Minu päev - kuus tundi Dreamworldis! Kes mind teab, on ilmselt kursis, kui väga ma lôbustusparke armastan, hoomamatud tunded terve hommiku sisimas mässamas. :) Matt, kellel nad kunagi erilisi emotsioone pole tekitanud, ei suutnud mu elevusele vastu panna ja oli nõus ilma erilise veenmiseta kaasa tulema.
Pensionärist Whinney jätsime teist päeva pesitsuspaika puhkama - see kulub talle ära, arvestades millist tampi ta iga päev saab. Rongiga minek kujutas endast vaid kaks peatust edasi sõitmist ja kaks kilomeetrit jalutamist. Säästsime end igasugusest liiklusest ja stressirohkest parkimiskoha otsimisest.
Ei tea kas asi oli pilves ilmas või asja alanud kooliaastas (ilmselt mõlemas), igatahes park oli praktiliselt tühi. Abivalmis erkoranžis vormiriietuses piletimüüa jooksis masinaga viibutades vähese rahva vahel, soovitades meil kiirpassi (millega järjekorras eelisjärjekorras peale saad) ostmisest loobuda - nii vähe inimesi on, pole mõtet raha raisata. Milline armas ja siiras proua, säästis meil 50$. :)
Jalutasime otsejoones esimese ettejuhtuva atraktsiooni poole - suur edasi tagasi liikuv toru, mille otsa kinnitatud toolidega ratas omakorda päripäeva tiirles. Kui esimesed ameerika mäed läbi said käidud, jõudsin arusaamale, kui jahmatavalt väike Dreamworld tegelikult oli. Valmistusin peas ilmselt Florida Disneylandiks või millekski, mis oleks võrdväärne vähemalt Ohio Cedar Pointiga, Loomulikult sellest oli asi kaugel. Ei ole kindel kas ta isegi Linnanmäki mõõdu välja andis.
Teisalt oli piisavalt kõhu jõnksatusi tekitavaid atraktsioone, mis meid adrenaliinist karjatust alla panid suruma ja ilmselt Linnanmäkile silmad ette tegid. Matti tegid eriti rõõmsaks olematud järjekorrad, mis võimaldas meil igal atraktsioonil vähemalt kolm korda käia ja makstud raha kogu täiega nautida. Hakkame vist vanaks jääma, aga meie lemmikuks osutus 5D Austraalia outbacki kinoseanss, kus musta värvi laial toolil istudes läbi Austraalia eripaikade lendasime. Saime nii mõnegi põneva koha bucket listi panna.
Kui tiirutamisest süda läikima hakkas, viskasime pilgu peale pargi tagumises nurgas olevale mini-loomaaiale. Oma hajevil olekuga põrutasin peaaegu koaalade vaatluspaiga otsa. Kui ebaviisakalt süüd enda pealt ära ajada, siis nende kodupuu asetses täpselt keset teed, ümbritsetud 30cm aedikuga. See-selleks, plaksutasin rõõmust käsi, et lõpuks ometi nad ära nägin! Loodetavasti õnnestub vabaslooduses neid ka kohata...
Ajataju kaotades avastasime üks hetk, et kell on kohe pool viis! Park suleti kell neli! Ja me veel imestasime, kuidas see koht täiesti surnud on. Jooksime itsitades väljapääsu poole, mille uksed loomulikult lukustatud olid, kuid lahkelt naeratavad töötajad juhatasid meid läbi poes oleva salakäigu välja. :D
Järgmiseks päevaks plaane ei teinud. Peale pidevat rapsimist kulus üks “teeme mitte midagi päev” marjaks ära. Minu maailmas on sellel muidgi teistmoodi tähendus - päev iseendale. Pakkisin enda kolm asja seljakotti ja põrutasin rongiga Gold Coasti suunas, plaaniga mônusas kohvikus maha istuda ja blogi kirjutada. Matt nautis Whinney võlusid, mille üle mul oli väga hea meel - nii lihtne reisida inimesega, kes ei tunne vajadust kogu aeg kôike koos teha, vaid saan rahuliku südamega üksi seiklema minna. :)
Plaan Gold Coasti minna ühest küljest nagu õnnestus ... Jõudsin google soovitatud punkti, kuid kesklinna oli ikka üheksa kilomeetrit. Õues kallas padukat, seega jalutamise mõtte viskasin peast ära. Kõndisin hoopis Varsity Lake ülikoolinnakesse, kus kohvikutest juba puudust ei tulnud.
Üllatus-üllatus, minu eelnevalt välja valitud koht oli rahvast ääreni täis. Kui enda järge oodates ringi tõttavaid teenindajaid silmasin, võisin nende näost lugeda, et stressi level oli laes. Andsin juba kaasatopsis tellimuse sisse, kui mõned minutid hiljem mu nina all laud vabanes. Hüppasin mõtlemata sinna, laotasin asjad lauale laiali ning läksin enda tellimust taga ajama. Jooksmisest hingetu teenindaja põrnitses mind altkulmu, kui puterdades talle enda olukorda selgitada püüdsin. Ei saanud talle seda pahaks panna, mul oli endalgi raskusi enda lausetest aru saadamisega. Lõin käega ja otsustasin isetegevust jätkata. Pika ootamise järel sain matcha kätte.
Olin arvutisse nii süübinud et ei märganudki, kui kohvikust pooled inimesed lahkunud olid. Tramm sai vist läbi. Isegi ennist silmipööritav teenindaja suunurk tuksatas, kui ühe lisa kinderi küpsise endale palusin.
Pärastlõunaks läksin tagasi Bleeleighti. Matt juba ootas, talle vist piisas poolest päevast vedelemisest, pakatades uudsest energiast. Tegime Whinnies korraliku puhastuse, jalutasime paari kilomeetri kaugusel asuvasse pesumajja riideid pesema ja tiirutasime inimtühja linna peal. Õhtusöögi kõrvale tegime eesootavaks Sydneyks plaane, millest kirjutan pikemalt järgmises postituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar