Järgnev jutt hakkab kõlama nagu Estraveli pakettreisi tutvustus, aga kuna mu vanemad plaanivad vähem, kui aasta pärast Austraaliasse tulla - MA OLEN NII ELEVIL - otsustasin avada bloginäol soovitusterubriigi, et teie lennukad ideed aktiveerida. Äkki natuke inspireerida? Või vähemalt reisiisu peale ajada.
Enne spetsiifiliste plaanide kallale asumist, peatun teemal, millest ei saa üle ega ümber - autoga sõitmine.
Isiklikult pidasin veel mõned kuud tagasi vapustavaks plaaniks päevotsa mööda maad ringi kooserdada ja varajased hommikud/ hilised õhtud punktist A punkti B liikumiseks kasutada. Täpselt nii, nagu olime Eurotripil teinud. Palju see autoga sõitmine ikka erineda saab?
Aasta jooksul pole möödunud nädalatki - või isegi päeva - kus keegi mind siinsete liiklusolude eest hoiatanud ei oleks. Kas on teed libedad, rajad kitsad, loomad aktiivsed, või kaubikujuhid mõtlematud... Tüütuks muutuma hakanud hoiatussõnade taga peituvat reaalsust hakkasin teadvustama alles pool aastat hiljem, kui Matti ja Whinnyga tuuritamist alustasime.
Isegi Richardi kümnepäevane Perthist Airlie Beachile kolimine ei suutnud meid veenda. Krimpsutasime Mattiga nina, miks me iga päev enne hämarat peatuma peame ja aega surnuks lööme. Kekutasime omakeskis, kuidas oleksime ilma nendeta neli korda sama tee läbinud... Tol ajal tembeldasime selle Richardi + kompanii vanainimeste probleemide varna.
Nüüd söön vabandades oma sõnu.
Aja planeerimine käib siin valguse järgi. Kui päike kukub, keeravad kohalikud mootori välja ning liiklema jäävad vaid tohutusuured sillerdavad rekkad, kel seltsik põllu-maantee vahelt kalpsavad kängurud, opossumid, emud, vombatid, metsikud hobused ja muud loomad, keda vaid Austraalia looduses kohtab.
Kui kodus plaani tehes näib päevas tuhande kilomeetri sõitmine tehtav - oleme ju Euroopas harjunud kasvõi 24-tunniseid otsi tegema - siis Austraalliasse jõudes muudate ilmselt meelt. Teed on üksluised, meeletult pikad ja enamjaolt sirged. Koguaeg pead valvas olema, juhuks, kui teeääres vuhavate kõrreliste vahelt mõni nelja- või kahejalgne teele hüüpab. Pidev pinevil olek ja üksluine maastik, muudab ka kõige erksama pliiatsi uniseks. Pange sinna otsa veel vastupidine liiklus.
Austraalia kiituseks, on nad turvalisuse tagamisele palju rõhku pannud. Alustades kümne kuni kahekümne kilomeetri tagant paigutatud puhkealadega, lõpetades kreatiivse küsimustemänguga. Viimane tähendab gigantsetele märgistele trükitud küsimusi stiilis "Mis on Austraalia kõrgeim mägi?". Vastuse saad mõned kilomeetrid hiljem. Nii võib päris targaks saada, kusjuures.
Sihilikult on rusudeks sõidetud autod tee äärde jäetud, kõrval silmatorkav plakat "PUHKUS ON OLULINE!". Paneb mõtlema küll, kas tasub telefonis sõnumit toksida või unisepeaga sõitu jätkata.
Seega siiras soovitus: planeerige igasse päeva pigem vähem, kui rohkem tegevusi. Siis on pettumus väiksem, kui pooled plaanid veega alla voolavad.
Kui te just kuu (või rohkem) saarel veeta ei plaani, on kogu mandrile tiiru peale tegemine Guinessirekordite raamatu vääriline. Otustamise lihtsustamiseks lahterasin reisivariandid kolmeks (oma äranägemise järgi): 1. Introverdid, 2. Esktraverdid ja 3. Neutraalsed. Valige ise, mis näib sobivat või hoobis segu seitse.
Introvertidele:
Perth - Rottnest Island - Kambala- Austraalia pikim sirge (146.6 km) - Madura - Nullarbor - Wirrulla - Port Augusta - Woolundunga - Yunta - Cobrar - Bourke - Cunnamulla - Charleville - Tambo - Longreach - Clermont - Airlie Beach
või
Perth - Dalwallinu - Paynes Find - Cooladar Hill - Mount Magnet - Cue - Reedy - Meekatharra - Karalundi - Kumarina - Capricorn - Newman - Nullagine - Marble Bar - Eighty Mile Beach - Lagrange - Mount Hardman - Fitzroy Crossing - Halls Creek - Kununurra - Timber Creek - Delamere - Darwin
Võibolla tundsite ära - esimene variant on "Richardi kolimise" marsruut. Otsid elamust nagu Into The Wild filmis? Siis go for it!
Sõit kulgeb läbi Austraalia puutumata alade, kuhu kuuluvad Western Australia lõputud kõrbed ning Lõuna-Austraaliasse jäävad looduskaunid paigad - kaasaarvatud riigi kõige pikim sirge (146.6 km). Ideaalne reis rahulikult kulgemiseks, ajamaha võtmiseks ja ka rahakotile suure pai tegemiseks.
Suurlinnu sellel teel ei kohta, kuid tugevat Austraalia aktsenti kuuleb kõikjal nagu küllusesarvest. Välismaalaslik uuekõlaline inglise keel põhjustab kahtlemata vaimustunud kulmukergitusi entusiastlike farmerite hulgas. Aga hakkama saab alati ja tahmaste nägudega austraallased lausa juubeldavad võõraste nägemise rõõmust!
Ja teate mis - paremat marsruuti turistide vältimise on raske leida. Kui kohalikus kõrtsus õhtustades teist eestlast kohtate, ärge mind kiruma hakake, vaid pidage taolist miraaklit saatuse kätetööks.
Kängurude, emude ja jäneste nägemine on garanteeritud. Põhisüüdlased, miks siinsed liiklusolud nii ohtlikud näivad. Eriti meie armsad ekstreemsust taga jahtivad kängurud, keda peetakse siin kõige lollimateks loomadeks. Selle asemel, et auto mürisemise peale minema joosta, eelistavad nad rataste alla hüpata. :)) Eks iga üks teeb oma valiku.
Tarpigus ei väsitud korrutamast: kui loom ootamatult vaatevälja ilmub, tuleb edasi sõita ja pidurdamine - mis oleks loomulikreaktsioon - on ääääääretult ohtlik.
Tagasi teema juurde. Seda marsruuti soovitan alustada Perthist - nagu meie tegime - ja kindlasti enne päev-kaks Rottnesti islandil veeta. Saare muudavad omanäoliseks seal pesitsevad quokkad ehk lühisabakängurud, kes turistidega niivõrd harjunud on, et hea õnne korral saad neid viivuks paitada. Iseasi kas tahate sõrmest ilma jäämisega riskida ...
Autosid seal ka ei ole. Kommi hinna eest renditakse jalgrattaid, millega mööda saart tuuritada, päikese käes kohvitada ja sooja tuuleiili käes loodust nautida. Ärge muretsege, raske katsumus seal sõitmine ei ole. Pluss issi saab terve posu kilomeetreid exelis jalgratta lahtrisse toksida. :P
Mootorpaadi sõit kestab alla tunni ja enda kogemuse põhjal neli-viis tundi saarel on piisav. Oleneb milline reisija oled. Minule, elutervele sangviinikule, kes heal päeval viis minutit suudab paigal püsida, meeldib kähku igalt poolt läbi sõita. Kui end üle tunni aja rannaliivale peesitama istutaksin, võiks selle sama hästi kui massohismi alla kirjutada. See-eest tasakaalukad kodanikud, kes tunnevad mõnu kivinukil varvaste sirutamisest ja mõtiskledes lummavate vaadete imetlemiseks, tasub varuda terve päeva või lausa kaks (Tervitused flegmaatikutele).
Sõiduriistaks valikisin campervani ehk karavani. Miks? Läbi lõputute tühermaade sõites on tänuväärne, kui saad auto lihtsalt järjekordsesse puhkealasse keerata. Veeda seal kasvõi öö, ilma mingisuguse tasuta, võtmetega asjaajamise või ette ette broneerimisega.
Viimast tõestas Richardiga kolimine. Äkki mäletate, magasime mõne öö lausa kodutute kombel lageda taeva all. Asi, millest tasub suurlinnade lähedal vaid unistada. Ohtlikud loomad on aastaga minu silmis rohkem müüdiks saanud, kui tegelikkuseks.
Lihtsalt öeldes, kelle perekonnas on pinnale kerkinud küsimus, kas valiksid looduses matkamise või kuurortpuhkuse, siis on vastus selge. :)
II
Teekond võtab aega ja seal on palju üksildasi teid, kuid kui väljakutsele rohelise tule annate, saate auhinnaks mõne planeedi kõige maalilisema koha nägemise.
Teekonda võib alustada sarnaselt üleval toodule ehk Perthist ja Rottnest Islandist. Edasine seiklus esitleb teile Austraalia majesteetlikkust ja avarust, viies läbi ääremaa hingematvate roostepunaste maastike ja Lääne-Austraalia ranniku ilu ja karmuse.
Perthist Darwinisse on keskeltläbi 4217 kilomeetrit. Tee peale ei jää ülearu palju tanklaid, seega oleks igati mõistlik kütust autosse varuda. Kui ei soovi, siis on lausa kohustuslik igas võimalikus kohas paaki täita. Raja läbimise teeb riskantseks ka olematu levi, mida praktiliselt kogutee vältel ei ole.
Kohalike nõudmisel tuleks igast päevaplaanist detailselt usaldusisikule teada anda - juhuks, kui midagi valesti läheb.
Parim aeg taoline reis ette võtta on maist - septembrini. Ilmad on leebemad, kui muul ajal võimutsev kõrvetav kuumus ning väldite vihmaperioodi.
Märtsist - augustini saab Exmouthi piirkonnas vaalasid vaatlema minna, mis vähemalt mind, elevusest käsi plaksutama ajab. Vähem kui üks mu Austraalia sõpradest soovitaks ka Lääne-Austraalia looduslike lillede hooajast osa saada, mis leiab aset juunist oktoobrini. Taimearmastajad - jookske tormi.
Ekstraverdid:
Carins- Airlie Beach - Capricorn Coast - Emu Park - Sunshine Coast - Cooray - Noosa - Mooloolaba - Kondilla Falls - Brisbane - Burleight Heads - Byron Bay - Coffs Harbour - Sydney - Canberra - Kosciuszko National Park - Phillip Island - Great Ocean Road - Melborune
Kui armastad piltilusaid postkaardi väärilisi kuurortlinnasid, turistidest kubisevaid tänavaid, seiklushimulisi seljakotirändureid, luksuslikke õhtusööke restoranides, piinlikult puhtaid tänavaid ja hügieenilist ööbimist - siis Skaudi ausõna - sulle see teekond meeldib.
Rahust ja vaikusest sellele reisil unistada ei tasu. Suurlinnad on inimestest pungil ja ulatuslik eelarve tuleks kasuks. Viimane punkt muidugi on individuaalne, sõltub puhtalt sinu harjumustest ja eelistustest. Alati on variant minu ja Matti kombel pargis süüa valmistada ja ühe seebiga nõusid, käsi ja seinu pesta. :)
Võtame alguspunktiks Cairnsi. Suurepärane avapauk helesinistele laguunidele, surfarite ja kõikide veespordi armastajate paradiisile. Piinliku täpsusega paigutatud palmipuude rida kaunistab suvitajate poolt vallutatud promenaade ning ilmatuhulk restorane panevad otsustusvõimetust õlgu kehitama - millist kohta eelistada?
Hommikul banaani keeksi süües ja kohvi juures, kuulete siin-seal nii prantslasi, ameeriklasi ja ehk isegi soomlasi. Autofanattide silmailuks peatuvad kummide vilinal erksates toonides Porched, tagaosal hõbedane kiri TURBO.
Carinsi on mulle hingelähedane üksnes lähedal asuva Tully jõe tõttu, kus Richardi ja Mattiga looduslikus lõbustuspargis hullu panime. Isegi Richard, kes nii mõnigi kord üle paadi jõkke oleks lennanud, sai kustumatu elamuse. Pole vahet, kui hästi ujuda oskad, vest on nagunii koguaeg seljas. :)
Airlie Beachile ööbimise saamiseks tasub varakult tegutseda. Seljakotirändurid, kes niigi on kogu Austraalia hõivanud, jooksevad pisikese kuurortlinna suunas tormi. Viimasel hetkel hotelli broneerides peab ilmselt ülejäänud reisi mustlase kombel kopikaid lugema.
Näen juba vaimusilmas Richardit sõrme viibutamas, et tema ära unustasin. Meie verivärske Airlie Beachi asunik, kes lausa januneb seltskonna järele ja heameelega võõrustaks igat üht mõne päeva või nädala.
Linn ise on üpriski väike, kuid kohvikutest, atraktsiooniputkadest, turistipunktidest ja väikestest poekestest puudust ei teki. Ärge muretsege, keegi ei hakka teid tänaval kättpidi putkasse tirima, nagu aasia riikides tihti ette tuleb.
Mööda rannikud kulgev puitpromenaad on iga jooksja unistus, kus saab isegi poolmaratoni südamerahuga läbi tuterdada. Hiljem rannakohvikus tassike kohvi juua ja edasi põrutada.
Tubli kümme tundi sõitu ja jõuategi Sunshine Coastile.
Isiklikult soovitaksin taolist marsruuti kõigile, kes vähegi inimesi ja suurlinnasid kannatavad. Näeksite ära kõik kuulsamad Austraalia linnad (Brisbane, Sydney, Melbourne) ja ka varju jäänud pealinna - Canberra. Selle plaani sisse jääb ka minu üks lemmiklinnasid - Noosa. Nii rahulik, õdus ja muinasjutuliselt kaunis.
Reisile paneb punkti maaliline Great Ocean Road. Koht, mis ületas mu ootused niivõrd, et pürgis minu Austraalias külastatud kohtade top kolme hulka. :)
Kel aega üle jääb, tasuks Adelideni sõita ja Känguru saarel asunikele tere öelda.
Neutraalsed:
Adelaide - Murray Bridge - Tintinara - Bordertown - Nhill - Melborune - Tasmania
Neutraalsetele kudusin plaani vaheldumisi loodusest ja suurlinnadest. Mu suur armastust Great Ocean Road pahub ka ilusti sisse! :)
Kui lennuk sinna lendab, valiks stardipunktiks Adelide. Vastasel juhul Melbourne. Kes külma ei karda, pole aasta aeg oluline, kuid maist-augustini langevad taevast alla pikad niisked eebenikarva nired, mis aegajalt valgeteks vatituustideks muunduvad.
Adelaidest kerge suurlinna soojendus tehtud, saate sirgjooneliselt Great Ocean Roadile põrutada ja sealt Melbourne CBDsse. Mis nii viga sõita, kui kogu tee vältel lummavad ookeani vaated saadavad ja teid - minu arust - Austraalia kõige kaunimatesse paikadesse viivad.
Twelve Apostles ja vihmametsadesse peidetud matkarajad on midagi, kuhu iga inimhing võiks oma jala tõsta. Et meie vigu mitte korrata - varuge selle tee jaoks rohkem, kui üks päev. Nii palju põnevaid matkaradasid ja pildistamiskohti. :) Järsud kivised teed võivad küll kohati kannatuse ja pingetaluvuse proovile panna, kuid elamus on seda väärt!
Nagu ikka suurlinnadega, soovitan soojalt ka Melboruneis aegsasti ööbimise broneerida. Ilmselt teate seda isegi... ma ei tea, mida ma siin targutan.
Eelistatult paigutage end linnaserva, rongiliinide lähedale, karavanparki/ hotell. Suurlinna liiklus on miski, mis ei ole seda stressi/ ajakulu väärt. Meil Mattiga oli päris lõbus mõnipäev kaks+ tundi ummikutes tiksuda... :) Kell polnud isegi veel kolm!
Rongiliiklus on see-eest lihtsaks tehtud. Kiire, täpne ja taskukohane. Sõitmiseks tuleb soetad endale Myki kaart, mida leidub igas 7-Elevenis või postkontoris. Vahva poemüüa võimaldab lahkelt raha peale laadida ning rongipeale minnes piiksutate nagu Tallinna ühiskaarti. Jänest siin riigis sõita ei soovita - on ime, kui kontrolöre teie "olen turist-ei teadnud" vabandus huvitab.
Melbournis oleks patt lahkuda ilma Philip Islandit külastamata. Pisike saareke, millele pääsemiseks põruta vaid üle avara silla. Ei mingit tasu ega üüberkallist praami. Tegevusi jagub terveks päevaks.
Arukad inimesed nagu te olete, parem õppige teiste vigadest ja jääge saarele ööseks. Pimedas ilmuvad ranna äärde minipingviinid, mis saarele kuulsuse ja tuntuse on taganud.
Reisile paneks ilusa punkti ringreis Tasmaanias, Austraalia ühel tuntuimal saarel. Oskan vaid niipaju öelda, et pidi Soomega võrdlemisi sarnane olema. Kindlasti hüppan sealt enne Eestisse lendamist läbi, kuid seniks pisike list mu Austraalia sõprade soovitustest:
- Port Arthur, kus teha paadituur nimega Three Capes Tour.
- Cape Raoul matk (pidi oivaline korda kaheksa olema)
- kui aeg on limiteeritud tasuks avastada East-coasti ja West-coasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar