Perth Marathon

 

Jooksu eelsel hommikul tuiskasin nagu pöörane mööda hotelli koridore ringi, tilluke võti pihku surutud. Kirusin ennast - suutsin kõik viimse detailini läbi mõelda, kuid nii oluline punkt jäi kahesilmavahele. Teadmine, et Rasmus kannatlikult maja ees ootab, ei aidanud ka kaasa...

Viimaks jätsin selle köögis kükitava mehikese kätte, kes väidetavalt oli töötaja. Mulle näis ta rohkem alkohoolikuna, kuid tol hetkel polnud mul suurt vahet. Lidusin läbi pika koridori väljapääsu poole ja lõin välisukse lahti. Pea kohal rippuvad pilved olid nii tumedad, et oli võimatu aru saada, kas on varajane hommik või öö. Rasmus nõjatus uksepiidale ja uuris parajasti taskust võetud proteiinibatooni. 

Milline tore taasnägemise rõõm! Kellerberrinis hüvasti jätmisest on möödas juba üheksa (!) kuud! Samal ajal, kui mina läbi Austraalia põrutasin, lendas Rasmus mõneks kuuks Aasiat avastama. Vett lonksates ja viimaseid energiast pakatavaid snäkke ampsates, jahvatasime vastastikku seljatatud seiklustest.

Kui viimasest mäenukist alla tõttasime, ilmus vaatevälja tulede säras hiilgav staadion. Sõõrjas nagu lossitorn. Käputäis inimesi seisid ninapidi koos ja paistsid muretult vestlevat, mõni tegi samaaegselt pöiaringe. Enamus kandsid erksavärvilisi jooksukostüüme, mida spordiajakirjade esikaanel võib kohata. Vaiksed, meeldivad hääled kõlasid tasase suminana.

Varjatud kõlaritest tilises õrnalt energilist muusikat. Mida lähemale kell stardile jõudis, seda selgemalt hakkas närvikõdi end ilmutama. Rasmusel seisis ees elu esimene jooksumaraton. Teades teda, kuulub ta täpselt nende inimeste hulka, kes saavutavad ka treenimata suurepäraseid tulemusi. Või vähemalt nii ma arvan ... Lisaks tema mitmeaastane laskesuusataja karjäär ja mõnedki läbitud suusamaratonid on raudse põhja alla ladunud. Lisage veel tugevaks treenitud vaim otsa ja muud polegi vaja. :)

Külm õhk môjus mulle virgutavalt. Meeled olid erksad ja mõistus töötas kiiresti. Esimest korda teadvustasin, kuidas Nimmitabel mind karastanud oli. Pool aastat tagasi oleksin neljateist kraadiga vähemalt kaks jopet selga tõmmanud, nüüd kepsutasin õlapaeltega topis ringi. 

Vee lonksude vahel tutvustas Rasmus enda spordikella, kuhu ta oli isegi tempo välja arvutanud, mida rahuldava aja saamiseks hoida. Miski sel hetkel meenutas kangesti mu isa, kelles iga nähtud tõusumeeter suurt elevust pakub. Tundsin end totaalse amatöörina… 

Vahetult enne starti oli Rasmuse nägu helevalgete juuste all hapu võitu. Silmitses professionaalse varustusega ehitud jooksufanatte, naljatledes, mida ta küll siia tegema tuli. Itsitasin. Õnneks need kommentaarid ei kammitsenud tema rõõmu ja elevust eesootava väljakutse suhtes. :)

Kõlab võibolla uskumatult, aga korralduse poolest teeb Eesti Austraaliale pika puuga silmad ette. Lubasin Rasmusele suured piimajõed ja pudrumäed kokku ning tundsin lausa piinlikkust. Ei mingit muusikat, snäkke jagavaid vabatahtlikke ega kinkekaartidest pungil kingikotti. Eestis pakuti isegi tasuta massaažiteenust, Rootsikruiisist rääkimata!

Jooksu ajal tunne süvenes. Olime omadega poole peal ja snäkilaudadest polnud haisugi. Hea, et vett ja energiajooki jagati. Õnneks oli Rasmus piisavalt taiplik, võttes mõned spordigeelid ise kaasa. Viimased ilmutasid end joogitopside kõrval alles peale kolmekümnendat kilomeetrit. 

Canberra maratoniga kõrvutades, kulges jooks konarlikult. Kas sain taaskord kinnitust, et toimin jahedas kliimas paremini või siis ülehindasin - nagu ikka - esimeses pooles enda võimeid, mis hiljem kätte maksis. Õnneks vaid mõned kilomeetrid. Natuke sügavalt sisse-välja hingamist ja sain jälle “rajale” tagasi. Olin kohe väga üllatunud, kui lõpetasin uue rekordiga - 3:38:06! Austraalia mõjub mu kiirusele ilmselgelt hästi. :D

Rasmus lõpetas põhimõtteliselt samal ajal, nägu naerul ja käed rõõmust taeva poole tõstetud. Jooksis uskumatu aja, terve tee silmad särasid ja lõpus ei näinud isegi väsinud olevat! Ja ma veel muretsesin, et ta ei taha peale seda üritust mitte ühtegi maratoni kunagi joosta ega sellisest kodanikust nagu Birgitti Pilvet kuulda … 

Juubeldasime nagu meepoti leidnud karud, lonkides läbi tunneli finišeerijate alasse. Volüümikas sinise jakiga tädi pani meile medalid kaela ja tema alaealisest kolleeg ulatas joogipudelid näppu. Suures õnne unelmais ei heidutanud isegi (tasuta) hõrgutistest lookas toidutelgi puudumine, mis on Tallinna Maratonil iseenesest mõistetav nähtus. Firmalogodega toidukärusid küll oli, kui tahtsid tikuvõileiva eest hingehinda maksta. Otsustasime Rasmusega mujale sööma minna. 

Rongijaamas liikusime erisuunas hotelli ja lubasime poole tunni pärast kesklinnas kokku saada. Teadsin täpselt kuhu sööma minna ning õnneks näis Rasmus selle valikuga rahul olevat. 

Kui ületöötanud härra käest duširuumi kasutamise luba palusin, sain suureks üllatuseks eitava vastuse. Ahmis vaid õhku ja ütles, et loomulikult mitte! Kust mul selline mõte üldse sai tulla ?! Mulle meeldib mõelda, et juu ta unustas suurest väsimusest, et pesemisruum asub allkorrusel ja on ühiskasutatav. Oleks ma siis korda tehtud ruumi palunud… Aga oli mis oli, vähemalt lubas dušširuumiga ühes olevat wc kasutada. Mõtlesin hetke, kas võtta see risk ja salaja end üle loputada, kuid lõin siiski käega. Tahtsin veel kaks tunnikest enda kotte ta ruumis hoiustada.

Jätsin jooksunumbri kõhule, et enda räsitud väljanägemist ja meelekohtadesse kuivanud soola pisutki õigustada.  Klientide heaolu nimel valisin välilaua, mis taolises kliimas on ainult rõõm. 

Tellisime endale hunniku head kraami ja jagasime seljatatud päeva ülevoolavaid muljeid. Kahepalliga jäätisetuutu näpus, lubas Rasmus teel hotelli pakki kummikomme osta ja nagu kuningas magama minekuni filmi vaadata. 

Mina pidin rongile tõttama. Ei tea, kelle geniaalne idee oli JALA rongijaama kõndida… üle 20 kg pagasi ja kuumusega, mis peale Nimmitabelit lausa katastroofilisena näis. :) Kohvikupingil lösutades ja jäätist süües näis see ütlemata köömes ettevõtmine. 

Polnud ilmselt sada meetritki läbinud, kui vasakus käes tilpnev poekott soonima hakkas ning õlad (ees ja taga olevate) kottide all surisesid. Viimasele piirile viidult, olin valmis kasvõi uuesti maratoni jooksma, kui vaid keegi mind rongijaama telepordiks.

Vähemalt nii palju kainet mõistust mul jagus, et hakkasin jaama poole tund aega varem vantsima. Iga saja meetri tagant tegin peatuse, vaatasin nõutult ringi, jalge ees mitmekümne kilosed kotid. Kahel pool põllud ja nende vahele ehitatud raudtee. Kahju, et ühtegi "kõige aeglasemalt liikuva inimese võistlust" käimas ei olnud… Oleksin seal kindlasti laineid löönud. 

Rammestavast kuumusest pääsenult, viskasin 45-minutit hiljem kotid rongijaama pingile. Marssisin lähima pistiku juurde telefoni laadima ega pööranud pilkugi seljataha jäänud kottidele. Mul oli täiesti suva, kui keegi need ära tahaks varastada ...

Rongis oli aga väga lõbus. Vahva prillitatud tädike muudkui kooserdas edasi tagasi, küll ei mahtunud mu seljakott pagasihoidlasse (viskasid selle toolide taha xd) ja küll oli piletile kirjutatud istekoht valesti märgitud. Kui mind lahkelt ümber otsustas kolida, tegi ta saatusliku vea ja haaras selle koti, mida ma tulles kõhu peal kandsin. Hingetuna uuris, kas mul on seal laip voi telliskivid sees? Itsitasin ja kuulsin, kuidas ta minut hiljem rongi taga otsas kõik enda kolleegidele ette kandis. 

...

Kaks ja pool tundi hiljem tervitasin koduseks saanud Kellerberrinit helgusega! Tuttav punane savitee näis korralikum kui varem ja nagu viimane kordki, seisis erkroheline piruka van rongijaama ees. Linnas ei paistnud ühtegi hingelist olevat. 

Olin Quentenile lubanud ise nende majani tulla - polnud vaja esimesel päeval inimesi tapma hakata (ei olnud endiselt pesema saanud). 

Rongi mürin aga ei jäänud talle kuulmata. Jättis farmitöö pooleli, pakkis tütred autosse ja kihutasid valge utega mind peale korjama. Olgem ausad, olin ääriselt õnnelik, kui nad peale viie minutilist jalutuskäiku mu kõrval peatusid. Näitasin kärbestele keelt ja ronisin jahedasse autosse. Quenten tulistas küsimusi nagu kuulipildujast, asendades ennist tundnud kerge ärevusenoodi sulaselge rõõmuga. :) Kõik kulges tõusujoones.

Quneteni ja Erini (ta naine) aeda paigutatud majakese ühel uksel sillerdas suur B-täht. Minu läikima löödud peanupuga ülemuse härra näis enda kätetöö üle ääretult uhke olevat. Hüppas ukse juurde ja demonstreeris tumesinise markeriga maalitud sedelit. 

Tuba, kus ma varem käinud ei olnud, näis oodatust kõvasti parem! Olin valmis millekski, nagu eelmise hooaja karavanpark (loe: pisike voodi ja üks kummut). Kuid selles oli isegi külmkapp ja dušširuum olemas!

Koha ainuke miinus oli köök. Võrreldes karavanpargi ahjude, pliitide, saumiksrite jm tarvikutega, on seal ainult üks räsitud gaasipliit (ühe plaadiga) ja paksu õlikihi alla mattunud väligrill. Septitsesin peas plaani, millal põhjalik suurpuhastus ette võtta.

Saabumise muutsid kodusemaks kõrval toas elavad kaksikud Rain ja Rait, kellega 2019-aastal raamatuid müüsime. :) Või noh, tegelikult sel õhtul nägin neist vaid ühte ja pole siiani kindel, kummaga tegemist oli. Edasistest seiklustest juba järgmisel korral! :)

Enne jooksu

Pärast :D

Lezz goo

My lovely Kellerberrin

Perth

Olin Perthi saabumise pärast pisut mures. Kirgliku organiseerijana broneerisin enda päeva nii täis, et proovisin selle mitte enneaegselt mõelda. 

Kuid juba hommikust alates hakkas kõik sujuvalt kulgema. Taksojuht Ahmed jõudis ennatlikult pool tundi varem hosteli ette, viskasin kotid pagasnikusse - sest nagu te teate, olen ma ka alati liiga vara valmis - ning praktiliselt ilma ühegi peatuseta jõudsime lennujaama. Isegi teisi autosid ei märganud… 

Check-ini tädike liigutas sellise kiirusega, et ei saanud arugi, kui ta juba mind letitagant minema kihutas. Ausalt öeldes, ei mäleta, et oleksin talle isegi passi näidanud... aga nii vist päris ei saa... 

Kotikontrollis, kus ma enamasti olen kontrolöride põhisihtmärk, lasti pagas esimese korraga läbi. Isegi narkotesti ei saadetud tegema. Olin nii üllatunud, et klaasseina taga seisev mehike jäi mind kahtlustavalt silmitsema.

Lisades natuke põnevust enda ellu, suutsin boarding passi ära kaotada. Kuid ka siis jäin rahulikuks. Ennast teades, olin sellest nagunii ennatlikult pilti teinud. Loivasin tagasi turvakontrolli, kus energiline mehike mulle vastu jooksis, tuttavana näiv paberlipik näpus. Just mind ta oligi oodanud. Mis nii viga … Tänasin teda ustava valvuritöö eest. 

Õhus veedetud aeg sai enne otsa, kui sellele mõtlema jõudsin hakata. Istusin sinistes riietes Austraalia jalgpallurite vahel, justkui oleksin ka oma koti külge paelutud tossudega osa tiimist. Stjuardessid muutusid oma suurte kärude taga iga tunniga ärevamaks, mis on ka seal valitsenud kaose põhjal mõistetav. Sportlased, kelle õlad olid laiemad kui vahekäik, seisid terve reisi vältel püsti, blokeerides kogu liikumiseks mõeldud ala.

Kel igav hakkas, tasus põit kergendama minna, sest vetsurivi ulatus kõik need neli tundi poole lennukini. 

Lennujaamast välja astudes niitis lämbe õhk mind peaaegu jalust. Queenslandis või Aasias olevast niiskusest pole haisugi. Eluterve ekstreministina meenutasin, et ise ma otsustasin ühest äärmusest teise lennata (Snowy Mountain - Perth) . Sörkisin kottide alla mattunult taksoni, mille ennatlikult ette olin tellinud. 

Mu hoolikalt valitud juudihotell, Akara, oli erakordselt hea asukohaga. Toidupoest ja kohvikute tänavast mõnesaja meetri kaugusel. Maratoni starti oli kaks kilomeetrit, mis on keha ette valmistamiseks ideaalne. 

Peale pikka monoloogi, ulatas kahemeetrine hallipäine vanahärra mulle võtme. Ta olevat kolmandat aastat järjest tööl olnud, ilma ühegi vaba päevata. Kiitsin tema pühendumust ja suurt kirge, millele vastutasuks sain altkulmu põrnitseva pilgu. Ilmselt pidas aru, kas minu kupli all ikka on kõik korras. Ega ta seda tööd vabatahtlikult ei tee! 

Ülemise korruse fuajee kinnitas tema elukutselist orjapõlve- seal oleks nagu tuumapomm plahvatanud. Katkised liistud, lagunenud mööbliesemed ja muu träni mattis kunagi uhkena näinud toa enda alla. Tegin kähku pilti, enne kui vanamees üles jõudis ja tõttasin enda toa poole. Palusin mõttes, et seal oleks vähemalt voodi...

Oli. Ja mu kapisuurune villa nägi üleootuste hea välja. Puuplaatidega kinni löödud aknad tekitasid veidi kõhedust, kuid sinised vakstu-moodi kardinad suutsid selle ära varjata. Mõtlesin automaatselt enda kvaliteediapostlist empsi peale ja itsitasin oma ette. 

Viskasin kodinad voodi peale ja tormasin edasi. 

Maratoni number - teater - pood… korrutasin mõttes nagu mantrat. Tänasin oma õnne, kui numbrite kättesaamispunkt asus uhke teatrihoone kõrval. Täpse koha leidmiseks olin sunnitud abi paluma. Sada erinevat ust ning suunavatest siltidest või kõlaritest uirgavast muusikast polnud haisugi - mis on Eestis iseenesest mõistetav.  

Hämaras koosolekuruumis kükitasid kaks õnnetute nägudega töötajat, kes plastkastist soovitud nimega numbrid otsisid ja siis uuesti nutimaailma süübisid. Isegi lubatud t-särki ei antud. Selgus, et sel aastal neid ei tehtudki. :)) Jalutasin enda ja Rasmuse number näpus õue, haarasin välikohvikust topsiga chaid ning jäin algavat etendust ootama. 

Mary Poppins oli vapustav! Kontserdimajast hotelli jalutasin ümisesin kuuldud teadatuntud viisijuppe kaasa, meeled positiivsusest pakatamas. Asjatult muretsesin enda ainsate suviste jalavarjude kandmise pärast. Viibin ju endiselt Austraalias - maailma suurimas farmerite kultuuriruumis (jätame Hiina välja...). Kõrvutades end ruuduliste auklike triiksärkidega kohalikega, näisin enda lillelises kleidis ja narmendavates plätudes lausa üleehitud olevat. 

Koos langevate kardinatega tuiskasin saalist välja, jättes juubeldava publiku tänutundega plaksutama. Poed hakaksid sulgema ning tegemisgt vajavate asjade list oli pikk. Säästan teid nendest detailsetest kirjeldustest, kuna ilmselt minu ühisköögis kokkamine ja poest töösaabaste otsimine ei kõla ääretult põnevana.

Otsustasin maratonist eraldi postituse teha, et need jutud siin liiga pikaks ei veniks. Olge tublid! :)

Perthi hostel

Mu uhke tuba 

ja luksuslik eesruum :D 

Perth

yay Mary Poppins

Canberra- Sydney - Canberra

 

Premeerisin ennast enne Perthi lendamist kolmepäevalise puhkusega Canberras ja Sydneys. Ainuõige, enne kui end Kellerberrinisse asumisele saadan ja ajutiselt kogu elu töötamise alla matan. 

Canberra buss peatus täpselt pagarikoja ees ning tuttav bussijuht lubas silma peal hoida, et õiges peatuses maha läheksin. Palus mul ainult viimasena peale minna, et pilt vabadest kohtadest selge oleks. Sobis suurepäraselt, teadsin, et hüvasti jätmine võtab omajagu aega. 

Haarasin viimast korda enda lemmiku, röstitud banaanileiva, näppu ja tormasin läbi tiheda vihmasaju bussi. Õnneks sattusid kõik vabad kohad ees otsas olema- mu massiivse seljakotiga läbi kitsa vahekäigu minnes võite ise ette kujutada, mitu möödujat korraliku obaduse said ja mind pahura pilguga põrnitsesid... Ratastooliga keset bussi kükitav Warren vaatas komöödiat itsitades pealt.

Kaks tundi hiljem seisin oma suurte kottidega Canberra keskuses, broneeritud ööbimiskohast vaid kilomeetri kaugusel. Armastan vihma ja pilvist ilma, kuid sellegipoolest olin äärmiselt tänulik, kui sadu korraks lakkas. Sain muretult enda massiivse kotihunnikuga Village Hosteli komberdada. 

Võtab ikka hingetuks, kui tervet enda vara peab seljas kandma. Olgugi, et mul on neid asju aina vähemaks jäänud, lendasin bussipeatuses kotti selga upitades pikali. Taksot ootava taadikese päev sai tehtud (kas selline väljend üldse on eesti keeles olemas?), itsitas nagu noor tüdruk ja ulatas mulle abistavalt käe. Kõik jõupingutused mängu pannes, ajasin ennast püsti… tundisn, kuidas piimhape mu soontes huugama hakkas. 

Hosteli vastuvõturuum oli hubaselt valgustatud ning avatud ühisköögist tuli keeva supi lõhna. Seinad olid eelseisvate ürituste postreid täis ja lifti kõrval kükitas sasitud juustega poiss, kes juhtme järgi laadis telefoni. 

Tervitasin mandlikujuliste silmadega hostelitöötajat, kelle nimesiltil helkis vastu “Tien”. Nagu minu Vieetnami sõbranna.  Võtsin seda hea endena. :)

Olin ennast juba meiliteel sisse registreerunud ning tal jäi vaid mulle kiire majatutvustus teha. 

Broneerisin endale Canberra kõige odavama ööbimise – 3 ööd, 70$ - mille nimel pidin leppima jagatud ruumiga. Mina ja üheksa võõrast – täiesti normaalne nähtus seljakotirändurite seas. Kes endiselt ei arva, et tegu oli mõistliku otsusega, siis säästin tänu sellele 480$.

Astusin lifti, tundes kummalisena näivast vaikusest mõnu. Nimmitabeli pidevas möllukeerises olin vaikuse ilu juba unustanud ... Vaevu sain seda mõelda, kui kellegi käsi sulguvate liftiuste vahelt sisse ilmus . Uksed avanesid. Heledapäine meesterahvas pressis end sisse, nägu punane ja igast nahapoorist õhkus kirbet alkoholihaisu. Vastasin tema tervitusele viisaka noogutusega, lootes märku anda, et ei ole small-talkist huvitatud. Ilmselgelt luhta läinud plaan. Paljastas enda hallikaks tõmbunud hambad ja algas harjumuspäraseks saanud ülekuulamine. Minuti või kahe, mis meil kolmandale korrusele jõudmiseks kulus, jõudis ta nii minu kohta uurida, kui pool oma elulugu ära jahvatada. Kahetsesin, et trepist ei läinud.  

Ruum oli üleootuste korralik. Meenutas natuke Hiina üleöö rongi, kus valgeks võõbatud raudnarid perfektsesse ritta olid seatud. Keset tuba oli asetatud kontorilaud, mis sinna üldse ei sobinud. Võibolla vedas selle keegi omavoliliselt sinna.

Voodite kõrval lebavate kottide põhjal näis tuba täis olevat. Otsisin tähte “F”- mis tähistas mulle määratud kohta – ja suureks rõõmuks sain alumise nari.  Proovisin mitte ettekujutada, kuidas ma ülemiselt narilt oleksin varavalges välja hiilinud ... minu soovimatut kohmetust arvestades oleksin terve hosteli üles ajanud. 

Tuba oli praktiliselt tühi (kellaaega arvestades igati loogiline), kui kõrval naris norskav hiinlane välja jätta. XXL suuruses telefon kõhul, mänguriarvuti põrandal - eeldasin, et tal oli öö vahele jäänud. Kikivarvul sättisin enda asjad paika ja hiilisin välja. Padukaga tuuritamine ei näinud hetkel kõige ahvatlevam, seega suundusin Canberra ostukeskusesse. Eelkõige, et end pisut liigutada, kuna poodidesse minekut tahtisin teadlikult vältida.

Iroonilisel kombel lõpetasin hoopis kinos. Nii palju siis mu oivalisest jalutuskäigust... Aga Birgitti Pilvet on endiselt tema ise: armastan kino ja eriti kohe siis, kui poole tunni pärast algb minu ammu näha ihadatud film, Opperhaimer. 

Geeliga ogadeks vormitud juustega noormees valis mulle omavoliliselt koha. Uuris vaid, kas olen sakslane, hääl ütlemata enesekindel. Lausa nii enesekindel, et tundsin pisut ebamugavust tema pakkumine valeks tunnistada. AGA Austraallase kohta väga hea pakkumine, arvestades, et enamus peavad igat võõramaalast prantslaseks. Eestit kuuldes lahvatasid tema silmad säravad – ta olevad aasta tagasi ühe eestlasega koos töötanud. Maailm on endiselt tilluke. :)

Laotasin enda snäkid tühjaks jäänud kõrvalpingile, olles ootamatust kinokülastusest vaimustunud. 

Vaatasin sissejuhatavad tiitrid ära ja otseloomulikult - üllatus, üllatus - jäin ma magama... Ärkasin suure paugu peale (jalad, käed ehmatusest igasse ilmakaarde lennates) ja vaatasin veidi segaduses ringi. No tore…  pool filmi oli läbi. Nägin silmanurgast, kuidas kaks pinki edasi istuv tädike konstantselt minu poole kiikab. Ilmselt ei jäänud talle mu iluuinak märkamata. Teesklesin, et ei näe teda.

Peale lõunauinakut kinosaalis jalutasin veidi mööda kaubanduskeskust, kuniks andsin alla ja läksin tagasi hosteli. Sõin õhtusöögiks Nimmitabelist kaasa võetud toidujäänuseid, mille olin eriolukorras sunnitud alla kugistama. See sama punase näoga poiss ilmus kööki. Torkasin ruttu airpodsid kõrva, mõeldes, kas tasub nõudepesemisega riskida või kasutan tualeti hüvesid...

Tüsedavõitu hiinlane oli üles ärganud. Süübis telefoni ega kuulnud isegi mu vaikset tervitust – vähemalt üks inimene siin hoones ei tunne vajadust 24/7 lobiseda. 

Aga, et kõik ilusti tasakaalus oleks, meeldis talle väga iseendaga rääkida. Vaikse arusaamatu pobina vahele viskas hunniku röhitsusi, nagu arvaks end Pekingi tänavatel jalutavat. Nägu krimpsutades meenutasin kunagis Hiina reisi, kui ülerahvastatud tänavatel oli targem kaitseülikonnaga käia, et kellegi ilaklomp üks hetk mööda saapanina alla ei voolaks. Tippude tippuks lasi ta üle toa nii kõva peeru, et enda naris raamatut lugev noormees vihase näoga akna juurde marssis ja selle eriti suure kolinaga lahti paiskas. Pidin peaaegu ära lämbuma, et mitte naerma pursata. Mis saa teed, kui kõhugaasid võimust võtavad… 

Ei tea siiani, kas olin nii väsinud või minestasin hiinlase röhitsuste ja kõhugaaside peale ära, aga järgmine hetk silmi avades oli kell 4:30 hommikul. Äärmiselt hiline aeg, arvestades, et viimaset pool aastat ärkasin kell 2:10. 

Olin selleks valmistunud. Seljakott pesemis- ja vahetusriietega voodikõrval valmis, ajasin enda jooksu riided slega ning hiilisn välja. Taolises ühiselamus elades, peab iga sammu detailideni ette mõtlema. Pakitud seljakoti jätsin ühiskasutatavasse pesemisruumi – vaevalt keegi mu hambaharja ära tahab varastada – ja läksin Austraalia pealinna vahele sörkima. Hiirvaiksetel tänavatel asjatasid üksikud oranžides rüüdes tänavakoristajad ja varavalges uksiavavates kohvikutes sättisid baristad espressot paika. Olin elevil, sest kell seitse väljus mu buss Sydneysse. Külastuse eesmärk oli eelkõige enda kauaagset sõbrannat, Sandrat, näha, kes juba viiendat aastat siin pool maakera elab.

…

 

Google maps näpus, kõmpisin mööda Sydney kitsukesi kõrvaltänavaid. Puude küljes rippuvad valgusketid ja kaubamajade elegantsed fassaadid taandusid värvikirevate teatrite, käsitööbutiikide ja lillepottidega kaunistatud alleedeks. Hutchisoni ja Mayeri tänava nurgakohvikust õhkas ahjust tulnud saiakeste lõhna ning heleroosas põlles teenindaja korjas äsja vabanenud laualt nõusid kokku. Hüppasin kähku sinna – see oli ainuke vaba laud. 

Tellisin kruusitäie sooja mandlipiimaga chaid, mida järgnevad tunnid blogi kirjutamise vahele lonksasin. Milline elu, kui niimoodi kõik oma päevad saaksin veeta!

 

Nagu ikka, kaotan kirjutades ajataju. Lahkusin kohvikust kolm tundi hiljem. Päike sillerdas taevas, üksikud värvilised papagoid ja kakaduud tiirlesid puulatvade vahel ja inimesi oli tänavatel rohkem, kui tuvisid Balt Jaamas. Milline kontrast pärast Nimmitabelit, kus suurema tõenäosusega lammast, kui enda liigikaaslast kohtasin.

Proovin võimalikult mitte rassistlikult kõlada, aga olen austraallaste identiteedi üle siiralt mures. Läbisegi tunglevaid mustapäiseid asiaate silmates, hakkasin peaaegu kahtlema, kas ma üldse viibin Austraalias. Enda hiina sõbranna kirjeldusi meenutades, olen nende siinse vabaduse üle õnnelik. 

 

Kuniks Sandra tööl oli, kooserdasin mööda Sydney tänavaid. Mitme palliga jäätis näpus, imetlesin uuesti grandioosset ooperimaja ja vasakule jäävat päikese käes sillerdavat Sydney Harbor Bridge (sild). Erinevalt eelmisest korrast, kui Mattiga ooperimajas sees ka põgusa tuuri tegime, olid uksed sel korral lukus. Pagan, plaanisin seal telefoni natuke laadida...

Sandraga saime kokku tema lemmikitaalia restoranis – Totti. Oleme õnnega koos, et sinna sobival ajal laua saime. Sandra sõnul tehakse broneeringuid nädalaid ette ja ka siis antakse õhtustamiseks maksimaalselt poolteisttundi. Mul oli vaja 18:00 bussile jõuda, seega ainuke vaba aeg – 15:45 – sobis nagu valatult! 

Oh seda rõõmu, kui üle pika aja Sandrat nägin. Peale igapäevaselt inglise keeles rääkimist, kõlas meie armas eesti keel erakordselt kohmetult. Viskasime selle kohta mõne nalja ning proovisime kõik rääkimist vajavad teemad kahe tunni sisse mahutada. 

Toit oli vapustav. Eriti pitsaahjust välja võetud õhkutäis saiapäts, mille koorikut kattis õrn õli ja soolaga üle puistatud kiht. Saia tuli rebida ja siis pehme kreemise burrata juustu sisse kasta. Loodan, et sattun sinna restorani kunagi uuesti … lihtsalt oivaline maitseelamus! Sandra noogutas põsed punnis kaasa – see sama sai olevat põhitegur, miks ta selle restorani tihe külastaja on. 

 

Varsti olingi tagasi bussis. Aega jäi küll väheseks, aga on tõenäoline, et näeme Sandraga uuesti novembris, kui ta sõpradega Perthi tuleb. 

 

Canberrasse jõudsin hilisõhtul. Pimedad linnatänavad pakatasid peameeleolus noortest, kes joogiklaaside taga saabuvat nädalavahetust tähistasid. Lootsin, mis ma lootsin – minu hiinlasest nari-naaber lösutas endiselt samas kohas, oli vaid teise külje keeranud. Näoga minu poole! Kangekaelselt sidusin rätiku ja jope narikülge, et veidigi privaatsust tagada. 

Kui eile lasi ta oma kõhutuuled valla vaid korra, siis täna tulistas nagu kahurist kuule. Proovisin seda kui komplimenti võtta, et panime ta eriti koduselt tundma.

Et "Kõige hullema ruumikaaslase tiitel" kätte saada, keeras ta niigi sooja toa konditsioneeri maksimumile, kuniks lõpetasime peeruhaisuses saunas. 

Kui uks avanes ja see sama noormees, kes eile vihaselt akna avas, tuppa astus, ei suutnud naeru tagasi hoida. Jõllitasin telefoni, teeseldes, et vaatan sealt midagi eriti humoorikat. Poiss puuris mõrvarliku pilguga lösakil hiinlast - kes oma eluga ütlemata rahul paistis olevat - ja keeras konditsioneeri kinni. Marssis veel prantsuse keelsete roppuste saatel aknani, mis kogu ööks avatuks jäi. Olen talle korraldatud skandaalse huumorinurga eest siiani tänulik. :D 

 

Viimase päeva auks tegin endale Canberra kohvikutetuuri. Mu avalikult varjatud kirg! Võtsin seda kui preemiat, et kuus kuud keset külma tühermaad vastu pidasin ning varsti teise äärmusesse, liivase pinnaga kõrbesse suundun. 

Päeva mahtusid nii puhvis croissantid, soolased juustuga kaetud saiakesed, kaua igatsetud pannkoogid, kreemised gelatod ning uhke Tai restoran. Poleks ma üksi olnud, ei oleks mind ilma broneeringuta sisse lastud. Vedas! Jälle… Hiidkrevettidega pad thai viis keele nii alla, et oleksin äärepealt lisa portsu tellinud. Õnneks korjas tusase näoga teenindaja mu läikima löödud taldrikud kokku, tundmata huvi, kas sooviksin ehk veel midagi. Kehitasin õlgu, ostsin hoopis kõrval putkast kaks palli jäätist ja läksin tagasi hostelli, et viimased asjad kotti suruda. 

 

Ärge muretsege, hiinlane ei olnud meid hüljanud. Mul polnud enam vahet, sest öösel sõitsin taksoga Canberra lennujaama. Jätsin New South Walesiga hüvasti ja lennutasin ennast teise Austraalia otsa uute seikluste poole.

Sandraaa

Mitte just kõige õnnestunum foto...

That bread! 

Jäätis ikka fookusesse, keda see opera house huvitab

Koristamist paluvatest siltidest pole ilmselgelt kasu 

Hosteli ühiskülmik. Otsi kohta kus sa saad 

Olen Birgitti Olen Peanut butteri + datli combo sõltlane 

Mu luxory hostel