Matti teooria pidas paika, meie töötamast lakkav külmkapp oli esimene märk, et auto aku võib tühi olla. 100% kinnitust saime sellele hommikul, kui minema hakkasime. Minu teadmised auto taaskäivitamisega piirduvad sellega, et kaks sirgendaja moodi jublakat tuleb teise autoga ühendada. Õnneks on Matt magistrikraadiga insener ehk koos naaberboksis peatuva vanamehega said nad peale pisukest katsetamist meie armsa Whinney käima.
Olime Gold Coastile nii lähedal, et oleks olnud patt mitte sealseid randasid üle vaadata - olgugi, et sel hetkel tundus linnas Whinnyga seiklemine mitte kõige ahvatlevama ideena. Pigistasin silma kinni eile luhta läinud katsel seal privaatne tuur iseendale korraldada.
Meist kõigest poole tunni kaugusel asus surfarite paradiis, Miami Beach, kus ilmselgelt oli seljakotirändurite ja nende suurte autode peale mõeldud. Nii palju ruumikaid kohti. Parkisime Whinny ühe tänava kaugusele rannast, otse kolme kohviku vahele. Kummalisel kombel ei maksnud see midagi, mis on taolise turistidest kubiseva koha puhul üpris ebatavaline. Päike sillerdas taevas, rahvas oli puhkuse meeleolus. Kõndisime mööda laia rannariba looklevat promenaadi, jälgides pilguga liivakookide vahel ringi kilkavaid lapsi ja kõrguvate lainetega võitlevaid surfareid. Jalgrada kubises bikiinides jalutavatest modelli välimusega suvitajatest, kellega ainuüksi samas ruumis viibimine on tõsine hoop enamiku enesehinnangule. Kui Matt ujumistriideid vahetas, vaatasin endast mööduvat paari – surfilauda käes hoidvas mehes õhkus väärikust, liivakarva sassis juuksed veel ujumisest märjad. Tema kõrval olev kahni figuuriga naisterahvas, just selline naine, kelle sarnast leidub VOGUE esikaanel, rüüpas draakoniviljaga kaunistatud smuutit. Enne kui alaväärsuskompleksid mind kätte said, koputas Matt mulle õlale, viipas mind endaga kaasa, ise juba poolel teel mere poole. Jäin suurima rõõmuga asju valvama, lastes Mattil omasuguste hulludega neid pikali löövaid vahuhunnikuid nautida. Peale kümmet minutit vantsis ta pisut vabandavalt, kuid särasilmselt tagasi. Terve tee kohvikusse jalutades sain hullumeelsetest lainetest detailseid kirjeldusi kuulata.
Tänaseks väljavalituks osutus lumivalges Kreeka stiilis majakeses asuv kohvik nimega Common Ground. Juba trepist üles jalutades sain aru, et tegin hea valiku - all istuvate klientide juurde tõttav teenindaja hoidis käes luikede ja jänese piltidega maalitud kohvitasse, koos erakordse väljanägemisega toastidega (suur soe võileib). Üleval ONA kohvipakke nähes ei jõudnud degusteerimist ära oodata.
Mõtetega endiselt veel lainetes hüppav Matt unustas sekundiks mere - joogikannude kõrval lebavas pruuni-valge kirju kutsikas! Australian Shepherd, mu üks lemmik koeratõuge. Matt tormas teda paitama, ma proovisin elevust alla suruda ja kõigepealt kohvitellimuse sisse anda. Enda amatööri pilguga masinaid ja barista töövõtteid hinnates võisin põhjusega ootused kõrgeks ajada. Kui ütlen, et suutsin selle tilgatuks juua, on vist piisav argument tõestamaks, kui hästi ta tehtud oli. :)
Miami Beachilt põrutasime edasi järgmisesse seljakotirändurite lemmikpaika- Byron Baysse. Seikluslikku meeleolu õhkas juba enne linna jõudmist, kui erinevalt kaunistatud vanid/kaubikud mööda põrutasid, katused kõikvõimalikku kola täis. Pisut kadeda pilguga vaatasime neid kompaktseid, aina omapärasemaks muutuvaid sõiduriistasid, proovides meie massivse Whinney plusse meenutada. Byron Bays parkisime auto kõige suuremate kohtadega parklasse ja kasutasime teiste eeskujul edasi kondimootorrit. Vastu kooserdasid ilmselgelt purjakil noored, iga mööduv isemoodi aktsendiga rääkimas. Laupäevale omaselt oli rahvas peomeeleolus, rannaäärsed kohvikutest kostusid naerupahvakad ja naiste kiljatused. Päikeseloojangu taustal jalutasid tuulest sasitud juustega surfarid, viimne kui üks laud iseloomulkalt ära dekoreeritud. Loovus levib siin soojas kliimas hästi nagu näha. Meie Mattiga jahtisime erinevaid kaubikuid, kuhu proovisime kõigest väest sisse piiluda. Olin lummatud. Mõnest uksest paistev köök ja magamis ase olid üsna võrdväärsed minu kodus oleva elamisega, ainult kõik asetses AUTOS... Vanemale generatsioonile motivatsiooniks - siis mitte ainult noored, vaid ka soliidsemas eas kodanikud järgisid sama rada. Lehvitasin 60+ aastasele Bob Marly ponšos vanamehele, kes istus lahtise pagasniku ees naerusuiselt sigarit kimus, üks jalg üle põlve toetumas. Kogu pika jutu lõpetuseks jättis Byron Bay mulle kordades kodusema ja soojema mulje, kui Gold Coast. Ootasin juba hommikut, et veel rohkem linna eripärasid avastada.
Ööbimiskohaks valisime linna lähistel oleva parkla. Suured “NO CAMPING” sildid torkasid meile esimese asjana silma, aga kuna all oli telgi märk ja teised meiesugused ööbisid seal, lõime kah käega. Dušši polnud ehk saime mõnusa kümbluse vetsu kraani all teha ja hiljem külma Dhali süüa.
Hommik oli harjumatult pime, mis on ju iseenesest loogiline, kui liikusime tunni võrra ajas edasi. Tegime hommikusöögiks munapudruga burritosid ja tõttasime eile põgusalt nähtud linna avastama. Whinney veepaak oli ääreni täis, mis korralikku lehka välja ajas. Meile tegi see muidugi nalja ... Saime end mõneks ajaks sibiautojuhtidena tunda, kuigi proovisin kogu sõidu vältel paaniliselt tühjenduspunkti leida. Kõik asusid linnas väljas - ega ise ka autode vetsu keset linnakeskust ei tahaks paigutada - seega lõime hetkeks käega… nii palju, kui hais võimaldas. Oluline informatsioon, ma tean. :D
Hommikune jalutuskäik viis meid Austraalia idakalda kõige kaugemasse punkti ja Byron Bay künka tipus oleva majakani. Järjekordne vapustava vaate ja loodusega jalgrada, kus korralikult ehitatud trepid isegi jooksjatele sobivad olid. Mu meeltesse kerkis unistus Hiina müüri maratonist osa võtta, mis niiskuses higistava Matti mõistmatult pead raputama ajas. Nii me need viis kilomeetrit kõrvetavas kuumuses mööda saatsime - mina jahvatasin oma geniaalsetest tulevikuplaanidest, Matt salvestas teraselt viimsetki mu sõna, et hiljem mõne hea naljaga lagedale tulla.
Paar-kolm tundi tiirutamist ja oligi aeg jälle edasi liikuda. Seekord Coff Harborisse. Tegime tee peal lühikese tankla peatuse, kus mind mu kuuma vee soovi rahuldamiseks rekkajuhtidele eraldatus ruumi saadeti. Ilma abipalumata ei suutnud ma seda leida, mis on ka pisut loogiline, kui keev vesi tuli samast kraanist kust tavaline joogivesi. Miks ma varem taolist geniaalset lahendust kohanud ei ole! Tanklas proovisime ka Whinny ääreni täis olevat kôhtu tühjendada, kuid sealne voolikutesüsteem ei töötanud. Tore, et suutsime peaaegu autos leviva solgihaisu mõttejõuga meeldivaks lõhnapuketiks muuta. :)))
Coff Harboris peatusime kruusa pinnaga kaetud laial parkimisplatsil, otse mere kaldal, jooksupromenaadi kõrval. Nõustusime mõlemad, et tegu on Emu pargi ööbimiskoha kõrval reisi ühe parima wild campinguga (tasuta üleöö parkla). Leidsime Whinneile puude varjus koha, panime jooksutosssud jalga ja kõndisime kahe kilomeetri kaugusel asuva linnumäe saare otsa. Paljutõotavast nimest hoolimata me ühtegi lindu saarel ei näinud. Ega meile tegelikult need kajakalised suurt huvi nagunii ei pakkunud... Tee ääres olevate infotahvlite sônul pesitsevad nad enamasti maa all. Me kontrollima ei hakanud, vaid haarasime kinni Matti suurepärasest ideest kohalikust kohvikust pitsat tellida ja ranna äärde õhtustama minna. Proovisime külmkapis ootava Dali peast pühkida - viis päeva järjest sama toitu süüa on isegi hea saavutus.
Kusjuures, saime ka Whinney solgipaagi mure lahendatud. Asusime täpselt võsa ääres, teistest eraldatult, mis andis suurepärase võimaluse kraan seal samas lahti keerata ja sisu pinnasele väetiseks jätta. Nii meie kui ka Whinney olime tänulikud:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar