Vihma katkematu trummeldamine ja tuule ulgumine Whinney katusel ei tahtnud kuidagi vaibuda. Tirisin päevinäinud teki üle pea ja võtsin mõne aja pärast appi ka padja- mitte heli summutamiseks, vaid pähe tilkuva vee vältimiseks. Milline uhke meenutus mu Bresoni aegadele, kui Mariega keset orgu enda hiiglaslikus telgis magasime, katus sama auklik kui Šveitsi juust. Ilmselt uinusin alles pärast keskööd, kui vihm viimaks ometi vaiksemaks sabinaks muutus.
Hommikul lasus akna taga paks udu. Ei vaja enam isegi äratuskella, vaid olenemata minu une kvaliteedist, on kell pool kuus mul silmad lahti. Mine tea, äkki saangi üks hetk südamerabandust tekitavast äratuskellast loobuda. Hüppasin õue. Armastan jooksmist pärast ööläbi sadanud vihma, puhtalt õhku paisanud lõhnapuketi pärast. Üksikud vastu tulevad tervisesportlased naeratasid laialt ja noogutasid tervituseks, peatselt avavate kohvikute töötajad tassisid aeglaselt loivates õuemööblit välja. Lõõgastava sporditiiru lõpuks oli linn värske saia lõhnast paks, seega tundus igati aus kõik kulutatud kalorid tagasi süüa!
Isegi nii pisikeses linnas võib lausa kaks oivalist kohvi kohta olla - ole sa tänatud Austraalia! Esimene nimetas end Fox Foundiks. Juba googlest sain näha, et kohal on ebatavaliselt kõrge reiting --- 5-tärni. Olgem ausad, jook maitses tõesti hästi. Teine kohvik, Fika, võitis mu südame juba puhtalt nende pisikeste lilledega kaetud topside tõttu. Kirss tordil oli klaasvitriini laotud saiakestest lookas lett, kus nii mandli-croissante kui soolaseid juustusaiakesi leidus. Juusturull ühes, kohvi tops teises käes kõndisin oma õndsuse tipul karavan parki tagasi.
Matt õgis viiest munast tehtud pudru alla ja vurasime Noosasse. Loputasime end kiiresti eile leitud avaliku dušši all puhtaks, elevuse ajel unustades, et ehk oleks môistlikum seda peale rahvuspargis matkamist teha. :)) Peasi, et ise alguses rahul olime + jääkülm vesi mõjus äraütlemata turgutavalt.
Viisime märjad rätikud Whinnysse. Haarasin eile välja valitud kohvikust matcha - mis üllatavalt kombel oli taaskord hea - ja matk võis alata. Justkui meie heaolu peale mõeldes, mattus päike paksude pilvede taha, kallates meid aeg ajalt paari jahutava piisakübemega üle. Higist nõretav Matt ei saanud rohkem rahul olla. Tegemist oli eheda turistidele mõeldud jalutusrajaga, kuid sealt avanevad vaated väärisid vaeva mitme kilomeetrisele pargile tiir peale teha. Müslibatoonidest pungil seljakott jäi puutumata, arvestasime ilmselt pisut väljakutsuvama rajaga.
Jõudsime plaanitust kiiremini tagasi. Vaatasime üksteisele otsa, noogutasime ja sõitsime kaks korda mõtlemata Mooloolabale. Matti vaieldamatult lemmik linna nimi. Sombune ilm ja olematu linnamelu ilmselt tõmbasid meie kõrgeid ootuseid ja emotsioone alla, kuid siiski saime mõnusa jalutuskäigu, koos kiire ujumise ookeanis teha. Olgem ausad, käisime ainult kahel tänaval, mis tõttu ei saa seal nähtud ühtaselt valgeid maju nähes linna kohe maha tembeldada.
Loobusime linnadest ja põrutasime suunaga looduse poole - Kondilla rahvusparki. Oleme siin vist mõlemad rohkem metsa, kui linna usku pöördunud... Whinney nuttis, kui 40-kraadise kaldega lõputuna näivast mäest üles vindusime, mõlemad Mattiga terve tee hinge kinni hoidmas. Vapper reisikaaslane pidas vastu, vedades meid üle kõikide mägede rahvuspargi alguspunkti. Kui teema Whinnyle juba läks, siis oleme hakanud kogu karavani elu teise pilguga nägema. Alguses kaldusid mõtted pigem “mida suurem, seda parem” poole - teretulemast 21-sajandi suurushullustus - siis hetkel oleme raudpolt kindlad, et pisike voodiga, kuid ilma köögita van oleks tunduvalt mõistlikum lahendus. Igal pool on väliköögid ja istumisalad, mis võtavad vajaduse autos kööki omada täiesti ära. Isegi väike maastur tundub parem lahendus, kui 6.5 meetrine campervan.
Kondilla oli ainuke rahvuspark, kuhu matkama minnes lõime käega, jättes seljakoti koos kogu moonaga autosse. Pole ju kordagi seda puutunud. Otse loomulikult oli see ka esimene koht, kus meil reaalselt seda vaja oleks olnud. Rada suundus läbi mägede ja orgude, ümbritsetuna ürgsest erkrohelisest vihmametsast, kus kõikvõimalikud hääled meil silmad valvsalt suureks ajas. Pidin iga sammu hoolega jälgima, et vältida jalge ees roomavaid puujuuri ja pea kohal rippuvaid oksi. Kui raja keskel kaljusisse uuristatud looduslike basseinide vahele jõudsime, peesitas seal järsaku nukil hiiglaslik lillakeelega sisalik, kissis silmad uurivalt meie poole suunatud. Paar minutit vaatasime krokodillitalise pika koonuga olevusega tõtt, kuniks ta kiiremate sammudega meie poole hakkas vantsima. Automaatselt hüppasime mitu meetrit vastas suunas. Ehmunud sisalik keeras selle peale õnneks kõrvale ja tormas mäeserval olevate põõsaste vahele. Enne actionit sain paar kesist kaadrit - saate natuke aimu, kellest on jutt.
Matk iseenesest ei olnudki nii väga pikk, aga mingil eriskummalisel põhjusel hakkas meid mõlemat nälg näpistama. Raja osas võiks paraleeli tõmmata Hiinas nähtud Yellow Mountaini matkarajaga, kus olenemata tõusust või langusest, viisid trepid ainult üles. :)) Proovisin itsitades mälestusi Mattile edasi anda. Näljale pidasime ka vapralt vastu ja kui smaragdrohelisest alleest välja astusime, maitses Whinnys ootavad müslibatoonid ja külmkapikülm karri kordades paremini.
Ööbimiskohaga vedas, leidsime Yabba Creeki tasuta parkla. Seal oli isegi välikäimla, koos kraanikausiga. Nalajaks, et taoline pisike detail võib mind tundma panna, nagu oleksime uhke hotelli otsa sattunud. Puud ümbritsesid Whinnyt kolmest küljest nagu roheline sein, otse voolava jõe kaldal. Hambaid ja nõudsid pesime muistsele ajale au andes uduloori alla mattunud veekogu kaldal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar