Premeerisin ennast enne Perthi lendamist kolmepäevalise puhkusega Canberras ja Sydneys. Ainuõige, enne kui end Kellerberrinisse asumisele saadan ja ajutiselt kogu elu töötamise alla matan.
Canberra buss peatus täpselt pagarikoja ees ning tuttav bussijuht lubas silma peal hoida, et õiges peatuses maha läheksin. Palus mul ainult viimasena peale minna, et pilt vabadest kohtadest selge oleks. Sobis suurepäraselt, teadsin, et hüvasti jätmine võtab omajagu aega.
Haarasin viimast korda enda lemmiku, röstitud banaanileiva, näppu ja tormasin läbi tiheda vihmasaju bussi. Õnneks sattusid kõik vabad kohad ees otsas olema- mu massiivse seljakotiga läbi kitsa vahekäigu minnes võite ise ette kujutada, mitu möödujat korraliku obaduse said ja mind pahura pilguga põrnitsesid... Ratastooliga keset bussi kükitav Warren vaatas komöödiat itsitades pealt.
Kaks tundi hiljem seisin oma suurte kottidega Canberra keskuses, broneeritud ööbimiskohast vaid kilomeetri kaugusel. Armastan vihma ja pilvist ilma, kuid sellegipoolest olin äärmiselt tänulik, kui sadu korraks lakkas. Sain muretult enda massiivse kotihunnikuga Village Hosteli komberdada.
Võtab ikka hingetuks, kui tervet enda vara peab seljas kandma. Olgugi, et mul on neid asju aina vähemaks jäänud, lendasin bussipeatuses kotti selga upitades pikali. Taksot ootava taadikese päev sai tehtud (kas selline väljend üldse on eesti keeles olemas?), itsitas nagu noor tüdruk ja ulatas mulle abistavalt käe. Kõik jõupingutused mängu pannes, ajasin ennast püsti… tundisn, kuidas piimhape mu soontes huugama hakkas.
Hosteli vastuvõturuum oli hubaselt valgustatud ning avatud ühisköögist tuli keeva supi lõhna. Seinad olid eelseisvate ürituste postreid täis ja lifti kõrval kükitas sasitud juustega poiss, kes juhtme järgi laadis telefoni.
Tervitasin mandlikujuliste silmadega hostelitöötajat, kelle nimesiltil helkis vastu “Tien”. Nagu minu Vieetnami sõbranna. Võtsin seda hea endena. :)
Olin ennast juba meiliteel sisse registreerunud ning tal jäi vaid mulle kiire majatutvustus teha.
Broneerisin endale Canberra kõige odavama ööbimise – 3 ööd, 70$ - mille nimel pidin leppima jagatud ruumiga. Mina ja üheksa võõrast – täiesti normaalne nähtus seljakotirändurite seas. Kes endiselt ei arva, et tegu oli mõistliku otsusega, siis säästin tänu sellele 480$.
Astusin lifti, tundes kummalisena näivast vaikusest mõnu. Nimmitabeli pidevas möllukeerises olin vaikuse ilu juba unustanud ... Vaevu sain seda mõelda, kui kellegi käsi sulguvate liftiuste vahelt sisse ilmus . Uksed avanesid. Heledapäine meesterahvas pressis end sisse, nägu punane ja igast nahapoorist õhkus kirbet alkoholihaisu. Vastasin tema tervitusele viisaka noogutusega, lootes märku anda, et ei ole small-talkist huvitatud. Ilmselgelt luhta läinud plaan. Paljastas enda hallikaks tõmbunud hambad ja algas harjumuspäraseks saanud ülekuulamine. Minuti või kahe, mis meil kolmandale korrusele jõudmiseks kulus, jõudis ta nii minu kohta uurida, kui pool oma elulugu ära jahvatada. Kahetsesin, et trepist ei läinud.
Ruum oli üleootuste korralik. Meenutas natuke Hiina üleöö rongi, kus valgeks võõbatud raudnarid perfektsesse ritta olid seatud. Keset tuba oli asetatud kontorilaud, mis sinna üldse ei sobinud. Võibolla vedas selle keegi omavoliliselt sinna.
Voodite kõrval lebavate kottide põhjal näis tuba täis olevat. Otsisin tähte “F”- mis tähistas mulle määratud kohta – ja suureks rõõmuks sain alumise nari. Proovisin mitte ettekujutada, kuidas ma ülemiselt narilt oleksin varavalges välja hiilinud ... minu soovimatut kohmetust arvestades oleksin terve hosteli üles ajanud.
Tuba oli praktiliselt tühi (kellaaega arvestades igati loogiline), kui kõrval naris norskav hiinlane välja jätta. XXL suuruses telefon kõhul, mänguriarvuti põrandal - eeldasin, et tal oli öö vahele jäänud. Kikivarvul sättisin enda asjad paika ja hiilisin välja. Padukaga tuuritamine ei näinud hetkel kõige ahvatlevam, seega suundusin Canberra ostukeskusesse. Eelkõige, et end pisut liigutada, kuna poodidesse minekut tahtisin teadlikult vältida.
Iroonilisel kombel lõpetasin hoopis kinos. Nii palju siis mu oivalisest jalutuskäigust... Aga Birgitti Pilvet on endiselt tema ise: armastan kino ja eriti kohe siis, kui poole tunni pärast algb minu ammu näha ihadatud film, Opperhaimer.
Geeliga ogadeks vormitud juustega noormees valis mulle omavoliliselt koha. Uuris vaid, kas olen sakslane, hääl ütlemata enesekindel. Lausa nii enesekindel, et tundsin pisut ebamugavust tema pakkumine valeks tunnistada. AGA Austraallase kohta väga hea pakkumine, arvestades, et enamus peavad igat võõramaalast prantslaseks. Eestit kuuldes lahvatasid tema silmad säravad – ta olevad aasta tagasi ühe eestlasega koos töötanud. Maailm on endiselt tilluke. :)
Laotasin enda snäkid tühjaks jäänud kõrvalpingile, olles ootamatust kinokülastusest vaimustunud.
Vaatasin sissejuhatavad tiitrid ära ja otseloomulikult - üllatus, üllatus - jäin ma magama... Ärkasin suure paugu peale (jalad, käed ehmatusest igasse ilmakaarde lennates) ja vaatasin veidi segaduses ringi. No tore… pool filmi oli läbi. Nägin silmanurgast, kuidas kaks pinki edasi istuv tädike konstantselt minu poole kiikab. Ilmselt ei jäänud talle mu iluuinak märkamata. Teesklesin, et ei näe teda.
Peale lõunauinakut kinosaalis jalutasin veidi mööda kaubanduskeskust, kuniks andsin alla ja läksin tagasi hosteli. Sõin õhtusöögiks Nimmitabelist kaasa võetud toidujäänuseid, mille olin eriolukorras sunnitud alla kugistama. See sama punase näoga poiss ilmus kööki. Torkasin ruttu airpodsid kõrva, mõeldes, kas tasub nõudepesemisega riskida või kasutan tualeti hüvesid...
Tüsedavõitu hiinlane oli üles ärganud. Süübis telefoni ega kuulnud isegi mu vaikset tervitust – vähemalt üks inimene siin hoones ei tunne vajadust 24/7 lobiseda.
Aga, et kõik ilusti tasakaalus oleks, meeldis talle väga iseendaga rääkida. Vaikse arusaamatu pobina vahele viskas hunniku röhitsusi, nagu arvaks end Pekingi tänavatel jalutavat. Nägu krimpsutades meenutasin kunagis Hiina reisi, kui ülerahvastatud tänavatel oli targem kaitseülikonnaga käia, et kellegi ilaklomp üks hetk mööda saapanina alla ei voolaks. Tippude tippuks lasi ta üle toa nii kõva peeru, et enda naris raamatut lugev noormees vihase näoga akna juurde marssis ja selle eriti suure kolinaga lahti paiskas. Pidin peaaegu ära lämbuma, et mitte naerma pursata. Mis saa teed, kui kõhugaasid võimust võtavad…
Ei tea siiani, kas olin nii väsinud või minestasin hiinlase röhitsuste ja kõhugaaside peale ära, aga järgmine hetk silmi avades oli kell 4:30 hommikul. Äärmiselt hiline aeg, arvestades, et viimaset pool aastat ärkasin kell 2:10.
Olin selleks valmistunud. Seljakott pesemis- ja vahetusriietega voodikõrval valmis, ajasin enda jooksu riided slega ning hiilisn välja. Taolises ühiselamus elades, peab iga sammu detailideni ette mõtlema. Pakitud seljakoti jätsin ühiskasutatavasse pesemisruumi – vaevalt keegi mu hambaharja ära tahab varastada – ja läksin Austraalia pealinna vahele sörkima. Hiirvaiksetel tänavatel asjatasid üksikud oranžides rüüdes tänavakoristajad ja varavalges uksiavavates kohvikutes sättisid baristad espressot paika. Olin elevil, sest kell seitse väljus mu buss Sydneysse. Külastuse eesmärk oli eelkõige enda kauaagset sõbrannat, Sandrat, näha, kes juba viiendat aastat siin pool maakera elab.
…
Google maps näpus, kõmpisin mööda Sydney kitsukesi kõrvaltänavaid. Puude küljes rippuvad valgusketid ja kaubamajade elegantsed fassaadid taandusid värvikirevate teatrite, käsitööbutiikide ja lillepottidega kaunistatud alleedeks. Hutchisoni ja Mayeri tänava nurgakohvikust õhkas ahjust tulnud saiakeste lõhna ning heleroosas põlles teenindaja korjas äsja vabanenud laualt nõusid kokku. Hüppasin kähku sinna – see oli ainuke vaba laud.
Tellisin kruusitäie sooja mandlipiimaga chaid, mida järgnevad tunnid blogi kirjutamise vahele lonksasin. Milline elu, kui niimoodi kõik oma päevad saaksin veeta!
Nagu ikka, kaotan kirjutades ajataju. Lahkusin kohvikust kolm tundi hiljem. Päike sillerdas taevas, üksikud värvilised papagoid ja kakaduud tiirlesid puulatvade vahel ja inimesi oli tänavatel rohkem, kui tuvisid Balt Jaamas. Milline kontrast pärast Nimmitabelit, kus suurema tõenäosusega lammast, kui enda liigikaaslast kohtasin.
Proovin võimalikult mitte rassistlikult kõlada, aga olen austraallaste identiteedi üle siiralt mures. Läbisegi tunglevaid mustapäiseid asiaate silmates, hakkasin peaaegu kahtlema, kas ma üldse viibin Austraalias. Enda hiina sõbranna kirjeldusi meenutades, olen nende siinse vabaduse üle õnnelik.
Kuniks Sandra tööl oli, kooserdasin mööda Sydney tänavaid. Mitme palliga jäätis näpus, imetlesin uuesti grandioosset ooperimaja ja vasakule jäävat päikese käes sillerdavat Sydney Harbor Bridge (sild). Erinevalt eelmisest korrast, kui Mattiga ooperimajas sees ka põgusa tuuri tegime, olid uksed sel korral lukus. Pagan, plaanisin seal telefoni natuke laadida...
Sandraga saime kokku tema lemmikitaalia restoranis – Totti. Oleme õnnega koos, et sinna sobival ajal laua saime. Sandra sõnul tehakse broneeringuid nädalaid ette ja ka siis antakse õhtustamiseks maksimaalselt poolteisttundi. Mul oli vaja 18:00 bussile jõuda, seega ainuke vaba aeg – 15:45 – sobis nagu valatult!
Oh seda rõõmu, kui üle pika aja Sandrat nägin. Peale igapäevaselt inglise keeles rääkimist, kõlas meie armas eesti keel erakordselt kohmetult. Viskasime selle kohta mõne nalja ning proovisime kõik rääkimist vajavad teemad kahe tunni sisse mahutada.
Toit oli vapustav. Eriti pitsaahjust välja võetud õhkutäis saiapäts, mille koorikut kattis õrn õli ja soolaga üle puistatud kiht. Saia tuli rebida ja siis pehme kreemise burrata juustu sisse kasta. Loodan, et sattun sinna restorani kunagi uuesti … lihtsalt oivaline maitseelamus! Sandra noogutas põsed punnis kaasa – see sama sai olevat põhitegur, miks ta selle restorani tihe külastaja on.
Varsti olingi tagasi bussis. Aega jäi küll väheseks, aga on tõenäoline, et näeme Sandraga uuesti novembris, kui ta sõpradega Perthi tuleb.
Canberrasse jõudsin hilisõhtul. Pimedad linnatänavad pakatasid peameeleolus noortest, kes joogiklaaside taga saabuvat nädalavahetust tähistasid. Lootsin, mis ma lootsin – minu hiinlasest nari-naaber lösutas endiselt samas kohas, oli vaid teise külje keeranud. Näoga minu poole! Kangekaelselt sidusin rätiku ja jope narikülge, et veidigi privaatsust tagada.
Kui eile lasi ta oma kõhutuuled valla vaid korra, siis täna tulistas nagu kahurist kuule. Proovisin seda kui komplimenti võtta, et panime ta eriti koduselt tundma.
Et "Kõige hullema ruumikaaslase tiitel" kätte saada, keeras ta niigi sooja toa konditsioneeri maksimumile, kuniks lõpetasime peeruhaisuses saunas.
Kui uks avanes ja see sama noormees, kes eile vihaselt akna avas, tuppa astus, ei suutnud naeru tagasi hoida. Jõllitasin telefoni, teeseldes, et vaatan sealt midagi eriti humoorikat. Poiss puuris mõrvarliku pilguga lösakil hiinlast - kes oma eluga ütlemata rahul paistis olevat - ja keeras konditsioneeri kinni. Marssis veel prantsuse keelsete roppuste saatel aknani, mis kogu ööks avatuks jäi. Olen talle korraldatud skandaalse huumorinurga eest siiani tänulik. :D
Viimase päeva auks tegin endale Canberra kohvikutetuuri. Mu avalikult varjatud kirg! Võtsin seda kui preemiat, et kuus kuud keset külma tühermaad vastu pidasin ning varsti teise äärmusesse, liivase pinnaga kõrbesse suundun.
Päeva mahtusid nii puhvis croissantid, soolased juustuga kaetud saiakesed, kaua igatsetud pannkoogid, kreemised gelatod ning uhke Tai restoran. Poleks ma üksi olnud, ei oleks mind ilma broneeringuta sisse lastud. Vedas! Jälle… Hiidkrevettidega pad thai viis keele nii alla, et oleksin äärepealt lisa portsu tellinud. Õnneks korjas tusase näoga teenindaja mu läikima löödud taldrikud kokku, tundmata huvi, kas sooviksin ehk veel midagi. Kehitasin õlgu, ostsin hoopis kõrval putkast kaks palli jäätist ja läksin tagasi hostelli, et viimased asjad kotti suruda.
Ärge muretsege, hiinlane ei olnud meid hüljanud. Mul polnud enam vahet, sest öösel sõitsin taksoga Canberra lennujaama. Jätsin New South Walesiga hüvasti ja lennutasin ennast teise Austraalia otsa uute seikluste poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar