Öösel tabas meid esimest korda reisi jooksul metsik torm. Ärkasin võpatusega üles, karavan äsja löönud välgusähvatusest valge, avatud katuseluugid lehvisid nagu lopetdavad lehvikud edasi-tagasi. Kargasin püsti. Teadsin, et kui kähku neid kinni ei keera, on Whinny katus hommikul auklik nagu šveitsi juust. Vastu seinu klõpsatavad piisad tundusid ka liiga valjud - eeldasin, et ehk on tegu puude otsast kukkuvate kübemetega.
Kui taas silmad avasin oli torm vaibunud ja õues hakkas valgeks minema. Vaatasin ettevaatlikult ringi. Kõik paistis omal kohal olevat. Tänasin siiralt kõiki meid ümbritsevaid puid, et ükski neist meile pähe ei otsustanud kukkuda. Katuseluugid ja aknad paistsid ka terved.
Uudishimu sai minust võitu - läksin möödunud tormi kahjusid üle vaatama. Veider, aga ei paistnud nagu midagi muutunud olevat… Hommik oli küll jahedam, aga õnneks ei sadanud. Jalutasin tiiru alale peale ja läksin siis autosse end matkaks valmis sättima.
Kõhud jogurti-kaerahelbe möksist täis söödud, panine Whinnyle hääled sisse - mis alguses ei tahtnud tööle minna - ja sõitsime läbi mägiteede Charlotte Passi, matka alguspunkti. Eile kuulutas rastapatsides kämpingu töötaja suure suuga, et ilm tuleb soe … nii 20-23 kraadi. Ei tea kas ta ei saanud minust aru või pakkus puusalt, aga igatahes ootas meid seal künka otsas 8-kraadine tuulekeeris. Käed rinnal risti, kõndisime sama kiiresti Whinnysse tagasi, kui sealt välja astusime. Tuulasime läbi kõik koti sügavused, otsides välja need vähesed soojad riided, mis me kaasa taipasime võtta.
Joped-kampsunid kihiti selga tiritud, vaatasime üksteist hindavalt. Meie vahele sugenes sekundiks vaikus, kuniks mõlemad samaaegselt naerma puhkesime. Nägime sõna otseses mõttes välja nagu kaks klouni. Mind kaunistas nelja kampsuni peale tõmmatud erkkollane vihmakeep, kaks kapuutsi peas ja kaela alt kinni nööritud. Matt, kes minu arust väga okei välja nägi, toppis kinnaste asemel sokid kätte, samal ajal minu üle kõva häälega naerdes. Ulatas mulle veel tooli alt leitud Richardi XXL töömehe kindad, et need ka kätte paneksin. Naerust hingetuna urgitses ta välja riietekihi alla mattunud telefoni ja omavoliline fotosessioon võis alata.
Kui emotsioonid pisut vaibusid, astusime välja. Üks lombakas (jõusaalist lihased haiged) ja teine pesuehtne kollane tola. Valisime 16 km raja. Tundus vähe leebem, kui 24 km… eriti Matti jalgade seisukorda arvestades (ma olen vist sarnases seisus ainult peale maratone olnud).
Raja esimesed 5 km erilisi emotsioone ei tekitanud. Oleksime nagu mööda euroopa maakolka külateed jalutanud, koos suursuguste majesteetlike mägedega, kruus jalge alla krigisemas.
Tuul tugevnes. Täpselt sel hetkel, kui hakkasin WC asemel sobivat põõsast otsima, nägime käänu tagant nähtavale ilmuvat mägimajakest. Matt vaatas võidukalt mulle otsa, käega enda koriseva kõhu poole viibates. Muidugi, ta polnud ju tund aega juba midagi hamba alla saanud. Rühkisime silmnähtavalt kiiremal sammul ülesse, ma tormasin vetsu ja Matt sobivat lõunalauda otsima.
Kui imekombel läbi metsiku tuule tagasi majakesse jõudsin, kuulsin juba ukselt Matti poola keeles kellegagi lobisemas. No muidugi on ka keset eikellegimaad vähemalt üks poolakas... Mehe professionaalse varustuse kõrval tundsin ennast veel naeruväärsemalt, kuigi ega see väga mulle korda ei läinud. Nimetas ta end Radekiks.
Majake ise oli neljakandiline. Keset pöialpoistele mõeldud eesruumi paiknes suur kobakas ahi, mille roostes plekkseinad ajale jalgu hakkasid jääma. Nagu näha, kasutasid matkajad seda prügikastina. Tagumise ruumi seinu ääristasid kastanpruunid puidust pingid, pleekinud põranda ja ühe viltu vajunud lauaga. Radek segas parajasti veega üle kallatud kiirtoidupakki, kui meile põnevaid lugusid Ameerikas matkamistest ja Uus-Meremaast pajatas. Valasin ta piinlikust tundmata üle kõikvõimalike küsimustega ja lõin hambad ammu jahtunud tortillasse.
Vaatasime aknast jõudu koguvat tormi. Pakkisime tühjaks söödud karbid kotti ja jätkasime teed kolmekesi. Reisiteemadelt kandus jututeema üle möödunud ööle. Radek magas TELGIS! Mulle ei mahtunud pähe, kuidas see üldse võimalik sai olla, kui juba tugevate seintega ümbritsetud Whinny’s Everesti surmaoru tunne tekkis. Mu ahhetuse peale avas ta telefonis üles filmitud videod, kuidas herneteradest suuremad rahekuulikesed tema telgist läbi tahtsid tungida. Ei olnudki puukübemed, nagu ma arvasin, hoopis rahe!
Olgugi, et Mattil jalad haiged olid, nägi Radek silmnähtavalt vaeva, et meiega sammu pidada. Või siis ei jaganud ta meiega arusaama, et kui juba matkata, võiks tempo olla piisav asendamaks kardiotreeningut.
Üheksa kilomeetrit hiljem jõudsime Austraalia kõige kõrgemasse tippu. Taevalaotus ulatus mõõtmatu ja sinivalgena nii kaugele, kui silm ulatus, kattes oma üksikute kohevate pilvetupsudega kõrgemaid tippe. Matt näitas mulle näpuga peenikese triibuna looklevat rada, mis läbi orusängide ja nurgeliste mägede keerdus. Tuul oli selleks ajaks veel tugevamaks muutunud, tehes kõikide matkasellide kõndimise võrdväärseks 7373 promillise joobeseisundis joodiku liikumisega. Polnud nendest uhketest keppidest isegi mingit kasu.
Võidukalt vaateplatvormilt alla astudes, tabas mu pilk madalamal kivil kükitavat naist. Jalad kõhualla tõmmatud, puhus ta sooja saamiseks enda külmast kangeks jäänud sõrmedele hingeauru peale. Kui ta mind teolt tabas, raputas pead ja kirus lühidalt Antarktikaga võrdväärset ilma. Saatsin talle kaastundliku pilgu ja läksin enda reisiselle otsima. Radek pani parjasti kaasa võetud 360-kraadise profikaamerat kokku, millega hiljem meist vapustava grupifoto tegi. Kui kunagi selle kätte saame jagan teiega ka. Lasime ühel entusiastlikult naisterahval enda klotsidega ka igaks juhuks pildi teha.
Tagasi teeks valisime pisut pikema - 11.5km raja, et ei peaks sama igavat teed pidi tagasi kõmpima. Aina tihedamaks muutuvad pilved sõudsid vilkalt üle taeva, paisates mind oma loodusliku jõuga iga natukese aja tagant rajalt välja. Minu järel itsitades komberdav Matt hoidis telefoni tugevas haardes, et loomulikult kogu etendus üles filmida.
Teisel pool avanevad vaated ei olnud võrreldavadki sellega, mis alguses läbisime. Kitsad kiviklibuga kaetud rajad kulgesid usjalt läbi mäekõrgendike - kohati nii ahtake, et panid mind kindlust otsides kaljuseinast välja ulatuvatest kõrrelistest kinni hoidma. Kui enne kõndisime rohkem sirgelt või ülesmäge, siis nüüd kulges suurem osa rajast allamäge. Vaene Matt, tean täpselt mida taoline lihasvalu tähendab (mäletan enda esimesele maratonile järgnevaid päevi siiani …) . Ta ise muidugi ainult irvitas ja kirjeldas enda valu nagu miski pidevalt kõditaks teda, muutes kogu meeleolu veel positiivsemaks.
Neli tundi hiljem jõudsime tagasi alguspunkti. Võtsime kõik mäetipus kuulutatud sõnad tagasi, et läbime raja kindlasti sildil lubatud ajakulust poole kiiremini. Matt istus seda meenutades lähima kivi otsa, ennustades, et enam ta sealt püsti ei saa.
Seikluse lõpuks andis Radek meile ilusa ööbimiskoha soovituse. Kohe seal samas, otse mägijärvede kaldal ja TASUTA. Panime koordinaadid google mapsi, kuid peatusime veel korra eelmise öö veedetud kämpingus - kasutasime salaja nende duššikabiine. Proovisime läbi heinamaa sisse hiilida, aga kui esimese maoga kokku põrkasime, tuli mõistus koju tagasi ja kasutasime normaalsete inimeste kombel jalgteed.
Radeki soovitatud kämpingu koht oli imeline, aga millega ta arvestada ei osanud oli Whinny! Peatasime auto ja vaatasime enda ees laskuvat pea 40-kraadist auklikku liivamäge. Tee oli kitsas ehk teha polnud enam midagi. Pidime alla sõitma, olgugi, et projekt näis Whinny tapmiskatsena. Kuid ellu me jäime… Proovisime mitte mõelda, kuidas sealt rohelisest august hiljem välja pääseme. Parkisime meie ellujääja ainsale vabale kohale, kõiki “no camping” silte eirates - vahel peame õnnele ka lootma. Matkajärgne väsimus andis oma positiivse panuse, muutes meid ilmselt kordades ükskõiksemaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar