Meid matkal kinni püüdnud tuul ei vaibunud ka öösel, vaid peksis vastu Whinneyt nii, et üks hetk olin üpris veendunud, et lendame kogu kupatusega ees olevast künkast alla (see oli väike süütu mägi, ärge muretsege).
Muidugi midagi ei juhtunud. Sain taaskord ainult enda hommikutiirul looduse ilu lummuses ringi seigelda. Jalutasin nagu loomaaias. Valgesaba-pamphirved (Bambi) kalpsasid sammude peale küngastel kasvavate põõsastike vahele, lihastes kängurud põrnitsesid mind üksteise kõrval ohutust kaugusest, pardid liuglesid riburadapidi peegelsiledal jõeveel ja hiiglaslikud rohutirsud ei paistnud jala alla jäämise pärast muretsevat. Kui tagasi autosse jõudsin oli Matt üleval, overnight oatsi karp tühjaks kraabitud (meenutab väga issi hommikust jogurti söömist) ja palus mul temaga koos loota, et see asjandus peab eesseisvale mäkke sõidule vastu. Mõni meist ei saanud terve öö Whinny pärast muretsemise tõttu magada…
Ma teadsin, et meil veab. Whinny ei vedanud meid alt. Olgugi, et sekundiks tundus juskui hakkaksime tagasi vajuma, mootor karjus ja auto liikus VÄGA vaevaliselt. Unustasin vist isegi hingamise hetkek ära. Mäe otsas jättis Matt auto tee äärde seisma, toetas pea kergendunult vastu rooli ja pidi korraks hinge tõmbama - stressi level oli nii suur.
Lubasime Whinnyle rohkem mitte taolisi väljakutseid esitada. Külavahe tee kulges läbi inimtühjade asulate, aegajalt veidi suuremate külade, kuid enamasti piki rohelisusest pakatavat loodust. Möödusime kitsast sillast, kus kaks meest üle ääre upitasid. Ma pobisesin vastust ootamata midagi rohkem iseendale, et huvitav mida nad seal küll teevad. Matt haaras (loomulikult) kohe sõnasabast kinni ja hakkas asjalikult mulle rääkima, kuidas nad loendavad kalu. Iga hooajaks tuleb statistika teha. Põrnitsesin teda mõned minutid kahtlustavalt - jutt paistis liiga jabur, et tõsi olla, samas tema näos ei liikunud ükski närvi, mis sellele vihjaks. Matt, proovides tõsiseks jääda, nähvas veel uskumatult, kas ma üldse midagi kalastamisest tean… aga lõpuks purskas ise ka oma häma peale naerma. :D
70-kilomeetrid läbi kitsaste mägiteede pakkus meile palju silmailu, kui paremale-vasaklue kaldus pimekurvid hetkeks mainimata jätta. Kirss tordil olid ei kusagilt välja ilmunud kari jalgrattureid, kes muretult keset teed kooserdasid. Hea oli, et me kedagi alla ei ajanud. Mitte et see kõik oleks, kilomeeter hiljem sõitis meile vastu kümnest kuue meetri laiusest karavanist koosnev sõidukiteparaad, kavatsematagi kiirust vähedada. Matt pobises tugevalt roolist kinni hoides, kas ta on Austraalias või Colin McRae Rally arvutimängus.
Kiireks pausiks peatusime oru serval pesitsevas külakeses. Tundus õige hetk kohalikust Pipi maja meenutavast kohvikust soojad joogid haarata. Muigasin meie kõrval asjatava vanaproua üle, kes paremale-vasakule vaatamata autoga tagurdama hakkas. Kui korraliku avariiohtliku olukorra oli tekitanud, vajutas ta muretult pidurit, lasi närvitsevad autojuhid läbi ja enne minema sõitmist kehitas minu poole itsitades õlgu ja ütles “upsi”. Ma ei tunnusta tema ettevaatamatust, kuid taolist ellusuhtumist vajaks tänapäeva ühiskond rohkem. Iga teine oleks ründepositsiooni asunud ja tema poole pasundavaid autojuhte pimedateks lollpeadeks sõimanud - vahet pole kas oled ilmselgelt süüdi või mitte.
Sain vaevu kiituse siinsetele tormidele vastupidavatele puudele lõpetada, kui nägime kurvi tagant hiiglaslikku keset teed murdunud kummipuud. Oma pikkade peenikeste okstega haaras ta ka pool elektriliini kaasa, blokeerides terve sõidutee. Püsimatu nagu ma olen, hüppasin peale minutilist ootamist Whinnyst välja, et olukorda uurima minna. Erkoranžis helkuritega triibutatud vestis härra ei osanud midagi kosta, kuid arvas, et enne kahte tundi me siit minema ei saa. Mis seal ikka, Matt haaras raamatu, ma otsustasin veidi ümbrust uurida. Kui viiendat korda autost mööda jalutasin, raputas Matt muiates pead ja ütles, et ma olen kõige veidram inimene keda ta kunagi kohanud on. .
Autode rivi meie taga hakkas pikkust koguma. Enda erkkollases maratonisärgis neist mööda jalutades, jätsin neile vist teetöölise mulje. Muud loogilist seletust ei suutnud leida, miks nad järjest mind autoaknast lehvitades kinni pidasid ja eelpool toimuva kohta uurisid. Köhatasin hääle puhtaks ja soovitasin asjalikult väiksematel autodel oodata. Veidi võimsamatel tasus proovida teekõrvalt läbi pääseda - nii, nagu mõnigi auto juba teinud oli. Kui Matt sellest kuulis, kukkus ta kõvahäälega üle õue naerma.
Hiljem pidin sõnu sööma ja mõttes tänama, et kõigil sealt läbi ei soovitanud sõita. Kõndisin juba mitmendat korda metsavõsast mööda, kui märkasin erkoranži mudasse jäänud autot. Ilmselgelt proovis ka off-roadi kasutada. Läksin talle appi. Peale esimest lükkamist sain aru, et ma olen kasutu, seega jätsin vanahärra auto juurde ja hakkasin päästekamraadi kokku ajama. Kutsusin kõik erksates riietes töömehed ja Matti appi, kes said juba peale vaadates lootusetust olukorrast aru. Ilma rekka ja trossi abita ei ole lootustki mudasse uppunud rattaid välja saada. Matt väitis, et meie hetke toimetused muudavad olukorda ainult hullemaks, kaevates auto sügavamale mudasse.
Istusime seal lõpuks neli tundi, kuni viimaks päästemeeskond puu likvideeris. Tänu olematule levile jõudis Matt pool enda raamatut läbi lugeda, mina mitme päeva jagu blogipostitusi valmis kirjutada. Ennist mudas kükitav auto kaevati välja ja võisime päästeoperatsiooni õnnestunuks lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar