Taevast kattis tihe pilvekiht, mis aega mööda aina tihenedes üle Airlie Beachi rühkis. Milline mõnus vaheldus kõrvetavale kuumusele. Viisime eile Richardi lennujaama, seega nüüd, kui meie hommikune programmijuht teisele poole maakera lendas, saime endale ühe rahuliku hommiku lubada.
Mina läksin traditsioonile kohaselt peale hommikujooksu enda lemmikusse, Treehouse kohvikusse. Rüüpasin viimast korda sel kuul nende suurepärast mandlipiimaga flat white ja tegin eesootavaks roadtripiks plaane. Enne kohvikust lahkumist haarasin (endale omaselt) pähe torganud uitmõttest kinni ja ulatasin masina taga askeldavale baristale CV. Hetkel näib seal töötamine üks perfektsemaid variante. Ronkmustade juustega tüdruk naeratas siiralt ja palus tagasi jõudes läbi astuda – ehk neil selleks ajaks on kedagi juba vaja.
Kohvikust välja jalutades vaatasin enda to do listi. Käia oli veel raamatupoes ja Woolsworthis (toidupood). Ma ei tea kas olen kirjutanud, aga Richardi maja kõrval on pisike vanaaegne raamatupood, kus kohalik prilitatud vanaproua putkat hoole ja armastusega ülal peab. 80% poes müüdavatest raamatutest on kasutatud. Hinnad on kõvasti alla poes nähtavate hindade ja kui kuue kuu jooksul raamatu tagasi tood, maksab ta praktiliselt kogu raha tagasi. Selle nädalaga sai minust tema peokese igapäevane külastaja – saime nii suurteks semudeks, et oli isegi minu Kellerberrinist kaasa võetud raamatu nõus ära ostma. Või noh, tegime vahetuskaupa ja sain endale reisiks Everesti ekspeditsiooni raamatu. Mattil läksid seda nähes silmad särama – kui palju artikkleid ta selle raamatu peategelasest lugenud on! Lubas mulle õhtul kohe filmi näidata.
Keskpäevaks saime viimaks asjad pakitud, korter koristatud ja kõik kodinad Whinnysse viidud. Pikka sõitu plaanis ei olnud, vaid mõned sajad kilomeetrid Brisbane suunas, linna nimega Mackay.
Enam perfektsemat ilma matkamiseks küsida ei saanud, seega peatasime auto Cape Hillisbourg National Pargis. Kibelesime juba välja, tundes siirast tänu kätte antud vabaduse eest, kui saame ükskõik kus ja millal auto ringivaatamiseks peatada. Richardi kolimine oli super kogemus, kuid nüüd on tore autoaknast avanevale vaatele vahelduseks ka ringi liikuda ja päriselt siinset loodust kogeda.
Cape Hillisbourgis, selles karmilt maalilises rahvuspargis leidub osakesi nii vihma kui ka eukalüptimetsast, käänuliste mägiteede vahelt hüppavad välja vaated lõputunanäivale ookeanile, mille madala veetaseme tõttu on kuivale jäänud nii mõnedki vulkaanilised kivimoodustised. Sumpasime läbi tiheda puuderägastiku, peenikesed oksad keerdusid troopiliste palmipuude ja bambusokse ümber. Kohalikud rohekonnad lasid aegajalt valla troopilise krooksukoori, pannes palmioksad võnkuma ja suured sisalikulised ringi jooksma. Jumal tänatud, et sisalikud enda eest nii palju hoolt kannavad, et minusuguse hajameelse loodusearmastaja eest ise eemale hüppavad. Ma arvan, et rohkem kui kaks korda oleksin äärepealt ühe hiigelsisaliku oma massiivsete tossudega lömastanud. Õnneks on Matt tunduvalt tähelepanelikum, peatades mind täpselt enne päikese käes peesitavat olevust, kes 30 cm minu jalgadest eemal muretult päikest võttis. Õnneks on nad ohutud ehk ärge muretsege. Kõmpisime tunnikese läbi selle džungli, kuniks armutult edasi tiksuv kell meid tagasi Whinnysse kupatas. Pidime enne pimedat vähemalt sada km veel sõitma, et me omadega kuskilegi jõuaksime.
Kui pimedaks läks polnud enam vahet. Tegime südamerahuga kiire peatuse poes. Matt leidis K-Martist autosse telefoni hoidja, mis taolisel reisil hädavajalik on. Nüüd iga kord enne sõidu alustamist vaatab ta rahulolevalt naeratades uut nikerdist - 5$, milline suurepärane diil. Enda 1$ suuloputusvett ei suutnud ta ka käest panna, see kindlasti pidi suurepärane olema puhtalt tema hinna pärast. Itsitasin ja mõtlesin Eestis oleva issi peale, kes alati enda 20-sendiste kohukeste ja eimidagi maksma makrapakiga uhkeldas. :D
Õhtusööki sõime maanteäärses puhkealas, otse tankla kõrval. Kõhedust tekitavale pimedusel andis vunki juurde vilkuva tulega wc ja ringi hulkuvad viltuste nägudega rekkajuhid. Pugisime kiiresti kausitäie kaasavõetud karrit alla ja tegime nii kiiresti sääred, kui saime. Ööbisime keset ei kellegimaad, mis pimedas sama kõhedust tekitav tundus, kui meie uhke õhtusöögi “restoran”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar