Airlie Beach on rannikuala Queenslandis, Whitsunday piirkonnas ehk täiesti teises Austraalia otsas Kellerberrinist. 1260 elanikuga linn on pisike, kuid minusuguste seljakotirändurite üks armastatumaid peatumispaikasid. Richardi sõnul moodustame me lausa 90% linnas viibijatest..
Sõitsime mööda kitsast metsaga ääristatud mägiteed, reisijooksul avastatud parimad palad autokõlaritest maksimumile keeratud. Vaatepilt oli lummav - korallsinine vesi, heleda liivase rannakalda poole voolasid vahuharjalised lained. Sinistest rannavetest kerkis välja mitu koljatlikku kaljuseintega saart, mille erikõrgustega tippusid kaunistasid sihvakad asteetlikud palmipuud.
Seisime Richardi suurel katuseterassil ja vaatasime kuidas all basseini ääres olevad inimesed veepalli mängivad, igas nurgas valvsad vetelpäästjad toimuvat jälgimas. Hingasime viimase kiire sõõmu soolakat mereõhku, rüüpasime suure lonksu külma vett, enne kui kolimise alanuks kuulutasime. Richard, kes aina enam noore hipsteri märke hakkab ilmutama, parkis ükskõikselt suure kaubiku keset kõnniteed, blokeerides nii mõnegi longboardiga ringi tuuritava surfari teeraja. Vähemalt BMW tagurdasime korrektselt garaazi.
Korter asus kolmandal korrusel, majal lifti ei ole - võite ise arvata mitme sekundiga siinses troopilises kliimas higist nõretama hakkasime. Oleksin nagu tagasi Floridasse raamatuid müüma sattunud. Seal ei jõudnud isegi ratta selga istuda, kui juba kliimaga võitlev keha kraanid lahti keeras, andes helesinisele särgile paari minutiga uue tumeda jume.
Algus möödus tempokalt, tassisime naerusuil raskeid kaste panipaika ja üles tuppa, tundes peale üheksat päeva autos istumist füüsilisest pingutusest omamoodi mõnu. Kolme tunniga saime vähemalt poole kaubikust tühjaks tehtud. Mida kast edasi, seda tugevamalt hakkasid meil Mattiga mõtted samas suunas triivima, kuniks ma lõpuks suud pidada ei suutnud. Kui palju träni saab ühel inimesel olla? Kas tal mitte ei avanenud perfektne võimalus kõigest üleliigsest Perthist lahkudes lahti saada? Piidlesin Richardi käes olevat roostes metallplaati, mida ta asjalikult meile esitles - ta on seda enda lapsepõlvest saadik säilitanud. Süda läks härdaks, kui teda siiralt südamest rääkimas kuulasime ja hetkeks suutsin tema kogumishullust isegi mõista. Kuid teisalt oli ju ilmselge, et ta unustab nende olemasolu täpselt minut peale seda, kui kasti panipaika tolmu koguma asetame. Tundsin, kuidas minu minimalismi armastav külg jõuliselt esile kerkis. Ilmselt Richard isegi ei märkaks, kui salaja mõne kasti minema oleksin visanud (mida ma loomulikult teha ei julgenud). Jumal tänatud, et meie peres on kari antikogujaid kokku juhtunud. Igal juhul võite kindlad olla, et järgnevaks kaheks nädalaks sai Matt piisavalt materjali, et Richardi üle korralikult nalja teha. Alustas juba samal hetkel, kui neljas hiigelsuur mänguasju täis kast talle kätte sattus. Kellele ta need katkised täissoditud asjad huvitav anda mõtleb...
Tõeline komöödia algas alles hiljem toas kaste lahti pakkides. Matt ladus Richardile puid nagu puudevabrikus, samal ajal kui meie tränikoguja kõht kõveras naerda möirgas. Kirjaga “köök” kastist tuli aina uusi ja uusi eri värvi ja suuruses lõikelaudu, kõikvõimalike leivaküpsetajaid, vähemalt kolm erinevat rösterit ja kaks tolmust slow cookerit. Richard raputas uskumatult pead, kui uurisin, mida ta kahega slow cookeriga peale hakkab. Kuidas ma ometi ei taibanud - kui üks on liiga aeglane, saab ta teise võtta! Matt pidi kõrval naerust ära minestama. David muigas omaette ega öelnud sõnagi, proovis uute kastide avamisele keskenduda. Miks Richard nii väge mu armast Ameerika hostisa meenutab?
Arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, aga kui ma mehed riiulit kokku panema jätsin ja vannitoa asjade kallale asusin, sain aru, et kõik eelnev oli alles soojendus. Vanni kõrval lebav valge kast oli triiki täis vanu hambapastatuube, hotellist kaasa võetud duššigeele, deodorante, poolikuid shampoone, mitmeid kümneid žilette ja kõikvõimalike vitamiine, mille kuupäev oli ammu säilivusaja ületanud. Midagi ära ei tohtinud visata, mine tea millal vaja võib minna. Nüüd, iga kord kui poodi lähme, viipab Matt tögavalt deodorantide suunas ja uurib Richardilt ehk peaks ta endale kahekümne üheksanda deodorandi ostma. Richardi kõva naer üle terve poe kõmisemas. Lubas asja kaaluda, nagunii kuluvad need kakskümmend kaheksa ju ainuüksi ühe kaenlaaluse jaoks ära - eriti siinseid ilmastiku olusid arvestades.
Igatahes töötasime saabumise õhtul ligi seitse tundi, kuniks õhtupimedus meid tuppa saatis ja rammestunud kehad veidi puhkust nõudsid. Vaatasin enda pingutusest värisevaid käsi ja tänasin mõttes tarpingut - kuidas ma ilma sealse treeninguta hakkama oleksin saanud? Vanakestest ma parem üldse ei räägi, palvetasime Mattiga mitu korda, et need kolm siin nüüd susse püsti ei viskaks. Hiljem muljetades nägin, kuidas jõud neisse tagasi voolab ja kehad taastuvad. Sõime hunniku rämpsu - saia hummuse ja Brie juustuga, friikaid - kõike, mis silma hakkasid, nagu kari näljahädalisi.
Esimesel hommikul Airlie Beachil ärkasime 5:30, et võimalikult palju tööd enne lõõmavat kuumust ära teha. Optimistliku Richardi sõnul pidime kahe tunniga valmis saama. David jäi pead vangutades endale kindlaks, et viimased 10% tööd lähevad alati kõige aeglasemalt. Tal oli õigus. Kell oli peaaegu keskpäev, kui viimaks viimase kaubiku tühjaks vedasime.
Pärastlõunal hakkas väsimus endast märku andma. Tundsin üle pika aja, et vajan pisut aega üksiolemiseks, seega lükkasin kõik Richardi välja käidud ideed tagasi ja jalutasin imearmsasse rannaäärsesse kohvikusse, mille sissekutsujalt võis lugeda “Bohemian Raw Cafe”.. Päike lõõmas taevas, niiskus oli ammu normaalsuse piiri ületanud. Vaatasin imekaunist rannaäärt, kus pikkade hallide juustega vanamees kungfud harjutas, paremas käes meetrine bambusest toigas. Meenutas mulle kangesti hullumeelset Robert Krafti, kes iga päev mööda Miami rannaäärt 8 miili jookseb, ise halli habemesse mattunud.
Boheemi kohvikusse armusin esimesest silmapilgust. Minimalistlik disain, lumivalged puidust toolid, heleroosad ja rohelised portselanist kruusid, modernsed nikerdustega koogikesed. Täpselt see, mida akude laadimiseks sel hetkel vajasin. Kui tagasi jõudsin, ringutasid vanakesed ja Matt käsi, aegamööda kosutavast unest erksamaks muutumas. Mina pakatasin taas energiast ja valmis Richardi ülevoolavat isiksust ohjeldama. Vaevu sain uksest sisse astutud, kui ta juba poekott ühes käes minu poole jooksis, valmis õhtusöögi materjali ostma minema.
Vaatasin härdalt, kuidas ta iga tegevusetult seisva naisterahvaga pikad vestlused maha pidas. Toidupoe riiulite vahel sattus ta juba järgmise otsa, seekord abivalmi kassiiri, kelle heleblondid juuksed lehvikuna õlgadele langesid. Haarasin enda hummuse potsiku ja läksin ees itsitades auto poole - tundus hea neile pisut privaatsust tagada. Richard sammus sekund hiljem - sirgemalt kui kunagi varem - mulle järele, terve tee veetlevatest naistest ja oma uuest tervislikust eluviisist jahvatades. Poleks arvanud, et Richard selline naistemees on.
Kodus olid kõik puhanud ja valmis lõputuna näivate kastide tühjendusega alustama. Armastan seda tööd juba puhtalt selle pärast, kui palju nalja sellega alati kaasneb. Richard, endiselt enda tränihunniku üle äärmiselt uhke, kaevas aina uusi erinevaid röstereid, riisikeetjaid ja muid puutumata vidinaid kastisügavustest. Kui kümnes järjestikune lõikelaud välja ilmus, purskasime kõik üle korteri naerma. Kui palju saab ühel vanamehel lõikelaudu olla… Hiljem ruudukujulisest karbist jäätist süües, viibutas Matt hoiatavalt lusikaga karbikaane poole - ka selliseid asju saab lõikelaudadena kasutada, oleks patt see minema visata. Oi kui palju nalja see Richardile pakkus. Teatraalselt kaasa minnes hakkas ta kraanikausis karbikaant pesema.
Suure töö peaaegu lõpetamise puhul premeeris Richard meid õhtusöögiga Airlie Beachi kesklinnas asuvas Vietnami restoranis. Lajatas ukse lahti, üks neljakümnest tumesinisest särgist tuules lehvimas (jah, tal oli mitu kasti ühesuguseid tumesiniseid t-särke). Hääletooni tasandamata nõudis ta meie broneeritud lauda. Nii palju naerda pole ammu saanud. Richard itsitas nagu väike poisike, Mattile aina uusi ja uusi sarkastilisi nalju jahvatades. Küll meeldis talle meie mandlikujuliste silmadega teenindaja, küll tahtis naljaga kõikvõimalikke asju menüüst tellida. Kui Matt oleks mõned kümned aastad varem sündinud, oleks ta kindlasti Richardi pundi üks tähtsamaid liikmeid. Need kaks koos on vaieldamatult parim kombo – kui palju suudavad kaks inimest pastakast nalju välja imeda.
Õhtu lõpetuseks astusime maja all olevast gelato kohvikust läbi, mille nägemine puhtalt mu maitsemeeled hulluks ajas. Tegime Davidiga diili, et nüüdsest käime kuni tema ära minekuni iga õhtu midagi uut proovimas. Kõht jäätisest täis, väsisid vanakesed meeleolukast õhtust nii ära, et läksid otsejoones magama. Me Mattiga avastasime pisut Airlie Beachi öist linnamelu – soe niiske suveõhtu, live muusika ja tänavatel ringi sagivate rõõmsameelsete seljakotiränduritega. Milline kontrass peale armast aborigeenidest kubisevat Kellerberrinit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar