Laupäeva pärastlõunal veetsin aega enda lemmik ökomuti poes, Cooma kesklinnas, Woolworthi kõrval. Suurte puidust prilliklaasidega tädike tuuseldas asjalikult riiulite vahel, et mulle parim shampooni välja otsida. Mu päikeselistel kuudel paksenema hakanud juuksed ei ole eriti rahul, et nad siia d-vitamiini defitsiidiga auku reisile tõin...
Üldiselt kipun eestlase kombel abist keelduma, kuid ökomuti tervisest pakatavat juuksepahmakat nähes, otsustasin abi vastu võtta. Pealegi, soovitas ta kõigepealt naturaalsest kookosõlist maski teha, mitte ei hakanud riiulitel kükitavaid šampoone maha partseldama.
Kookosõli mask on kullast, kuid ilmselt on mu haavad viimasest korrast liiga värsked. Kes ei mäleta, siis pesin Adaminabys pähe mökerdatud õli nädala aega välja...
Oleksin ilmselt poodi pikemaks jäänud, kuid Treacy märkuandev sõnum utsitas mind tuuri lõpetama.
Treacy on Nimmitabeli pagarikoja saiatädi. Tänu temale jõuavad iga nädalavahetus ahjust tulnud saiad nii Adaminabysse kui ka Jindabynesse - meie nädalavahetuse "Darren". Viimased kuu aega olen iga laupäeva/ pühapäeva hommik kell seitse kaubikusse hüpanud ning temaga Coomani sõitnud. Kütuse eest maksab Caroline, autot juhib Treacy, tuuakse ja viiakse otse maja ette ning kogu Treacy tiirutamise aja saan enda lemmikkohvikus kohvitada ning hiljem ökomuti kaubaga tutvuda. :) Mida veel tahta... Vähemalt nüüd te teate, kuhu suurem osa minu teenitud rahast kulub.
Tund aega autos tiksuda on piisavalt pikk aeg, et lasta meie loovusel välja tuua kõikvõimalike jututeemasid. Küll ameeriklaste ebaloogilisest ühiskonnamudelist, kuni Austraalia 2019-aasta põlenguni välja - mis, kusjuures, ei olnud siit üldse mitte kaugel. Treacy kirjeldas värvikalt, kuidas kogu linn pakkis samal õhtul hädavajaliku kraami autosse, juhuks, kui ööpäev läbi huugavast telekast/ raadiost evakueerimise hoiatus antakse. Meenutas natuke koroona algusaegu, kui inimesed nagu püssist lastult maale tormasid.
Paanika algas, kui ühel päikesepaistelisel päeval taevas ootamatult erkoranžuks lahvatas. See oli nagu supp, mis kees ja segas, visates punetuse vahele musta puru ja pipart, kuniks mattis päevavalguse sünge tuhakihi alla.
Kui mitte varem, siis ehk pani vähemalt too katastroof australlasi tõsiselt nende ehituskvaliteedi peale mõtlema. Papist nikerdatud kodud, kus seinu kaunistavad peenikesed praod ning osade aknaklaaside asemel on närune võrk, pole erilist tuha-nõge takistust loota. Nii Treacy kui ka kõik pagarikoja töölised sööstid kohvikusse, jättes tahma alla mattunud kodud hirmunult selja taha. Pole kindel kaua nad seal kükitasid, kuid teie rahustuseks võin öelda, et kõikide vara jäi puutumata. Kui paks tuhavaip välja jätta. Treacy sõnul on see ime, et tulekahju Nimmitabelisse ei jõudnud.
Fun fact - Grete ja Tim tundsid isegi Melbourne suitsuhaisu. Mõelge vaid, mis siin siis veel toimus.
Sel laupäeval tagasi Nimmitabelisse sõites, kutsus Treacy mind endale külla. Ma isegi ei imesta - suutsin juba Melbourne aegadel endale pensionärist sõbrannasid tekitada (mäletate äkki raamatuklubi Barbarat). Võtsime kodus puhkava Kati kaasa ning põrutasime läbi kollase kruusatee paksu metsa vahele.
Meil Katiga polnud aimugi, et Nimmitabelist mõni kilomeeter eemal on säherdune rohelusest pakatav mets! Meie elukoht on ju tuntud, kui künka otsas asuv tuulekeerise linnake, kus mitte ükski puu ega linn mägedest tuleva jäise tuule eest ei kaitse.
Treacy krunt oli meeletu. Meid tervitasid aegajalt välja ilmuv hõiskav laas, tee ääres kulli mängivad kängurud ja taeva taustal liuglevad papagoid. Mõned puud olid nii kõrged, et nende õiepilved ajavad end sinise taeva taustal alles peadpööritavalt kõrgel laiali. Viis kilomeetrit hiljem jõudsime metsatukka peidetud metallist väravani - Lundgren Farm. Farmini viiv kivine kitsas teerada oli nii metsikus konditsioonis, et ilmselt minu perest poleks keegi seal sõitmisega riskinud. See-eest staazikal rekkajuhil, Treacyl, silm ka ei pilkunud. Muretult vatras oma loomadest ja põrutas läbi sügavate kive täis aukude (järgmiseks autoks valige Subaru...).
Farmile lähenedes võtsime kiirust maha. Vabalt ringi kooserdavad alpakad pistsid mootori hääle peale pead põõsaste vahelt välja ning paterdasid muhedalt meie teed blokeerima. Kaks valget, üks tumepruun - kõik puhvis-kohevad, meenutades rohkem loomaaias müüdavat suhkruvatti. Treacy küll hõikas neid nimepidi, kuid aastatepikkune õppimine pole veel vilju kandnud. Napaka inimese kombel hakkasin suurest rõõmust läbi autoakna pilte klõpsutama.
Alpakadest mööda saades - mis polnud üldse mitte kerge - silmasime künka otsast laia, ühekorruselist maja. Hoonemüraka valged paksud liistud ja punakad aknaraamid lubas Treacy lähikuude jooksul süsimustaks värvida. Kati a ka “KannanAinultMusta” ajas silmad suureks - meie ees ilutses maja, mis kattus täpselt tema spetsifikatsioonidega.
Enamgi veel, ukse kõrvale olid paigaldatud pisike tuulegeneraator ja päikesepaneelid. Maja taga kolm hiigelsuurt vihmaveepaaki, mis hiljem läbi filtri talle tuppa voolavad.
Ilmselt oleme jõudnud omadega punkti, kus Eestis on kallim ühe korra taksoga Haaberstist - Lennujaama sõita, kui seda farmi kuu aega ülal pidada.
Särtsakalt edasi tagasi sahmiv Treacy viis ellu minu lapsepõlve unistuse - kohtuda pesuehtsa Doktor Dolittliga. Olgugi, et naissoost. Kõik tema armsat lemmikloomad on kas tänavalt leitud või Facebooki postituse peale farmis üles korjatud.
Maja ees sihitult porgandit otsiv eesel lasi pereema nähes häälepaelad valla. Treacy muudkui vabandas, et polnud piisavalt snäkke murule vedelema jätnud ning tormas lõpuks tuppa uue laari järele.
Tuttava hääle peale põrutasid enne nähtud alpakad põõsaste vahelt kohale - nüüd juba silmnähtavalt tempokamalt. Juu lootsid süüa saada. Isegi hallikas-pruun kohev kassike, kes võõrastamata end meie jalgade vastu hõõruma hakkas. Treacy süda paisus suureks - sellist asja polnud ta veel näinud. Tavaliselt põrutab pensioni ikka jõudev kass otsemaid terrassi alla, kui võõraid hääli kuuleb.
Treacy laiali valgunud ühekorruselisest majakesest võiks korraliku muuseumi püsti panna. Puidulõhnalist majakest ehtisid lõputud potid, vaasid, reisidelt toodud meened, mitmeid kümneid kaisukarusid ning mis kõike tähtsam- hunnikute viisi raamatuid. Tuuri lõpetasime tema õmbluskojas, kus me kolmekesi küll hädavaevu liikuma mahtusime, kuid Treacy südame täidab see ruum rõõmuga. Nädala sees õmbleb ta tellimuste peale kõiksugu ürpe.
Tuuri lõpetasime tohutu suures hoovis, kanade juures. Mina, kes ma hea meelega saja meetri kõrguselt alla hüppaks (igaks juhuks - räägin benji-hüppest), kõige hullumeelsemate karusellidega tiirutaks või kummipaadiga mööda koskesid raftiks, kardan kanu rohkem kui Pässu vannis käimist. Automaatselt kalpsasin Kati Kati taha. Kati muudkui itsitas ja Treacy kuulas mu primitiivset rapsoodiat lõbustatud ilmel.
Lõpuks kogusin piisavalt julgust, et aiale veidi lähemale astuda ja arvake mis? Loomulikult otsustasid just siis kaks kana kaklema minna ja pöörase kombel minu poole joosta, mõlemal silmad pahupidi keerlemas. Pistsin röökima ja tegin sääred nii et silm ka ei pilkunud. Adaminaby lamba rünnakust selleks aastaks piisas.
Kati turtsatas ja paitas minu eest neid äkilise loomuga sulelisi, keda ma küll hiljem ökomunade eest tänasin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar