Andsin Beenleightile uue võimaluse - päeval tundub alati kõik ilusam, vähem hirmutav. Kôledast räämas linnast sai päikesetõusuga ilus armas külake, kus mõni mehike tee ääres puhkas, kuid enamjaolt valitses linnas puhtus ja vaikus. Ka Matt ei vajanud pikka und ehk saime programmiga varakult pihta hakata. Kiire pilk peeglisse ütles mulle, et mu juuksed olid täiesti võimatud, seega sidusin need hobusesabasse ja suundusime eile ülevaadatud rongijaama poole. Kas ma olen maininud, kui väga see reis on mind ühistransporti hindama pannud? Milline luksus, saime Whinny rahulikult karavanparki puhkama jätta ja ise segamatult podcaste kuulata või raamatut lugeda.
Brisbane asus tunnikese rongisõidu kaugusel. Olime enda tegevustesse nii süvenenud, et oleksime äärepealt peatusest mööda kihutanud. Äkitselt püsti karanud rahvamassid andsid meile selgelt märku, et oleks aeg tähelepanu ümber toimuvale pöörata - aitäh.
Linn oli vaatamata nädala keskpaigast rahvast pungil. Õhk oli lämbe ja kogu tee rongijaamast minu välja valitud kohviku poole sammudes, otsis silm midagi huvitavat või ebamaist. Jalutasime mööda kohvikute tänavat, kus hilised ärkajad alles uimaste nägudega kohvi rüüpasid või saia vegemitega aeglaselt mälusid. Esimese erilisema emotsiooni tekitas keset linna asuv South Bank, mis rajati 1988 World Expoks, kujutades siis endast suurt ala integreeritud parkide ja vihmametsadega. Selle külje all paikneb suur City Beach (linnarand) ehk kunstlikult rajatud rannariba, päris valge liivaga. Sama lugu oli ka Airlie Beachil, Richardi maja ees - äkki mäletate, ujumine oli keeltaud rohkete mürgiste meduuside tõttu. City Beachi kõrval lookleval promenaadil tegid inimesed tervisesporti ja mõned noored - ilmselt backpackerid - pidasid teisele poole jääval murualal pikniku.
Kõikidel taimehuvilistel soovitan Brisbane saabudes otsejoones botaanikaaeda suunduda. Sealsed värvilised lilled, taevapoole kõrguvad bambused ja muud tundmatud eksootilised taimed ei tohiks isegi "mitte taimehuvilisi" ükskõikseks jätta. Kõndisime läbi pargi, pea kuklas, suu ammuli. Hea, et ühelegi suurele sisalikule peale ei astunud, keda võiks vist Brisbane rahvusloomaks kutsuma hakata - neid oli KÕIKJAL! Muidugi nüüdseks tekitavad nad meis sama palju emotsioone, kui Eestis tigu kohates (vist mainisin seda eelmises postituses ka). Itsitasime Mattiga , kuidas Queenslandi saabudes neid ahhetades pildistama tormasime.
Oma linnatuuri lõpetasime Matti leitud tasuta Queenslandi muuseumi ja TASUTA paadisõiduga. Kes tahab erakordselt rahakoti-sõbralikult Austraalias reisida, soovitan eelnevalt Mattiga kontakteeruda. Mõnel inimesel kohe on annet tasuta tegevuste/ atraktsioonide leidmisele.
Muuseum andis suurepärase ülevaate Austraalias pesitsevatest loomadest. Kui palju eriliike kahepaikseid, selgrootuid ning muid karvaseid ja sulelisi. Mulle meeldis, kuidas muuseum pööras tähelepanu looduse kaitsmisele, pannes erinevate piltide ja kirjeldustega meid mõtlema vaikselt hävineva looduse peale. Jagasid ka alustuseks mõningaid näpunäiteid, näiteks siis soovitades eelkõige fossiilkütustest loobuda. Loomade juurde tagasi tulles, saime ka teada, et igal pool ringi jooksvaid sisalike nimetatakse Eastern Water Dragoniteks ehk veedraakoniteks. Mõned hullud peavad neid koduloomadena, kuid meie hoidsime viisakalt mõned meetrid distantsi, vältides nende teravate küüniste ja hammastega kokkupuudet.
Vee armastajatel soovitame kindlasti tasuta linna katamariini, City Catiga, lõbusõidule minna. Alustasime sõitu hilisel pärastlõunal, saades suurepärase ülevaate Brisbane piltilusatest kortermajadest, jõekallastest ja linnakohal kõrguvatest pilvelõhkujatest. Brisbane jõel on lugematu arv paate, purjekaid ja kolm vanaaegset rataslaeva, mis hetkel restoranide või klubide näol kasutust leiavad. Meie meremehe kalduvustega poolakas tekitas sõit erilist vaimustust, sain korraliku ülevaate kõikvõimalikest paadidetailidest, mille olemasolust mul õrnaaimugi ei olnud. Millega me muidugi ei arvestanud, oli tuuri pikkus. Kui viimaks alguspunktis tagasi olime, hakkas päike loojuma. Matt kiikas rahulolevat veel viimast korda City Cati, loojuv sõõr tema nahal rubiinpunaselt sädelevaid täpikesi sütitades.
Kokkuvõttes mis mulje meile Brisbane jättis… ? Linn, mille osas olid mul ilmselt kõige suuremad ootused. Olin loonud enda peas pildi helesinis sillerdava veega kuurordist, koos lõputu ookeani äärse palmidega ääristatud promenaadiga. Kuid kui aus olla, siis erilisi emotsioone ta meis kummagis ei tekitanud. Loomulikult on ta ilus suur ookeani äärne linn, oma rohkete kohvikute ja värviliste taimedega, kuid mida aeg edasi, seda raskem on suurlinnadel mind jalust rabada. See-eest oli päev nii tore, täis naeru ja head sööki, mis ju tegelikult ongi põhiline. :)
Tagasi Whinny juurde jõudes oli pime ja vaikne. Anette oli kontorist lahkunud, isegi verandatuli ei põlenud, mis me arvasime ei lakka kunagi töötamast. Päev oli pikk ja tundsime mõlemad jalgades mõnusat rammestust. Korisevate kõhtude vaigistamiseks sõime hunniku eile tehtud Dali riisiga ega plaaninud ülejäänud õhtu varvastki liigutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar