Nädal täis soojust, lummavaid loodusvaateid ja huvitavaid maitseid. Minu peatsed lahkumist teadvustavad kliendid ja töökaaslased paiskasid mind üle südant soojendavate sõnadega, mis mind positiivsusest pakatades läbi nädala kandsid. Nädalavahetusel lõime lusti Canberra lillefestivalil ja mõned õhtud õnnestus meil Juliega fotograaf Stephaniga matkale sõita. Olin oma äsja leitud sõpradest vaimustuses.
Austraalias alanud koolivaheaeg täitis Nimmitabel Bakery hommikust õhtuni rohkelastelise perekondadega, kes juba enne kohviku avamist kannatamatult uksest sisse piilusid. Kööki varjunud Kylie lasi valla sõnaohtraid tiraade, saates kliendid kõvahäälselt kõige sügematesse kohtadesse (nende kõrvu see õnneks ei jõudnud).
Kui Warren ratastooliga ust hakkas prõmmima, purskasin üle pagarikoja naerma. Mina, osavõtmatult kohvimasina taga, olin ametis pagarite tellitud kohvisoovidega. Plastikmaskiga Warren - talle meeldib end niiviisi tuule eest kaitsta - põrnitses asteetliku näoga kohvikusse, aru saamata, miks Kylie talle ust avama ei tule.
Surisin valged plastkaaned kohvitopsidele, lidusin kähku kööki, et siis tagasi tormata ja kannatust kaotav Warren tuppa lasta. Minul pole tema vastu midagi. Kui vestlesime, õhkus temast alati lainetena selget sõbralikkust.
Üleüldse näis kogu nädal minu soovide järgi jooksvat... Alustades avamisest sulgemiseni täistuubitud kohvikust, lõpetades suurepäraste - ootamatute - graafikumuudatustega.
Võtame kasvõi neljapäeva, mil algsed plaanid nägid ette vahvat tööpäeva Williga, kus pidime mööda põlde heina mürgispreiga pritsima. Nägin kaks päeva sellest õudusunenägusid, kuid töötunde ei tahtnud ka kaotada.
Lugu võttis ootamatu pöörde, kui eelneval õhtul Tahlialt häälsõnum Whatsappi potsatas. Teda ja tema kaootilist elu teades, tärkas minus lootuskiir juba enne sõnumi kuulamist. Ja nii ka läks - end haigeks kuulutanuna palus, kas saaksin teda homme (kui pidin Williga põllule minema) asendada. Ise suurest õnnest rõõmutantsu lüües, saatsin kirjavigadest pakatava nõusoleku välkkiirusel vastu. Nagu näha, kipun endiselt emotsioonide ajel käituma, teadvustamata, et äkki peaksin enne Caroliniga läbi rääkima? :))
Nägin vaeva, et mitte enda joovastust Carolinile ja Willile liiga ilmselgelt välja näidata. Tänasin Tahlialt siiralt ja südamest. Olgugi, et tunnike hiljem oli ta vist enda haiguse unustanud - saatis mulle video uhkest peost, kus ta parajasti muusika saatel tantsu vihtus… Kuid mina olin selle udujutu üle ainult varvasteotsteni tänulik. :)
Vaimselt oli nädal aegajalt kurnav. Püüdsin, mis ma püüdsin, enda minekut saladuses hoida ei õnnestunud. Jutuveskite pealinnas elades on minust ärmiselt sinisilmne midagi taolist isegi loota. Ehk siis pidin nagu katkine grammofon kõigile sama juttu kordama. Millal lähen, mis ma teen, kellega lähen... samamoodi reageerima, kui paluti ikka kauemaks Nimmitabelisse jääda. Reedeks olin nii väsinud, et soovisin Kylie kombel ennast kööki peita ja neli tundi võileibu vorpida.
Ka pagarid võtsid eesmärgiks minu viimane nädal meeldejäävaks muuta. Üle päeva korraldasid õhtusööke ületee asuvas motellis, nii et mu viimane sügavkülma ette tehtud kinoa-köögivilja roog oleks äärepealt halvaks läinud. Üks õhtu risotto, siis pitsa… kuniks nädalavahetusel lõpetasime Canberra lillefestivalil. Elevusest kihevil Caci rääkis alates esmaspäevast, mis ta üritusele selga paneb.
Laupäeval pressisime end viiekesi Julie autosse ja startisime plaanitust varem pealinna poole. Alabaster kahvatu Caci toppis iga kümne minuti tagant uue kihi päevituskreemi peale, kirudes Darrenit, kes selle kasutuks mürkaineks tembeldas. Caci sõnul saab ta päikesepõletuse isegi läbi autoakna. Kohas, kus diplomaatia on elulise tähtsusega, jätsin küsimata, kuidas see küll võimalik peaks olema.
Lillefestival meenutas mulle lapsepõlves Võrumaal käinud Auka laata, kus pisike tänava äär oli kohalike farmerite putkasid täis puugitud. Igas isemoodi käsitöö nikerdised või hoole ja armastusega kasvatatud loomade saadused. Viimane pakkus mulle kõige enam elevust. Kui ma järgmine nädal Nimmitabeliga hüvasti ei jätaks, oleks mu rahakott mitu head grammi kergemaks jäänud. Õnnelike mesilaste meepotsikud, kodukootud hummused, köögiviljadest kokku blenderdatud määrded, pestod, pähklid, kõiksugused õlid, köögiviljad… Birgitti Pilveti paradiis!
Pealava ääres lõunasöögiks burgerit pugides, vaatasime eemal swingi vihtuvat gruppi. Teile teadmiseks - jõudsin otsusele Eestis swingi grupiga liituda. Kui keegi veel huvitatud on, andke teada! :)
Peale festivali tiirutasime hiigelsuures ostukeskuses. Kooliekskursiooni meenutavalt komberdasime hanereas Cacil sabas, kes käeviipega meid enda lemmikpoodidesse juhatas. Kammisime läbi kõik raamatupoed , odavad ehtebutiigid ja kosmeetikakorruse. Viimases viskasin peaaegu pildi tasku. Vänge segunenud lõhnapukett ajas silmad vett jooksma ja nina kipitama - nostalgiline põige lapsepõlve, kui lõhnaõlipoodides üle viie minuti aheldatud olin (ma ei süüdista kedagi!). :D
Pabodha, kellel rahast endiselt sooja ega külma pole, loopis seda tuulde, nagu Suur Piscou. Lisaks sellele, et meid jäätiste ja lõunasöögiga kostitas, otsits ta veel hingehinnaeest karpide viisi šokolaadikomme, küpsiseid ja soolaseid snäkke, mida hiljem asjalikult autos kõigi vahel ära jagas. Tippude tipp oli hiigelsuur vombat, mida Julie nüüd rõõmsalt igale poole kaasa saab tarida. Caci tõmbus mänguasja kallistavat Juliet nähes morniks. Põrnitses enda kaardusservaga viltkaabu alt kahe kihistaa kolleegi poole- ilmselt end väljajäetuna tundes. Lükkas juuksed seljale ja teatas, et viimane kord oli Pabodha talle teepoti ostnud.
Soovisin neile Pabodhaga mõttes edu - teades Nimmitabelit, lahvatab sellest lahti tornaadosuurune kuulujutt. :)))
Suure shopingu lõpuks hakkas kell õhtusse jõudma. Julie, kes alles tuure üles keris, hüppas kärmelt juhipinki, uurides õhinal meie järgmist sihtpunkti. Vasakul käel haigutava Aleci pilk seadis kahtluse alla tema terve mõistuse. Cacil sõnasabast kinni haarates, oli ju siililegi selge, et aeg on koju minna! Vombati intsidendist endiselt pisut löödud Caci, torkas, et Austraalias pimedas sõitmine on äärmiselt ohtlik.
Julie vakatas. Tema nägu oli nagu kiviskulptuur, ega lausunud tükk aega sõnagi. Oletasin, et tema närvid olid juba niigi läbi, sest Caci ja Aleci “reisimiseviis” erinest tema boheemlaslikust seiklejahingest drastiliselt. Kui Cacil oli kellaajaliselt kogu päevakava paika pandud - ja parem oleks, et kõik vastavalt sellele kulgeb - siis hipikalduvustega Julie oleks meeleldi lasknud päeval end kanda. Kuulsin, kuidas ta Pabothale pobises, et miks me ei võiks lihtsalt festivalil ringi jalutada, mitte TÄPSELT sama trajektoori järgida, nagu nad eelmisel aastal olid teinud.
Olin tänulik, et olen mina, ja et mul on täiesti ükstakama, kuhu läheme või mida teeme.
Juliega samu emotsioone tundev Pabodha, kribas meile juba samal õhtul, et võtaksime midagi kolmekesi veel ette. Enne, kui ma enda jalgealuse Nimmitabelist puhtaks pühin.
Öö seedimist ning hommikul käis ta välja idee Coomasse restorani minna. Samal õhtul, kohe peale tööd. Pabodha nimetas selle minu hüvastijätu pidusöögiks.
Hilise kellaaja - 18:00 - tõttu palju valikut ei olnud. Hüppasime päikeseloojangu taustal helkivasse Mehhiko restorani. Olin õnnelik, sest olime Julie saabumise päevast alates juustust nõretavast quesadillast unistanud.
Pabodha teadis, et Alec kirus selle koha maapõhja, kuid ma ei võtaks taolist hinnangut liiga tõsiselt... Tema on see, kes tembeldas Lindori totaalseks šokolaadimaailma häbiplekiks! (MU VAIELDAMATU LEMMIK!)
Nii me lõpetasimegi üpriski jubeda helesinise-oranžika valgusega restoranis, kus Mehhikost immigreerunud aktsendiga härra meile parimat teenindust pakkus. Küll tõi vett, vahetas taldrikuid ning täitis niigi üleääre ajavat salvrätitopsikut. Ka toidud olid võrratud! Venivast juustust ja sour creamist nõretav quesadilla oli täpselt miski, mida sel õhtul vajasin.
Kolm tundi hiljem toidukoomas auto poole loivates, lajatas Pabodha üle tänava, et Aleci hinnangut ei kavatse ta enam kunagi tõepähe võtta. :D
Arvuti ega internet ei tee minuga koostööd, seega kõik pildid täiesti suvalises järjekorras. I am sorry...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar