Kuulatasin veel silmi avamata, kuidas tuul midagi vastu ukse äärt taob. Vihma ei kostunud – pidasin seda heaks endeks. Kõrval noriseva Davidi põhjal ei saanud ka kell liiga palju olla, nii et panin silmi endiselt avamata jooksuriided selga ja komberdasin vetsu. Kui uksest välja hiilisin, avastasin, et Richardi voodi on täiesti puutumata?! Kas ta tõesti läks vabatahtlikult Vinnysse magama, selle asemel, et inimese kombel korralikus pehmes voodis magada? Tundub küll.
Jooks oli mõnus, parim viis pisut neid väikeseid linnamoodi asulaid avastada. Lõpuspurdist hingetuna tagasi jõudes ma enam ei imestanud, kui David ja Martin kokku pakitud asjadega mineku valmis olid. Richard seisis käed puusas ukse ees, oodates veekannus keema minevat vett, endal kõik hommiku toimetused poole peal. Natuke peale mind jõudis vihmast nõretav Matt, kes paistis ka hommikujooksust saadud positiivsuselaengust kiirgavat. Kuna minekuga oli (jälle) kiire, pluss nakatasin vist Richrdit kohvikute hullusega, põikasime hotelli hommikusöögi asemel kiiresti kohalikust bakeryst läbi. Istusin ühele kriiksuvatest kokkupandavatest toolidest. Teenindajaga lobisemisest jutuhoo sisse saanud Richard jahvatas elavalt loo, kuidas nad kord Davidiga autodega ringi seiklesid, mõlemad pätsi samasugust saia ostsid ja kogu selle kupatuse tervenisti pintslisse pistsid. Olgugi, et see pidi olema nende nädalavaru…
Päeva kõige pikema peatuse tegime inimtühjas, kuid äärmiselt hoolitsetud linnas nimega Cunnamulla. Imetlesin autoaknast paistvaid Rootsipunast värvi majakesi, mille lumivalgete akende ette olid meekarva õitega lilled istutatud. Richard said vist hommikusest bakeryst säärase elamuse, et parkis ilma kellegagi läbirääkimata auto tee äärde ning vehkis näpuga linna ainsa kohviku suunas. Mulle sobis oivaliselt. Ka David oli müüdud, ilmekad silmad ukse kohal olevat “Sausage Roll” silti rahulolevalt vaatamas (endiselt tema lemmiksöök). Meie tiim “alati leplikud” (Martin ja Matt) vihtusid protesteerimata meile järele. Jätkasime hommikul alustatud toitumiskava, süües hunniku ahju soojasid saiakesi. Seekord Richard uimasele teenindajale armu ei andnud, lastes meist korraliku fotosessiooni teha. Nii sees kui ka väljas.
Oleks olnud patt ilma linnatiiruta minema minna. Ausalt öeldes koosneski see vaid kahest tänavast, teisalt mahutas piisavalt palju erinevaid kohvikuid, pubisid ja ajutiselt suletud muuseume. Parkla lähedusest leidsime mini ICA toidupoe, Richardile ei mahtunud pähe, kuidas kõik asjad poes otsa olid saanud, järele jäänud vaid kirjad stiilis “kapsas tuleb homme”. Kui palju nalja Matt ja Richard selle üle teha suutsid, mõlemad üle inimtühja tänava naeru möirates. Ei mäletagi millal viimati kellegagi koos olin, kes suudaksid ühe Brie juustu karbi ostmise nii koomiliseks muuta…
Tuju suhkrust ja kaubast lagedas poes shoppamisest hea, jätkasime roadtripi Charleville. Mööda kitsaid ja auklikke teid vurades, tabas meid reisi kõige suurem vihmatorm - loomulikult just siis, kui mina roolis olin. :)) Sõitsin lubatud kiirusest poole aeglasemalt, proovides kõigest väest midagigi aknast välja näha. Matt kõrval nõuandeid ja julgustavaid sõnu jagades. Hiljem karavanpargis oli Richardil nalja kui palju minu ja mu aeglase sõidu üle, toosama tuttavlik rõõm sinakashallidest silmadest veelgi selgemini tajutav. Aga olgem ausad, palju jaburam oleks olnud sellistes tingimustes kihutada, kui ma isegi ei näinud, kas keegi meile vastu tuleb, teele hüppavatest loomadest rääkimata.
Charlieville karavan pargis rentisime seekord tillukese majakese: kahe toa, hästi varustatud köögi ja dušširuumiga. Kui ma viimaks autost välja sain, oli Richard juba kogu toidumoona Vinnyst välja tarinud ja köögilauale laiali hajutanud. Mitu päeva plaanitut hummuse tegu võis alata! Avasime Richardi välja otsitud retsepti ja hakkasime kolme amatöörina möksi valmistama – Matt luges kõva häälega retsepti, Richard ja mina loopisime vastavalt juhistele komponente kaussi. Kuna blender pesitses kaubiku sügavustes, vaatas Richard mulle vandeseltslikult otsa ja ulatas Mattile köögikahvli, millega ümmargused kikerherned ühtlaseks pudruks smashida. Oma humoorikuse üle kihistades, sättis ta end köögilaua taha istuma ja avas õllekorgi. Alati asjalik Martin keetis päevinäinud potis herneid, ma viskasin barramundi kala ahju, proovides kogu enda loovuse mängu panna, et esmakordselt taolist rooga söömiskõlbulikuks muuta. Võisime täitsa rahule jääda. Muidu ainult vorsti ja saia sööv David kiitis Martini küpsetatud liha vaikides noogutades heaks, samal ajal kui Richard silmanurgast sõprade poole kõõritas, valimatult toitu suhu toppides – kartis vist ilma jääda. Mu huuled kaardusid tahtmatult naeratuseks.
Graafikust mõne päeva võrra ees olles, saime viimastel päevadel rohkem ümbrust avastata, kui autos istumisele keskenduda. Koos päikesetõusuga hüppasime rooli, tegime pausideta pikema otsa, et siis ülejäänud päev muuseumite ja pagarikodade külastamisega ära sisustada. Suutsime isegi mu jooksuhulluse kasulikuks pöörata - tegin endale enne teiste ärkamist kiire linnatuuri, jättes kõige hubasemad kohvikud/ pagarikojad meelde, et siis hiljem enda reisisellidele valikud ette kanda.
Natuke ka siinsest loodusest, mille jälgimisel on taolistel reisidel omamoodi võlu. Meenutas tohutult vahetusaastal organiseeritud reise, kui Michiganist bussiga läbi erinevate osariikide põrutama hakkasime. Matt arvestas välja, et Euroopa mõistes on meie teekond peaaegu võrreldav Võrust Sitsiiliasse sõiduga.
Mida lähemale Airlie Beachile, seda lummavamaks muutusid vaated – mägised, eksootilised puud ja käänulised teed. Viimase öö enne Airlie Beachile jõudmist veetsime Clermontis asuvas karavan pargis, kus end neljakesi ühte ahtakesse tuppa pressisime. Richard nautis endiselt Vinny mugavusi - müstika, kuidas ta selles umbses roiskunud haisuga kabiinis magada saab. Mati teooria kohaselt minestab ta seal lihtsalt iga õhtu ära, mis selgitaks ka tema sügavat pikka und. Või siis on ta lihtsalt tark ja näeb ette, et Davidiga samas ruumis magamine on mission impossible – taolist norskamist, nagu tema poolt kuulda võib, ei kohta just iga päev. Isegi muidu vaikne ja vagus Martin andis keset ööd alla ja kolis välisukse juurde diivanile, et vähegi mürast eemale saada.
Mida aeg edasi, seda rohkem oleme Mattiga omakeskis vanakeste toitumist analüüsima hakanud. Sarnaneb üpriski tarpingu poiste elustiiliga, kes olenemata päevast end energiajookide ja vorstikestega poputasid. Meie kahel viimasel õhtul ei tahtnud nad mitte midagi muud, kui lumivalged pehmet saia, koos rasvaste vorstikestega. Viie kuu põhjal julgeks seda Austraallaste (peaaegu) rahvustoiduks pidada, mida eestis tundtakse hot dogi nime all. Siinne on rohkem laisamehe versioon, kus ei vaevata pead spetsiaalse saia leidmisega, vaid suratakse lihtsalt külm vorst valge ruudukese vahele. Vaatasime Mattiga tülgastunud nägudega nende õhtusöögi poole ja küpsetasime endale alles jäänud Barramundi kala.
Clermontist veel nii palju, et juba karavanpargi dušširuumi minnes tuletas kõik ümbritsev meelde, et me ei ole enam jahedas Melbournes või putukate vabas Perthis. Tualetti juures kükitas keset teed erkroheline käesuurune konn. Seisin ja vaatasin nagu paigale naelutatud, kannatlikult tema puhkepausi lõppu oodates. Duššikabiini sisenedes tervitas mind HIIGLASLIK rohutirts, kes oli piisavalt massiivne, et ma isegi ta suuri põrnitsevaid silmi näeksin. Hiljem hambaid pestes pidin hambapasta kurku tõmbama, kui mu silmadekõrgusel oleval aknalaual lebas teine roheline konn, pingsalt ja liikumatult minuga tõtt vaadates. Ilmselt ei ole ilmaasjata vetsupottide kohale paigaldatud hoiatavad sildid, et hoolikalt vetsupoti kaane sulgeksime ega laseks mõnel uudishimulikul maol, konnal või muul olevusel sinna puhkama minna. Hiljem toas proovisin kogetut elavalt teistele kirjeldada, Richard minu ammulisuise uskumatuse peale lõbusalt silma pilgutamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar