundub libedalt minevat.  Igatahes kell 4:30 olid meil silmad lahti, mõlemad minekuvalmis. Sõitsime 44 km eemale parkimisalale, kus alates päikesetõusust võib  tasuta peatuda. 

Mõned tunnid hiljem ei lasknud aina kõrgemale spurtiv kuumus meil magada. Ilma tormamata panime enne edasi liikumist mõnepäeva plaanid paika, võttes tänase päeva sihiks ranna äärse kuurortlinna Noosa. Pikka sõitu polnud, tunnike mööda maanteed ja saabusime meeletute masside vahele. Ilmselgelt polnud meil kummalgi õrnaaimugi, et oli pühapäev - perfektne aeg peredele üheskoos linnatuurile tulla. Rahvast oli nagu murdu. Kilkavad lapsed kalpsasid kõnnitee ääres, kohvikutesse päikese eest peitu pugenud inimesed rüüpasid külma smuutit, ilmselgelt alkoholivine all itsitavad kambad kooserdasid mõtlematult tänava ääres, usaldades kohati liiga palju seal liiklevaid närvilisi autojuhte. Teed olid kitsad ehk kui me oma gigantse Whinnyga sinna jõudsime, oli meie mõlema ainus soov sealt linnast sama kähku minema saada. Jumal tänatud, et mina selle vana ja väeti manuaalkastiga Whinneyga sõitma ei pidanud…Sain rahulikult järsematel mägedel silmi kinni hoida, milline luksus. :D 

Kui kergendatult perfektse karavanidele mõeldud parkla otsa sattusime, sai uudishimu võitu. Nii ilusat linna ei saanud avastamata jätta! Põgenesime Whinneyst, hinnates veel rohkem liikumises peituvat lihtsust ja võlu. Julgen väita, et Noosa on siiani minu üks lemmikumaid linnasid. Nii palju kohvikuid! Vajaksin ilmselt nädalat, et kõik põnevamad kohad ära proovida… Muidugi olid kõik kohad selleks päevaks suletud - nagu Melbournes, siis suletakse ka siin kohvikud juba ühe-kahe ajal päeval. Matt vist nägi mu silmist, kui väga ma neisse minna kibelen, seega käis välja idee kuskile lähedale ööbima jääta ja homme varavalges tagasi tulla. Kaks korda ei pidanud pakkuma- muidugi olin taolise suurepärase plaaniga nõus.

Ööbima sõitsime mõned kümned kilomeertid eemal asuvasse Cooray linna karavanparki. Panime 12$ värava ees olevasse ümbrikusse ja saime ilma ühegi kontrolöri pärast muretsemata Whinney sinna parkida. Päike hakkas vaikselt loojuma, kõrvetav kuumus muutus aina mahedamaks, motiveerides meid Richardi uhke välimööbli komplekt välja otsima. Ta uhkeldas juba enne reisi enda lauaga, mis tal karavani alla peidetud on. Ootused olid kõrged. Kui peale pikka sumpamist segasummasuvila vahelt õige koti kätte saime, pidi Matt naeru kätte ära surema - mis asi see laud oli? Kõver sinine plastmassist nikerdis, mille keskelt saime pisikesed toolid välja tõmmata (nagu lasteaias kohata võis). Matt oli kindel, et kui tema oma 88kg sinna istub, kukub see nikerdis samal momendil kokku. Õnneks leidsime ka mugavad käetugedega aiatoolid, mida alternatiivlahendusena kasutasime. 

Kui põgusalt Cooray rääkida, tuli ta meile oma hubasuse ja mõnusa atmosfääriga üllatusena. Nii puhas, hoolitsetud ja lillepeenardega kaunistatud linnake. Saime suurepärase õhtuse jalutuskäigu teha, ma loomulikult valisin kriitilisel pilgul endale hommikuks kohvikut. Linn oli rahulik, mõnes restoranis õhtustasid veiniklaase kokku löövad paarikesed või tervisekõndi harrastavad aktivistid. Peatänava lõpus küpsetas suures kiviahjus näost õhetav mehike pitsasid, loopides taigent keerutades õhku, kuniks see ideaalselt õhuke sai. Proovime siin küll oma jääkidest jagu saada, kuid lõime taaskord käega - vahel peame nautima ka! Ostsime küüslaugust ja juustust pakatava pitsa, haarasime poest natuke snäkke ja tegime õues tuulevaikuses mõnusa filmiõhtu.

Tasuta pannkoogid 

Matt oli väga rahul 

Yeppoon

Reisi teisel hommikul ärkasin käima möiratava karavani peale - nägemata naabrid asusid teele. Üritasin tulutult umbses Whinnys uuesti uinuda, seega mõningase arupidamise järel tõmbasin jooksuriided selga ja läksin ööpimeduses nägemata jäänud ümbrust avastama. Karavanpark asus rongijaama kõrval, keset pisikest hääbuvat küla. Kui seda saab nii nimetada... Oma ühe politseimaja, raamatukogu ja tanklatünniga meenutas koht pigem tillukest tänavat, kus heal juhul üks - kaks inimest permanentselt elutsevad. Seal veedetud tunni jooksul ei kohanud ma mitte ühtegi hingelist… kell oli muidugi vähe ka. 

Loomuliukult on mul anne igasuguste olukordade ligitõmbamisele. Kui tagasi parkimisplatsi juurde jõudma hakkasin, kandsid kohalikud 1.5 meetrised kängurud hoolt, et eile sisse pugitud šokolaadikommid kindlasti ära saaksid põletatud. Neli musklis mürakat blokeerisid mu teed, täpselt enne auto juurde viivat sissepääsu. Nende poole joostes ei paistnud nad kavatsevatki edasi joosta, mis mulle tahest tahtmatta lugusid ohtlikest kaklemist armastavatest kängurudest meenutasid. Jooksin mõned minutid peas aru pidades tagasi, enne kui uuele katsele läksin. Mis nad ikka teha saavad … valvsalt, tahtlikult jalgu kõvemini trampides, sörkisin lähemale, kuniks meie vahemaa hääbus mõne meetri pikkuseks. Hakkasin juba ümber keerama, kuid viimasel hetkel hüppasid ennist kartmatuna näivad kängurud kiiresti minust eemale. Nägin vist piisavalt hirmuäratav välja.  

Hiljem marjadega jogurtit sisse kühveldades, kandsin loo Mattile ette. Meie ettevaatlikkuse etaljon raputas uskumatult pead – kui ma järgmine kord taolisesse olukorda satun palus ta mul kindlasti talle helistada. 

Teise päeva sihiks seadsime Yeppooni, mis mind sealsete välja reklaamitud matkaradadega ühel hommikul ära võlusid. Tee peal peatasime enda kaariku tikutopsi suuruses linnas nimega Yaamba, kust oleks patt olnud ilma tankimata läbi sõita. Milline naeruväärselt odav hind! Ja olgem ausad, ka Whinney vajab aeg-ajalt turgutust. Pisike räämas tanklamaja uks prahvatas kägisedes lahti, kust küürus vanamees ainiti varbaid põrnitsedes välja loivas. Olemuselt rohkem zombit kui inimest meenutades tüüris ta meie suunas, ühes käes suur võtmekimp. Muidugi - diislitankur oli lukustatud. Midagi taolis polnud me kumbki Mattiga varem näinud. Ilma sõnagi lausumata avas mehike luku, haaras vooliku enda kätte ja asus omavoliliselt tankima. Jätsin Matti temaga jändama, minnes ise wc otsima. Lõhkemise äärel põiest silme ees must, ei märganudki ma kohe potis pesitsevat käe suurust paksu rohelist konna, kes seal liikumatult ühte punkti põrnitses. Võite ise edasi mõelda, kas lasin äärepealt enda jala täis või mitte… Jooksin sealt nii kiiresti minema, kui suutsin. 

 

Vahetult enne Yepppooni peatusime Matti lemmikpoes - Aldis. Loomulikult on tegemist ühe Austraalia kõige soodsamate hindadega poeketiga, mis seest täpselt Eestisse hiljuti tekkinud Lidlit meenutas. Matt elevusest pakatades, jahtis allahinnatud tooteid nagu issi toitu Rootsi lauda sattudes. Järgmist 90-sendist müslibatooni pakki haarates, kirjeldas Matt mulle asjalikult enda esimest päeva Austraalias. Selle asemel, et puhata, googeldas ta välja Austraalia kõige odavama toidupoe - saades tulemuseks loomulikult Aldi -  ja kõmpis siis 30 minutit pisut Perthist välja, et üks soodne mitmepäeva shopping teha. Ma ei suutnud naeru tagasi hoida… kuigi tuleb tunnistada, et olen siiani jahmunud, kui suur vahe Aldis ja Woolsworthis shoppamisel on. Enne maksma asumist vedasime kihla, kui palju kogu see kärutäis manti maksma läheb. Mina surmkindlalt väites, et vähemalt 200, Matt sama kindlalt 130  või pisut rohkem. Arve tuli 128$. Kuidas, ma ei tea, sest asju oli meil meeletult. Matt, oma õndsuse tipul, uhkeldas terve tee autoni enda tuunikala konservi ja poole soodsamalt leitud hummuse poti üle.  Uskumatu, aga see veidra välimusega hummus maitses täpselt sama hästi kui minu siinne lemmik - Yumis. 

Yeppoonis veetsime ülejäänud päeva erinevates looduskaunites kohtades matkates. Valisin välja Capricorn National pargi, mis meie suureks üllatuseks oli ühendatud kõikide teiste matkaradadega, kuhu minna tahtsime. Ronisime higist nõretades mööda kividest nikerdatud treppe, läbi tihedate puudealleede. Mina, hoolikalt jalge ette vaadates, jalutasin südame rahuga igalt poolt läbi, muretsemata, et enda pea kuskile okstesse kinni jätaks. Matt, oma uhkes pikkuses, pidi iga natukese aja tagant pea õlgade vahele tõmbama. Ilmselt poleks muul juhul seal elutsevaid hiigelsuuri ämblike tänase päevani märganud. Need kaheksakoivalised olevused olid massiivsed, venitades enda peenikese kerega tarantli mõõdud välja küll. Kui kohalikke usaldame, ei ole nad õnneks mürgised. Panin ühte pisut priskemat hämmelgat pildistades kogu enda julguse mängu, võideldes slime ette kerkivate õuduspiltidega. Hiljem rahuliku südamega autosse istudes avastasin, et mu 9234023 pildil pole ämblikust haisugi - milline okstesse mattunud kamuflaaž.

Lõunatades valisime välja enda järgmise ööbimiskoha. Jackpot – Emu pargi tasuta parkla, koos ookeani vaate, dušši ja vetsuga. Kutsume neid leide omakeskis õnnepäevadeks, sest siin neetud Queenslandis ei tohi peaaegu kuskil tasuta öösel peatuda. Lisaks oli seal samas kergemat sorti matkarada, mille enne ööbimiskohta minemist üle vaatasime. Kitsas teerada viis meid keset linna asuva mäekünka tippu, kust avanes lummav vaade allpool ilutsevale rannikule. 

Emu pargi parklas ei pidanud pettuma. Isegi kivihüttis olev voolikust nikerdatud duššitoru tundus tõeline luksus, puude varjus olevatest välilaudadest rääkimata. Õhtul tegi Matt enda reisi esimese ujumise, ma haarasin raamatu ja kõndisin mõned kilomeetrid mööda promenaadi, siinseid ookeani mõnusi nautides. Matt hindas pea pilvedes tuule suunda, keerates karavani ühte ja teistpidi, kuniks rahulolevalt juhikohalt välja hüppas – nüüd puhub tuule meile täpselt aknasse. Toimis. Esimene kord, kui Whinneys pisutki õhku leidus. Õhtusöögiks sõime külma karrit, mille hoole ja armastusega Airlie Beachil valmis nikerdasime.

 

Luksusliku roa kõrvale jututeemadest puudust ei tulnud. Richardi eemalolek ei ole Matti huumorimeelele pärssivalt mõjunud. Kõht kõveras meenutas ta kõiki mu totakaid !kogemata! tehtud vigu. Küll keerasin auto ukse lukku vihast pahisedes valele poole. Saatsin talle musta värvi pildi, ise enda katkist kaamerat siiralt süüdistades – tegelikult tegin kogemata õhtupimedas selfie. Küll proovisin pliiti tööle panna, ilma et taipaksin gaasi lahti keerata. Matti jaoks oli kirss tordil, kui ma kurbusega teatasin, et me ei saagi krokodille vaatama mina, sest tuurile saab ainult alates laupäevast broneerida. Naeru tagasi hoidev Matt vahtis mulle mitte midagi öeldes otsa – ilmselt pidas aru, kas mu kupli all on ikka kõik korras – ja teatas, et täna on ju reede. : )))  

Roadtrip

 

Taevast kattis tihe pilvekiht, mis aega mööda aina tihenedes üle Airlie Beachi rühkis. Milline mõnus vaheldus kõrvetavale kuumusele. Viisime eile Richardi lennujaama, seega nüüd, kui meie hommikune programmijuht teisele poole maakera lendas, saime endale ühe rahuliku hommiku lubada. 

Mina läksin traditsioonile kohaselt peale hommikujooksu enda lemmikusse, Treehouse kohvikusse. Rüüpasin viimast korda sel kuul nende suurepärast mandlipiimaga flat white ja tegin eesootavaks roadtripiks plaane. Enne kohvikust lahkumist haarasin (endale omaselt) pähe torganud uitmõttest kinni ja ulatasin masina taga askeldavale baristale CV. Hetkel näib seal töötamine üks perfektsemaid variante. Ronkmustade juustega tüdruk naeratas siiralt ja palus tagasi jõudes läbi astuda – ehk neil selleks ajaks on kedagi juba vaja. 

Kohvikust välja jalutades vaatasin enda to do listi. Käia oli veel raamatupoes ja Woolsworthis (toidupood). Ma ei tea kas olen kirjutanud, aga Richardi maja kõrval on pisike vanaaegne raamatupood, kus kohalik prilitatud vanaproua putkat hoole ja armastusega ülal peab. 80% poes müüdavatest raamatutest on kasutatud. Hinnad on kõvasti alla poes nähtavate hindade ja kui kuue kuu jooksul raamatu tagasi tood, maksab ta praktiliselt kogu raha tagasi. Selle nädalaga sai minust tema peokese igapäevane külastaja – saime nii suurteks semudeks, et oli isegi minu Kellerberrinist kaasa võetud raamatu nõus ära ostma. Või noh, tegime vahetuskaupa ja sain endale reisiks Everesti ekspeditsiooni raamatu. Mattil läksid seda nähes silmad särama – kui palju artikkleid ta selle raamatu peategelasest lugenud on! Lubas mulle õhtul kohe filmi näidata. 

 

Keskpäevaks saime viimaks asjad pakitud, korter koristatud ja kõik kodinad Whinnysse viidud. Pikka sõitu plaanis ei olnud, vaid mõned sajad kilomeetrid Brisbane suunas, linna nimega Mackay. 

Enam perfektsemat ilma matkamiseks küsida ei saanud, seega peatasime auto Cape Hillisbourg National Pargis. Kibelesime juba välja, tundes siirast tänu kätte antud vabaduse eest, kui saame ükskõik kus ja millal auto ringivaatamiseks peatada. Richardi kolimine oli super kogemus, kuid nüüd on tore autoaknast avanevale vaatele vahelduseks ka ringi liikuda ja päriselt siinset loodust kogeda. 

Cape Hillisbourgis, selles karmilt maalilises rahvuspargis leidub osakesi nii vihma kui ka eukalüptimetsast, käänuliste mägiteede vahelt hüppavad välja vaated lõputunanäivale ookeanile, mille madala veetaseme tõttu on kuivale jäänud nii mõnedki vulkaanilised kivimoodustised. Sumpasime läbi tiheda puuderägastiku, peenikesed oksad keerdusid troopiliste palmipuude ja bambusokse ümber. Kohalikud rohekonnad lasid aegajalt valla troopilise krooksukoori, pannes palmioksad võnkuma ja suured sisalikulised ringi jooksma. Jumal tänatud, et sisalikud enda eest nii palju hoolt kannavad, et minusuguse hajameelse loodusearmastaja eest ise eemale hüppavad. Ma arvan, et rohkem kui kaks korda oleksin äärepealt ühe hiigelsisaliku oma massiivsete tossudega lömastanud. Õnneks on Matt tunduvalt tähelepanelikum, peatades mind täpselt enne päikese käes peesitavat olevust, kes 30 cm minu jalgadest eemal muretult päikest võttis. Õnneks on nad ohutud ehk ärge muretsege. Kõmpisime tunnikese läbi selle džungli, kuniks armutult edasi tiksuv kell meid tagasi Whinnysse kupatas. Pidime enne pimedat vähemalt sada km veel sõitma, et me omadega kuskilegi jõuaksime. 

 

Kui pimedaks läks polnud enam vahet. Tegime südamerahuga kiire peatuse poes. Matt leidis K-Martist autosse telefoni hoidja, mis taolisel reisil hädavajalik on. Nüüd iga kord enne sõidu alustamist vaatab ta rahulolevalt naeratades uut nikerdist - 5$, milline suurepärane diil. Enda 1$ suuloputusvett ei suutnud ta ka käest panna, see kindlasti pidi suurepärane olema puhtalt tema hinna pärast. Itsitasin ja mõtlesin Eestis oleva issi peale, kes alati enda 20-sendiste kohukeste ja eimidagi maksma makrapakiga uhkeldas. :D 

 

Õhtusööki sõime maanteäärses puhkealas, otse tankla kõrval. Kõhedust tekitavale pimedusel andis vunki juurde vilkuva tulega wc ja ringi hulkuvad viltuste nägudega rekkajuhid. Pugisime kiiresti kausitäie kaasavõetud karrit alla ja tegime nii kiiresti sääred, kui saime. Ööbisime keset ei kellegimaad, mis pimedas sama kõhedust tekitav tundus, kui meie uhke õhtusöögi “restoran”.

Airlie Beach hommikul

Kohalik matkarada

Richard hüüdis, et ma Mattile kohvi peale viskaks

Kui Richard palub Mattil nii tülpinud nägu teha, kui võimalik 

Keegi vist kaotas