Kuldkollane päikesetõus oli täiesti vapustav vaatepilt. Ma ei ole suutnud sellega ikka veel harjuda, kuigi viimasel ajal on see igapäevaseks nähtuseks saanud. Jooksin mööda pehmet rannaliiva, vaadates sillerdavat merd, mis olnuks nagu tuhandeid tillukesi teemante täis kleebitud. Õrn tuulehoog sasis mu patsi punutud juukseid ja kalda ääres olevaid kuivanud kõrsikuid. Eemal paistis üks varajane koerapidaja, kes liikumatult rohus lebas, aeg ajalt enda ülevoolavas meeleolus kuldsele retriiverile toigast lennutades. Ta ilmselt teadis, et mõne tunni pärast ujutab tõus kogu kalda veega üle.
Hommikukohvi haarasin parkla kõrval olevast rannakohvikust. Lauad asetsesid täpselt vaatega ookeanile. Minust tiba hiljem end jalgele ajanud Matt jooksis energiast pakatades mulle tere hommikust ütlema, lubades peale pesu hommikusööki ette valmistama asuda. Ilmselgelt on hommikusöök tal väga olulisel kohal.
Justkui meie peale mõeldes, toimus täna sealsamas parklas suur tasuta pannkoogi ja jäätise päev. Ei tea kas peaksin neile kaastunnet avaldama või tänama, et nad just sel päeval enda telgid püsti panid, kui meiesugused õgardid liikvele sattusid… Eelroaks sõime enda kapis vedeleva kreeka jogurti rohke banaani ja meega, enne kui pannkoogi jahile läksime. Paremat hommiku algust ei oleks osanud tahta. Kusjuures pakutav jäätis oli pehme vanilje masinajäätis, mitte nii hea kui Surfis, kuid ligilähedal. :)
Kell 10:30 algas meil LAUPÄEVANE tuur krokodilli pargis. Elavaloomuline kaabusse ehitud grupijuht Mike juhatas meid ooteruumi, kus kari lastega peresid meid uudishimulikult takseerisid. Enne kui osalised hanereas krokodillide vahele lasti, käisime läbi ettevaatusabinõud - kilkavate laste kõrvalt oli millegi kuulmine omaette katsumus.
Adrenaliin tulvas mu soontesse, kui Mike silma pilgutamata käe krokodilli aedikusse pistis ja veriseid kanatükke nende kinni plaksatavate lõugade vahele viskas. Muret tundmata, jagas ta meile samaaegselt nippe, kuidas looduses krokodilli pesitsuspaigad ära tunda. Näiteks kui näeme keset veekogu liivast kõrgendikku, ilma ühegi rohulibleta, on põhjus kahtlustama hakata ja ujuma minekut vältida. Kui aga enne ujumist juba mõni näljane neljajalgne roomaja sinu poole jookseb, tasub võimalikult sirgelt täisspurdiga minema liduda. Krokodillid jooksevad keskmiselt 18 km/h, millest enamus inimesi peaks kiiremini jooksma. Kui gümnaasiumi kehalisekasvatuse 60m jooksu meenutan, olen enda ja kiiruse osas pisut kahtlev. Puu otsa igal juhul ärge ronige, krokodill võib 70 päeva ilma vee ja toiduta seal all valvet pidada. :)
Üle platsi levis lainena ohhetuse mõmin, kui üks paks jurakas toitu nähes kurgust kõmisevat häält tegi, tundsime end nagu Jurassic Worldi dinosauruste kõrval seisvat. Tuuri lopus saime pisikest krokodillipoega käes hoida. Imetlesin seda täiuslikku, sametist siledust, mis oli soe nagu päikese käes lebav kivi. Südames tundsin natuke süümepiinu, et taolise hullusega kaasa läksin - krokodill ilmselgelt ei nautinud taolist väntsutamist.
Ülejaanud päeva pühendasime sõitmisele. Tahtsime mingigi arvestatava maa ära sõita, et siis natuke suurlinna lähistel paikseks jääda. Toksisime mapsi Sunshine Coast ja hakkasime muretult sõitma - vaatasime kaugele jõuame. Vahelduv hingemattev loodus viis meid omadega lõpuks äärmiselt euroopalikku välimusega Austraalia aladele. Tihedad inimeste poolt istutatud männi ja kuusemetsad, üksikud puude vahelt paistavad veekogud. Aeg-ajalt tee ääres ringi kalpsavad metsikud hobused ja kängurud. Kui viimane punkt välja jätta, suudaks end ära petta küll, et oleme hoopis ootamatult Soome metsade ja järvede vahele sattunud.
Ööbimiskohaga läks keeruliseks. Päike, kes alati nii ootamatult silmapiirilt kaob, lasi ööpimedusel peale tungida, mattes meid pilkasesse pimedusse. Otsimisest väsinult parkisime Whinney ühte paatide parklasse, terve öö hinge kinni hoides, et keegi trahvi ei tuleks tegema. Ei mina ega Matt polnud arvestanud, kui kohutav on Queenslandis sellise suure masina jurakaga ööseks tasuta parkimist leida. Olime harjunud inimtühja Lääne-Austraaliaga, kus kellelgi sooja ega külma polnud, kuhu sa ennast magama sätid. Loomulikult jätavad siin paljud meiesugused rändurid autod illegaalselt tee äärde, kuid mõte hiljuti suuremaks muudetud trahvidest (500$u) ei lasknud meil nii suure karavaniga riskima hakata. Matt, kes end kuidagi kõigega kurssi viib, oskas lugusid rääkida, kuidas paljud backpackerid enda autodele turvafirma logod peale kleebivad, jättes mulje, nagu nad töötaksid väljavalitud parkimisplatsil. Ei tea, kas neid siis lõpuks usutakse või mitte, aga läbi postituste tundub libedalt minevat. Igatahes kell 4:30 olid meil silmad lahti, mõlemad minekuvalmis. Sõitsime 44 km eemale parkimisalale, kus alates päikesetõusust võib tasuta peatuda.
Mõned tunnid hiljem ei lasknud aina kõrgemale spurtiv kuumus meil magada. Ilma tormamata panime enne edasi liikumist mõnepäeva plaanid paika, võttes tänase päeva sihiks ranna äärse kuurortlinna Noosa. Pikka sõitu polnud, tunnike mööda maanteed ja saabusime meeletute masside vahele. Ilmselgelt polnud meil kummalgi õrnaaimugi, et oli pühapäev - perfektne aeg peredele üheskoos linnatuurile tulla. Rahvast oli nagu murdu. Kilkavad lapsed kalpsasid kõnnitee ääres, kohvikutesse päikese eest peitu pugenud inimesed rüüpasid külma smuutit, ilmselgelt alkoholivine all itsitavad kambad kooserdasid mõtlematult tänava ääres, usaldades kohati liiga palju seal liiklevaid närvilisi autojuhte. Teed olid kitsad ehk kui me oma gigantse Whinnyga sinna jõudsime, oli meie mõlema ainus soov sealt linnast sama kähku minema saada. Jumal tänatud, et mina selle vana ja väeti manuaalkastiga Whinneyga sõitma ei pidanud…Sain rahulikult järsematel mägedel silmi kinni hoida, milline luksus. :D
Kui kergendatult perfektse karavanidele mõeldud parkla otsa sattusime, sai uudishimu võitu. Nii ilusat linna ei saanud avastamata jätta! Põgenesime Whinneyst, hinnates veel rohkem liikumises peituvat lihtsust ja võlu. Julgen väita, et Noosa on siiani minu üks lemmikumaid linnasid. Nii palju kohvikuid! Vajaksin ilmselt nädalat, et kõik põnevamad kohad ära proovida… Muidugi olid kõik kohad selleks päevaks suletud - nagu Melbournes, siis suletakse ka siin kohvikud juba ühe-kahe ajal päeval. Matt vist nägi mu silmist, kui väga ma neisse minna kibelen, seega käis välja idee kuskile lähedale ööbima jääta ja homme varavalges tagasi tulla. Kaks korda ei pidanud pakkuma- muidugi olin taolise suurepärase plaaniga nõus.
Ööbima sõitsime mõned kümned kilomeertid eemal asuvasse Cooray linna karavanparki. Panime 12$ värava ees olevasse ümbrikusse ja saime ilma ühegi kontrolöri pärast muretsemata Whinney sinna parkida. Päike hakkas vaikselt loojuma, kõrvetav kuumus muutus aina mahedamaks, motiveerides meid Richardi uhke välimööbli komplekt välja otsima. Ta uhkeldas juba enne reisi enda lauaga, mis tal karavani alla peidetud on. Ootused olid kõrged. Kui peale pikka sumpamist segasummasuvila vahelt õige koti kätte saime, pidi Matt naeru kätte ära surema - mis asi see laud oli? Kõver sinine plastmassist nikerdis, mille keskelt saime pisikesed toolid välja tõmmata (nagu lasteaias kohata võis). Matt oli kindel, et kui tema oma 88kg sinna istub, kukub see nikerdis samal momendil kokku. Õnneks leidsime ka mugavad käetugedega aiatoolid, mida alternatiivlahendusena kasutasime.
Kui põgusalt Cooray rääkida, tuli ta meile oma hubasuse ja mõnusa atmosfääriga üllatusena. Nii puhas, hoolitsetud ja lillepeenardega kaunistatud linnake. Saime suurepärase õhtuse jalutuskäigu teha, ma loomulikult valisin kriitilisel pilgul endale hommikuks kohvikut. Linn oli rahulik, mõnes restoranis õhtustasid veiniklaase kokku löövad paarikesed või tervisekõndi harrastavad aktivistid. Peatänava lõpus küpsetas suures kiviahjus näost õhetav mehike pitsasid, loopides taigent keerutades õhku, kuniks see ideaalselt õhuke sai. Proovime siin küll oma jääkidest jagu saada, kuid lõime taaskord käega - vahel peame nautima ka! Ostsime küüslaugust ja juustust pakatava pitsa, haarasime poest natuke snäkke ja tegime õues tuulevaikuses mõnusa filmiõhtu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar