“Kui sa meid maha jätad, lasen ma Carolinel sinu nimeplaadi sellele lauale keevitada.” Teatas Kylie tõsiselt üle kohvimasina, kui oma tavapärasele kohale istusin. Kaminast paremal, opossumi pildi alla paigutatud pukkide otsa.
Tõepoolest, veedan seal ilmselt 95% oma vabast ajast. Nimmitabelis kirjutatud blogipostituste sünnikoht.
Viimased nädalad on meie hullumajapuhvet täieshiilguses enda nime vääriline olnud. Möödunud nädala algul virutas Alec sügavkülmas enda sõrme nii õnnetult vastu pirukakasti, et läks samal päeval haiglasse. Käsi pandi lahasesse ja tööst anti kaheks päevaks vabastus. Ajastus oli muidugi super, täpselt nädal, mil Caci Melborune võistlustele sõitis. Ehk kolmest pagarist oli kaks audis. :))
Ahastusest peaaegu vodkat ostma läinud Caroline palus härdalt mind ja Juliet (pranstlanna), et ehk oleme valmis veidi pikemaid vahetusi tegema. Julie, värskelt saabununa, lõid silmad särama, mina, veidi vähem elevil, kuid siin toimuva kaosega juba ära harjunud. Pealegi, kes siis lisakopikatest ära ütleb, kui põhieesmärk on raha säästa.
Kolmapäevasel “pie dayl” ehk pirukapäeval koosnes tiim minust, segaduses Carolinest, vihast vahutavast Pabothast ja Juliest. Julie, tulihingeline jõusaali armastaja, pandi pirukaid flippima ehk meie keeli vormidest välja võtma. Üks vorm kaalub kuskil kakskümend kilo. Pole vist vaja küsida, miks mind seda tööd tegema ei pandud.
Pabotha lasi kolmel rindel - uhtus kulm kipras taignaid, mille vahe peal jagas Carolinile ja Juliele juhtnööre. Mina pesin nõusid, märgistasin vabadel hetkedel pirukapealseid ja tormasin kohvimasina-köögi vahelt, endal munaspreist silmees udune.
Kuidagi saime hakkama ja võin vanduda, et Caroline hindab nüüdsest pagarite pingutusi kordades rohkem. Uuris isegi tagasihoidlikult ehk jätaksime quiche põhjad seekord tegemata. Pabotha armu ei andnud, lastes tal kõik kovikesed masinast läbi lasta.
Et huumor jätkuks, lubas Caroline ka järgmisel päeval meile pagari poolele appi tulla. Pidi kell seitse puuduoleva liha ja porgandikotiga platsis olema, sest viimased jäid suurest väsimusest tellimata.
Venitasin enda ülesannetega nii kuis sain, et tegevusi Carolini saabumiseks jaguks. Päevatööks märgitud 400 muffini tegemist alustada ei saanud, kuna pidime suurt miksrikaussi jagama. Ehk hakkasin isegi pisut kannatust kaotama, kui ülekoormatud ülemust ei tulnud ega tulnud.
Ennatlikult hakkas Pabotha juba enne seitset pahisema, lubades Caroline maha lüüa, kui ta kasvõi minuti hilineb. Itsitasin, kui teo kiirusel muffinite jaoks vajaminevat šokolaadi kaalusin.
Minuti asemel hilines ta pea kaks tundi. Ropendades taigent sõtkuv Pabotha ajas mind niivõrd naerma, et nägin ränka vaeva tõsise näo ette manamisega. Kui ta sõrmenukid masinajuppide pigistamisest valgeks tõmbusid, rüüpasin sõõmukese chaid, et peale tükkiv muie maha suruda.
Viimaks tormas Caroline pagariuksest sisse, juuksed igasse ilmakaarde laiali, mõlemas käes hiiglaslikud poekotid. Pabotha jäi täiesti liikumatuks, tema nägu oli nagu kiviskulptuur. Samal hetkel ära kadunud soe vesi sai Caroline päästerõngaks. Kehitas õlgu ja koperdas juhmistunud ilmel tuldud teed tagasi - vesi tuleb ju tagasi saada.
Nagu arvata võis, venis päev mitme hea tunni võrra pikemaks.
Aga Caroline kaitseks ütleks niipalju, et taolise koormusega sedavõrd positiivseks jääda, on imetlusväärne. Lisaks kolmele pagarikojale, kus iga päev midagi õhku lendab, peab ta päevast päeva oma lapsi kantseldama ja Willi hiiglaslikus lehmafarmis aitama.
...
Seda olen ma väikekülas elades õppinud, et elu tuleb ise põevaks muuta. Ühel hommikul sihitult tänavate vahelt kooserdades - kottpimedas - otsustas prügiauto minuga täpselt sama marsruuti mööda tiirutada. Olin tohutult häiritud, kuna kõrvulukustav automürin summutas isegi kõrvaklappidest tuleva podcasti.
Kolmandal tänaval sai villand ja hakkasin vastas suunas kõmpima, lootuses auto ees minema lasta. Mürisev asjandus aga jäi paigale.
Gigantse masina varjust ilmus nähtavale erkoranžis mundris vanahärra, kes murelikult käega minu poole vehkis. Tema sagrine, helklevate hôbeniitodega kirjatud juuksepahmakas lendles aina hoogu koguvas tuules. Ohkasin. Mida ma siis ootasin - siin linnas ei kõnni ju keegi jala.
Tema selgekõlalises hääles kostus murelikkus. Aga austraallasele selgitada, et jalutad vaba tahtlikult, on sama hea, kui proovida kreemikoogile nööpe ette õmmelda.
Pikka heietamise lõpuks andis ta alla, käies hoopis välja ehk tahan prügiautot juhtida. Keeldusin automaatselt, kuid siis otsustasin ettevaatuse tuulde loopida, paisata selle oma pürgimuste varemetele. Millal mul veel tekib võimalus prügiautot juhtida?!
Võite mu segaduses ilmet ette kujutada, kui autost kaks rooli avastasin. Mõlemal pool. Selle otstarbest ei saanuid isegi prügimees - Nick - aru. Kehitas vaid õlgu , ta pole oma kolmekümne aastase karjääri jooksul taolist asja näinud. Võibolla said veoauto autokoolist hea hinnaga masina (kui selline asutus eksisteerib?) ...
Masin oli automatiseeritud ja isegi prügikastide korjamiseks tuli vaid kasti ees peatuda, nuppu vajutada ja kastike sai tühjendatud. Vajutasin kõhklevalt gaasipedaali. Tee tegi allapoole loogeldes järsu kaare, seega ei olnud tänava lõppu enne näha, kui jõudsime tuhmjatest tellistest laotud baarini. Suurepärane võimalus ohutult peatuda. Jätsin Nickiga hüvasti, kutsusin Nimmitabel bakerysse kohvile ja jätkasin oma jalutuskäiku.
Sel hommikul tõttas Will kohvikusse tavapärasest varem. Sain juba kaugelt aru, et tal on vaja mulle midagi öelda, endal silmad elevusest trillerdamas. Väikses linnas, nagu Nimmitabel, levivad uudised kulutulena, seega minu autosõit sai juba ammuilma talle ettekantud. Nick olevat tema hea mate (austraallaste lemmiksõna, eesti keeles semu, sõber).
Seljatatud nädala veetsin Adaminabys. Kui Carolin eelmisel pühapäeval uudisega lagedal tuli, polnud ma erilises joovastuses. Nägin meid vaimusilmas nõutult jalalt jalale tammumas, kaheksakümne viiendat korda läikma löödud laudu pühkimas ja joogikülmikus pudeleid ritta sättimas. Kõigele lisaks, tähendas see viie päeva toidu, riiete, jooksuasjade ja raamatute kaasa vedamist. Paks kampsun, mis sealses pappmajas on ainuke ellujäämise abimees, ei mahtunudki kotti.
Aga mis mõte on vinguda, kui olukord on paratamatu. Hakkasin mõttes positiivseid külgi loendama, kuniks viimaks Adaminabysse mineku mõte täitsa vahvana näis. Harjusin isegi külmaga pika peale ära, vabisedes ainult esimesed kaks ööd!
Külmast rääkides, siis Mr. Smoothie, kes iga päev enda joogi ja kaneelisõõriku järele tuleb, teadis väita, et siinkandis on surnuks külmumise tase kõrgem, kui näiteks Rootsis. Pole veel kontrollinud, aga üks osa minust ei imestaks, kui faktil oleks tõepõhi all. Kikitasin väite peale kõrvu- teema tegi mind uudishimulikuks. Söandisn saatuslikuks saanud lisaküsimuse küsida, mis mehe jutukraanid lahti keeras. Arvasin, et pikapeale ta väsib, ja lobisemise jõud raugeb... aga ei. Teda ei peatanud ka kohvikusse astuv kaheksaliikmeline teetööliste grupp, kes teda halvustavalt seirasid.
Põhjus, miks mind Adaminabysse saadeti, oli uue iirimaalt pärit tüdruku väljakoolitamine. Sorcha nimeline elavaloomuline blond, hakkas mulle kohe meeldima. Kiire taip, loogiliste järelduste tegemine, lihvimist vajavate asjade märkamine - mida veel ühelt uuelt tööliselt tahta. Klapp oli niivõrd hea, et plaanime järgmisel laupäeval Jindibyne suusakuurorti üle vaadatama minna. Eks näis, kas õnnestub.
...
Uudiseid veel nii palju, et oktoobri alguses lendan Perthi. Jooksen kähku maratoni ja lähen tagasi Kellerberrinisse. Ei pea isegi rongipiletit ostma, vaid saan Callumi teslaga otse karavanparki.
Tarpinguülemus, Quenten, nimetas mu uueks HR (vist olen seda varem ka maininud), lubades mu südamega tehtud töö eest väärilist tasu maksta. Miski, mida ma ei oodanud. Teate ju küll, kui väga mulle korraldamine meeldib, nii hakkasin kõikidele tööd otsivatele eestlastele kirjutama ja tarpingusse tuleku ideed maha müüma. Tänulik Quenten kirjutas rõõmustades, et tema meilboxi on CVdest pungil!
PS! Hakkan tunneli lõpus valgust nägema. Ühel päeval enda lugemis-jalutuskäigul olles, tundsin lille lõhna! Tõstsin pea ja pruunikad kirsipuud hakkavad enda õienupukesi ilmutama!
