Mandurah

Uskumatu, kui palju võib linnapilt ja mulje sellest üleöö muutuda. Kui esimesel päeval nägin vaid pisikest kahe peatänavaga linna, mis kõrvetava päikese all ühtlaselt kuldkollaseks on tõmbunud, siis teisel päeval oleks nagu uues kohas jalad maha pannud. Kahest tänavast oli saanud armsatest kohvikutest pulbitsev linnake, kus kohati võid end justkui kunstinäitusel jalutavat tunda. Mida hoolikamalt vaatad, seda rohkem torkab silma eriskummalisi kunsti skulptuure ja installatsioone. Mõne vahel jalga puhkav aborigeen omamoodi ilmet juurde andmas.

Hommikujooksu tehes avastasin imekauni promenaadi, mis mööda Swani järve suunaga kesklinna kulgeb. Mõlemalt poolt ääristatud rammusate palmipuudega, lehed õra tuule käes elegantselt kõikumas. Palmipuude vahelt paistvad suured pilvelõhkujad on justkui Melbourne kitsendatud makett. Lisaks lummavale vaatele, jooksid lisaks minule terve trobikond tervisesportlasi, kes enda reipa sammuga ka mind veidi kiiremini liigutama motiveerisid. 

Peale jooksu käisin kiiresti pesemas, torkasin käed seljakoti sangadest läbi ja hakkasin uute seikluste poole kõndima. Tänavad, mis alles eile veel nii segasena näisid, hakkas minu peas loogiliselt paika loksuma. Vajasin selleks vaid ühte hommikujooksu (küsige veel miks ma jooksmist armastan...)!  Ilma pikemalt kaalumata valisin esimesed sihtpunktiks juhuslikult avastatud imekauni Hemingway kohviku. Sattusin sinna eile vahetult enne sulgemist, kus sagrise juuksepahmakaga barista masinat puhastas. Võisin juba lauale paigutatud jahvatite ja muude masinate põhjal öelda, et tegu on väga erikohvile suunatud kohaga. Armusin kohvikusse veel enne, kui sealne playlist käima pandi (kõik minu lemmikud - The Lumineers, Mumfords and Sons etc..). Kõik nii puhas, minilistlik ja samal ajal moderne, kuid hubane. Mitu head tundis sai märkamatult sinna pandud.

Edasine päev kulges mööda linnatänavaid patseerides, aegajalt siit-sealt head paremat proovimiseks ostes. Kui mõtlete kunagi kuhu mu raha kadunud on, siis teate, et see kõik on toitu investeeritud. Eilse põhjal muidugi ka lõbustuspargi atraktsioonidesse... Jah, Perthi kesklinna, täpselt meelelahutuskeskuse - Elisabeth Quay - äärde, püstitati pisike tivoli. Võite kaks korda arvata, kas suutsin enda lemmikule, kettide otsas rippuvate toolide karusellile vastu panna ? Ei, muidugi mitte! Tegin lausa kaks tiiru - teisel korral tõmbus minu kõrval toolis istuja keset sõitu nii kaameks, et paistis kohe oksele hakkavat. Õnneks suutis ta end vaos hoida. Minu järjestikune külastus ei jäänud töötajatele märkamata. Staffi särgis kahe meetrine tüdruk, kelle juuksed voogasid musta kosena tema õlgadel, kõkutas naerda ja ütles enda kõrval seisvale kolleegile, et mõnele hakkas atraktsioon vist eriti meeldima. Tõesti, oleksin võinud veel kolmandagi tiiru teha, aga rahast hakkas kahju. 

Suure tiirutamise lõppu tundus üks korralik lõunasöök väga hästi sobivat. Suundusin juba varasemalt välja valitud ONE60 kohvikusse, asukohaga täpselt Murray Streeti nurgal. Võiksin selle koha vist puhtalt lõhna järgi ära tunda - mitte ühestki teisest kohvikust ei paiska välja nii meeliülendavat saialõhna! Tellisin suure klaasi külma matchat ja Food Republicus lemmikuks saanud avokaado toasti feta ja sibulaga. Ütleme, et väljapanek oli alla igasugust arvestust, kuid maitse kohta pole ühtegi halba sõna öelda. 

Veidi enne nelja saime Murdi, Laura ja Steniga nende korteris kokku. Lisaks liitusid meiega veel kolm toredat eestlast, kellega nad siinolles tuttavaks olid saanud. Katre, oma veatute siniste silmade ja lendlevate heleblondide juustega, oli mulle juba tänu sotsiaalmeedia maastikule tuttav. Polnud temaga kunagi rääkinud, kuid nagu ikka Eestis - kõik on kõiki kuskil näinud. Tema järel astusid uksest sisse Laura 2 ja Henry. Laura 2 suutis mind juba enne tutvustamist enda poriseva näoga naerma ajada, Henryt ma juba teadsin, kuigi ta oli nende paari aastaga ennast kaks korda suuremaks pumbanud - see-eest tema mürisev naer ja rabavalt suur isu olid endiselt säilinud. 

Täistunnil suundusid Katre, Henry ja Laura  enda autose, meie Murdi ja Steniga ootasime mulle veel tundmatut tüdrukut nimega Lenna. Saime vaevu tänaval paremale ja vasakule vaadata, kui ta oma hõbehalli Toyotaga pidurate vilinal ukse ette kihutas. Autost hüppas välja pikk, modellimõõtu, energiast pakatav tüdruk, kes mulle kaks korda mõtlemata kaela hüppas, muretsemata, et olime sel hetkel veel täiesti võõrad. Ilmselt on Austraalias veedetud kolm aastat oma töö teinud. Mulle on selline avatus suureks kergenduseks. Lenna kõrval pingis istus tema elukaaslane, Marko, kes enda lillelise nokatsi ja karmiinpunaste päikeseprillidega meile laialt naeratas. Sõit Mandurahsse võis alata. 

Lenna ja Marko sisustasid tunniajase sõidu vahetpidamata üksteisest üle rääkides ja homoorikalt nageledes. Itsitasime kolmekesi tagapingil, proovides samal ajal vähemalt ühegi juttu hoomata. Mulle hakkasid nad kõik kohe meeldima. 

Mandurah on pisike India ookeani äärne linn Lääne-Austraalias, Perthist 72 kilomeetri autosõidu kaugusel. Mööda promenaadi paiknesid tihedalt külg-külje kõrval erinevad kohvikud ja restoranid, viimne kui üks rahvast pungil. Meie, alati näljased, suundusime väidetavalt parimasse kohalikku burksi kohta - vaatega otse rohelise muruplatsi oaasile, mille taga sillerdas õhtupäikesega valgustatud meri. Olukorraga äärmiselt rahul, sõime ennast burksist ja friikatest kurguni täis. Kusjuures Austraalia peaks enda friikartulite eest eripreemia saama - nii pehmed, kuid samas krõmpsud, mitte liiga suured ega ka liiga väikesed. Perfektsed. Eriti, kui need kohalike lemmikusse aioli kastmesse torgata (aioli on midagi majoneesi laadset). Nagu sellest veel vähe oleks, ostsime magustoiduks frozen jogurtit, mille šokolaadi ja kummikommi hunnikuga üle kallasime. Mida veel tahta … 

Lenna, kes kogu programmi kokku pani, sõidutas meid enne paadisõitu Mandurahi kõige ilusamatesse ja varjatumatesse paikadesse. Kõik oli nii kaunis - eriti õhtune taevas, mille mahe briis oli puhtaks pühkinud. Nägime austraalia kõrgklassi maju, iga teise ees luksusjaht oma sõitu ootamas. 

Hilisõhtuse paadisõidu mõte oli meile kõige uskumatumaid jõulukaunistustega kaetud maju näidata. Midagi, mida Eestis ilmselt ükski inimene ei vaevuks tegema (igati mõistetav, eriti praeguseid elektrihindasid arvestades). Lenna organiseeris meile pisikese paadi, mille tüürimeheks sai meie oma Murd. Tore, kui pundis on keegi, kes on vaevaks võtnud paadiload ära teha - ise sättisime ennast mugavalt istuma. Iga natukese aja tagant läbis paati säbarlainetusena erutatud pomin. Suvised postkaardid vaated mõjusid hingematvalt kaunilt. Kõik paistsid minuga vaimustust jagavat, välja arvatud Henry, kes juba peale kolmandat jõulutuledesse mattunud maja käis välja idee tagasi koju minna. Asjaolu, et tal oli parajasti seljas viis numbrit väike jope (Lenna võttis kogemata vale jope talle laenuks), ei teinud teda kuigi tõsiselt võetavaks, muutes olukorra äärmiselt koomiliseks.  

Lõpetuseks: 

Veedan siin suuremosa ajast üksinda ringi konnates, mis mulle tegelikult väga sobib. Kuid suuresplaanis ei hakkaks siin ilmselt mitte keegi end üksikuna tundma, kuna kõik kohalikud lausa jooksevad tormi, et sinuga igal võimalusel lobiseda. Selles linnas, kus kõik elavad üksteise kukil, on diplomaatia ilmselt elulise tähtsusega.

Kakaduud

See pilt ei ütle pooltki kui tuhat sõna selle maitse kohta...

Sten - Laura - Katre

Laura 2

Ainuke pilt kuldaväärt frozen jogurtist.

Perth 1

 

Lennuk seisis stardiraja alguses ja stjuardessid jalutasid - nii rahulikult - mööda vahekäiku, surudes kotte pea kohal olevatesse riiulitele, veendudes et koik ara mahub. Soengud perfektsesse krunni silutud, ilma et ükski juuksekarv välja põikleks. Pilootide kokpiti uks oli avatud, kuid ühtegi valgesse särki ehitud pilootimütsiga juhti ei paistnud - ju tegi kuskil mujal vajalikke ettevalmistusi. Istusin enda valitud istekohal number D5, teadlikult vahekäigu poolse tooli valides. Akna all lösutas mu ainuke naaber - meie keskel olev tool jäi vabaks - tema nägu helepruunide juuste all oli hapuvõitu. Ta surus oma sõrmuseid täis sõrmed meelekohtadele ja tegi ringjaid liigutusi. Ilmselt järjekordne lendamisefoobik… Sättisin ennast mugavalt sisse, kinnitasin turvavöö ja olin valmis kogu lennu raamatu ja blogi seltsis veetma.  Kui üks hetk aknast välja kiikasin, avanes vaade otsatuna näivale kõrbele, ei kübetki rohelist paistmas. 

Tubli neli tundi hiljem puudutasid lennukirattad prõntsatusega maapinda. Tere tulemast Perthi! Lasin enda näost niigi kahvatu naabri pingireast välja, enne kui terve see tagumine kamraad välja hakkab pressima. Suundusin otsejoones pagasi järele, mis minu üllatuseks peaaegu esimesena musta lindi peal välja sõitis, ja kõmpisin lennujaamaast välja. 

Päike oli kahvatusinises taevas kohutavalt kõrgel. Komberdasin enda kahe kotiga tänavapostidele kleebitud noolekeste abil peatusesse, jäädes nõutult jalalt jalale tammuma. Buss lahkus kaks minutit tagasi, seega sain valida kas oodata pooltundi järgmist või hakata kondimootori abil ajutise pesitsuspaiga võtmete järele minema. Viimane variant tundus ahvatlevam, kuid saatuse tahtel keeras sekund enne mu minekut nurga tagant välja buss number 37 - kakskümmend viis minutit varem? Muheda olekuga bussijuht hüppas välja, valged sokid lühikeste pükste all peaaegu põlvini ulatumas. Naeratas mulle laialt, palus kähku kottidega jahedasse bussi puhkama minna ja mitte pileti pärast muretseda. Ta lausus igat silpi eriti selgelt hääldades, nagu räägiks poolearulisega. Pisut segaduses, kuid mis sa mul nii ahvatleva pakkumise vastu olla. 

Pool tundi hiljem sõitsin nagu kuninganna Elisabeth ihuüksi suures bussis. Endiselt lõbusaolekuga juht viis mu palutud peatusesse, keeldudes raha vastu võtmast ja soovis mulle kõike kõige paremat ees ootavateks seiklusteks. Milline positiivne algus. :) 

Kõmpisin kõrvetava päikese all mööda maanteed, mitte ühtegi puud ega rohelust, ainult ära kõrbenud muru ja suured laohooned. Google mapsi abil jõudsin viimaks õige putkani, Ilmselt nägin peale metsikut tuult ja higistama ajavat kuumust välja nagu oleksin just elektrilöögi saanud. Murd hiilis kiiruga laost välja, ulatas võtmed ja lubas märku anda, kui nad liikuma saavad. Korteriga ei oleks saanud nad paremini ajastada - nimelt õnnestus neil enda sõprade pundiga täpselt vahetult enne minu saabumist see üürile saada. Peale mitme kuist otsimist.. Universum ikka elab mulle kahe käega kaasa - nagu oleks seda ette näinud ja suunanud mind teadlikult hotelli valima, mida saab viimase hetkeni tühistada. Säästsin tänu Murdile ja ta sõpradele vähemalt 500$. 

Lao juurest korterini otsustasin taksoga minna - jõuan hiljem ka suure seljakotiga rändamist harjutada. Mind võttis peale tõmmu naha ja ronkmustade juustega Etioopiast pärist Haimanot, kes ilma erilise sissejuhatuseta minuga lobisema kukkus.  Ta lausa põles soovist minuga enda kodumaast jahvatada. Kes ei teadnud, siis nende riigikeeleks on amharici keel, mis ei sarnane mitte ühegi teise keelega maailmas. Enamik seal elavatest inimestest on kristlased, kes uskumuste tõttu on pea igast aastast pool veganid (lisaks nädalate pikkusele fastingule, välditakse loomseid tooteid iga nädala teisipäev ja reede). 

Korter asus täpselt Perthi kesklinnas, suures 21-korruselises tornmajas. Kogu see kiipiga mässamine oli omamoodi protsess, kuid üles ma sain. Olin küll maksimaalselt kolm tundi maganud, kuid väsimusel ei jäänud aega mulle kallale tikkuda. Pakatasin tegutsemislustist. Viskasin koti nurka ja suundsin esimese asjana Paragon Corporate Trainingusse farmi jaoks vajaminevat luba tegema (White Card). Blondeeritud lahkete silmadega naisterahvas mind vastu, tutvustas entusiastlikult mind ees ootavat testi. Ei tea, kas asi oli minu märkimisväärselt tugevas aktsendis või ongi see seal tavaks, aga seletamise käigus lahendas ta raskemad küsimused minu eest juba ette ära. Ma ei oleks saanud rohkem tänulik olla - selle lükkega säästis ta vähemalt 1.5 tunni jagu minu väärtuslikku aega. :) Test ise osutus oodatust kergemaks, põhimõtteliselt kirjutasin raamatust vastuseid maha… 

Ülejäänud päeva veetsin mööda Perthi tänavaid seigeldes. Ausalt öeldes jahmatas mind kui palju väiksem on see linn Melbournest. Kõndisin enesele teadmata kogu kesklinna läbi, endiselt kaardi pealt otsides, kus see PÄRIS kesklinn siiski asub. Hea, et kellegi käest midagi nii jaburat küsima ei läinud… :) 

Teine erinevus mis esimese asjana silma torkas, olid iga nurga peal olevad prügikastid! Tundsin neist Melbournes suurt puudust, kui mõnikord mitukümend minutit tühi tops näpus ringi jalutasin.  

Kolmandaks - praktiliselt iga posti küljes on pistikud! Melbournes oled sa õnnega koos, kui kesklinna kohvikus lubatakse sul telefoni leti juurde laadima jätta, siin aga kõnni järgmise nurgataguseni ja leiad kindlasti otsitud abilise. :) Muidugi tasub Perthis taolisi toiminguid väga rahvarohketes kohtades teha. Juba peatänavalt välja keerates, vedelevad varjulistel kõnniteeservadel räbaldunud välimusega aborigeenid, kes igat möödujat pingsalt takseerisivad.  Pigistan iga kord alateadlikult kätt ümber üleõla kotti… mitte et keegi minult midagi kunagi röövida oleks üritanud. 

Õhtu lõpuks olin täitsa väsinud. Kõht mitmes erinevas kohvikus söödud toastidest ja kohvist täis, lobisemisjanuliste kohalike poolt oimetuks räägitud. Siin on täiesti tavaline minna võhivõõra inimesega tema õhtuplaanidest rääkima, et ehk hoopis koos midagi ette võtta. Ma keeldusin lahkelt igast pakkumisest ja sain Murdiga kokkus. Läksime mulle vajaminevaid töösaapaid ostma ja õhtusöögi materjali varuma. Peale näpu haaratud jäätisekokteili jahvatas üha innukamalt eelseisvateks päevadeks tehtud plaanidest. Paadisõidud, suur aastavahetuse söömaaeg ja palju muud põnevat, mis nad kõik välja olid mõelnud. Hiljem korterisse jõudes tutvusin ka Laura ja Steniga, kes mind soojade kallistuste saatel vastu võtsid - mõlemad nii mõnusalt positiivsusest pakatamas. Kokkasime kõik koos potitäie kreemist pastat, sättisime end elutoa diivanile. Kuni magama minekuni vaatasime diivanil lösutades ja pastat sisse kühveldades filmi - mida veel peale pikka väsitavat päeva tahta. 

Esmamulje Perthist ? Esimese päeva emotsioonidele põhinedes elaksin iga kell enne Melbournes, kui siin. Puhtalt juba linnapildi ja õues pidevalt valitseva kuumuse tõttu. :D

White Card

See you later Melbourne

 

Viimane tööpäev Food Republicus ei oleks saanud paremini minna. Melbourne tabanud mõne päevase kuumalaine asemel hiilisid pilved vargsi üle taeva, muutes temperatuuri Melbournele omaselt jahedaks. Kohviku seintele kinnitatud ümarate kuplite all tuhmilt hoogu koguvad lambid, muutsid atmosfääri jõuluselt hubaseks. Armastan vihmastel päevadel töötamist! Kõik inimesed pagevat tuppa nendejaoks katastroofilise ilma eest peitu, ei ühtegi nukralt üksildusest haigutavat lauda! 

Ilmselt tegi õues valitsev olukord oma töö, kuid nii kiiret päeva ei oleks me keegi osanud uneski näha. Isegi 24. detsembril ei näinud me sellist rahvasteliikumist. Inimesed moodustasid juba pool tundi enne avamist ukse taha elava järjekorra, kes 9:00 parimate laudade poole suurt võidujooksu alustasid. Kõik nad särasid ja pakatasid elujõust. Puhtalt nende vaatamine tekitas lõputult hea tunde, pannes meidki elavana tundma. Proovisime enda väheste töötajatega olukorra kontrollialla saada, mis vist enam vähem ka lõpuks õnnestus. Meeletu jooksmine, tellimuste sisestamine, toitude viimine, klientide totakate soovide täitmine jne ei lõppenud enne kohviku sulgemist. Kujutage nüüd ette milline kergendus see minu jaoks oli! Kes mind vähegi tunneb, teab, kui väga ma sooviks kõikvõimalikke hüvastijätte vältida – tihe päev aitas sellele suurepäraselt kaasa. Püsikad olid piisavalt arukad, et mind ruttu kallistada, parimat soovida ja “see you later”iga piirduda. Kui meie kõige rikkam kohviku külastaja, Jeff, minu homsest Perthi lennust kuulis, surus ta mulle enne lahkumist kokku rullitud rahatähed pihku ja nõudis, et ma need ainult endale jätaksin. Palju ta andis? 100$... ilmselt on see tema jaoks tunni või isegi kolmekümne minuti palk (tal on kontorid nii New Yorkis kui ka Londonis), kuid mind võttis see täiesti sõnatuks. Jeffil on endal kaks minu vanust last, keda ta tihti koos naisega kohvikusse toob, ehk ilmselt lõi temas isainstinkt välja. Ka väiksemad üllatused tegid südame soojaks, näiteks Maxi poolt elegantse käekirjaga kirjutatud tänukiri või minu lemmikvanaproua kingitud pisike amulett. 

Päevotsa jooksmisest väsinud, otsustasime siiski natuke kohviku ees istuda ja veel pisut koos aega veeta. Jõudsime vaevu istuda, kui hakkas sadama, piisad langesid me näole, kuid mitte piisavalt, et meid pealaest jalatallani läbi leotada. Meenutasime minu kõige suuremaid veidrusi. Sanjeev, kelle rohmakad juuksed olid hoolikalt patsi silutud, hoidis naerust kõhust kinni, kui teema minu võetud tellimusteni jõudis. Tõenäoliselt on meie ekstra-emotsionaalse Mama Sue viimane mälestus minust hetk, kui uurisin, kas klient saab tellida tortilla ilma tortillaleheta. Ta vaatas mind sellise näoga, et tahaks mu seal samas uksest välja visata. Samuti ei unusta nad kunagi juba varem siin blogis kirjeldatud Frensh Toasti juhtumit, kui palusin kõik komponendid eraldi kausikestes taldrikule asetada. John vaatas igatsevalt kohviku poole, kõvasti mõeldes, kes nüüd meil pudeleid kuju ja suuruse järgi iga päev ritta hakkab sättima. Chelsea itsitas, et peaksin Food Republicus pisikese sinise harja ja kühvli endale lahkumiskingituseks võtma, sest tõenäoliselt ei hakka keegi neist sellega kükakil mööda põrandat kohviku laua aluseid pühkima (ma loobusin suure harja kasutamisest, sest minu arust tekitas see rohkem tolmu, kui ära võttis..). Woisha meenutas naerust hingetult, kuidas ma ühele vihast vahutavale prouale lohutuseks piparkooki pakkusin, kui ta oma salatit üle poole tunni juba ootas. Max, kes enda kohta kummaliselt vaikne oli, ei suutnud välja nuputada, kes nüüd kõik jõuludeks toodud Lindori kommid ära sööb või kes teda nüüd maailma kõige totramate kohvisoovidega tüütama hakkab (tellisin hiljuti ühe kliendi järgi musta kohvi, mille peale palusin rohkelt piimavahtu, millele on peale puistatud natuke kakaod). Ka kurikuulus veekraan ei jäänud märkimata, mille taga mind igal vabal hetkel leida võis (see tilluke nire, mis sealt tilkus, pidi kõik need janused kliendid ära jootma…).Tean, et hakkan sellest kõigest puudust tundma – tuttavatest positiivsetest nägudest, iga hommik lauale ilmuvast mandlipiimaga kohvist (uskumatu, et ma olen hakanud siin kohvi armastama), feta ja rohke avokaadoga kuhjatud toastiest, lõpututest komplimentidest, millega mind iga paari minuti tagant üle kallati ja mis kõige olulisem – mu armsatest kolleegidest ja nende maailma kõige toredamast sarkastilisest huumorist. Kõigest. Enne koju minemist, kleepis Max minu CV küljest saadud pildi kohviku kõige silmatorkavama leti otsa, käsitledes seda nagu oleks see kergesti purunev aare. Ta lubas seda iga kord meenutada, kui pisutki positiivsust vajab. Woisha hakkas selle peale nutta lahistama ja palus mul lubada, et tulen neid vähemalt uuesti külastama. 

Õhtul valmistasime Grete ja Timiga hunniku burkse, et saaksime veidi pidulikumalt mind ees ootavaid seiklusi (ja nende vaba maja) tähistada. Uskumatu, aga isegi Timi õde Ash ja Patrick ühinesid. Viskasime hunniku friikaid kuumaõhu fritti, viilutasime kõikvõimalike köögivilju, mis kapis leidus, tegime ideaalselt küpsed avokaadod kreemiseks smashiks ja katsime laua, asetades kogu kupatuse keskele kõige olulisema komponendi – hummuse (minu vaieldamatu lemmik). Õgisime Gretega, nagu oleks viimne päev kätte jõudnud, ise samal ajal mõnust oiates. Tim uuris arupidavalt me nägu, ilmselt proovis end mõttes veenda, et eestlased tegelikult on normaalsed inimesed. Kes mõistab, kes mitte, aga lisaks suurele burksiorgijale, mahutasime Gretega endale veel ka tükikese äsja valminud banaanikeeksi kõhtu. Normaalsetel inimestel on magusa jaoks eraldi magu…  :D Söögiga ühele poole saadud, jäigi veel hüvasti jätta, viimased asjad kotti pressida ja magama minna. 

Perthi mineku hommikul oli veel pime – pilvise päeva koidueelne aeg. Ma isegi ei tea täpselt kuidas, aga minu suur plaan Uberiga lennujaama sõita lõppes sellega, et Max vuras enda valge toyotaga Timi ja Grete maja ette ja sõidutas mu ise, ilma sentigi vastu võtmata, lennujaama. Kell neli hommikul?! Max kehitas õlgu, pilk tühjale maanteele suunatud ja nentis, et kui ta juba jalgpalli pärast kell 4 end üles ajab, siis minu lennujaama mitte viimiseks ei jää tal ühtegi vabandust. Saime veel natuke üksteise üle totakaid nalju teha, kuni pidime lennujaamas hüvasti jätma ja leppima tõsiasjaga, et ilmselt ei näe me nüüd vähemalt pool aastat. Kui kurb. Maxi võin ma julgelt enda Melbourne parimaks sõbraks nimetada… 

Lennujaamas sujus kõik sekeldusteta. Andsin enda plahvatuslikult pungil koti pagasisse ja marssisin reipalt turvakontrolli. Uskumatu – ei hakanudki piiksuma… Tegin endale tunniajase lennujaama ekskursiooni, proovisin kõikidest suletud poekestest rõõmu tunda ja lõpetuseks premeerisin ennast hubasest kohvikust ostetud kohviga. Tundsin ennast nagu tõeline melbournlane (?), kui palusin eritellimusena ¾ mandlipiimaga Flat White. Täpsustuseks –Food Republicus mud ei näinud, kui tellimusi, kus paluti kas ¾ piima, ekstrakuuma, ½ kohveiini sisaldusega või mud miljonit erisoovi, mis baristadele ekstra peavalu valmistas. 

Kohvitops näpus suundusin igaks juhuks enda väravasse – vaatamata lahkumisega kaasnenud kurbusele, oleks tore mitte lennukist maha jääda. Sättisin end veidi eemal asetsevale pingile. Olin raamatusse nii süübinud, et minu äraoleva istumise aegu oli pardale mineku ala rahvaga täitunud. Kahmasin oma koti ja tormasin rivvi – olin enam vähem viimane, kes lennukile astus. Kribasin kiiresti viimased sõnumid ja uued  seiklused võisid alata.

Pildid on nüüd vales järjekorras - algavad hiljutisematest ... :D

Max ja ta geniaalsused 

John viis meid Liibanoni restorani (ta on sealt pärit)

Nii palju hummust ja falafele - mu paradiis :)

Max, Woisha ja prantslasest Axel 

Austraalia jõulud

 

Hommikul ärgates olin endiselt vaimustunud enda äsja leitud sõpradest. Eneselegi üllatuseks ärkasin kell 5:15. Rutiin on nelja kuuga nii sisse juurdunud, et ei vaja enam isegi äratuskella (aplaus)... olgugi, et eelmisel päeval ei saanud ma ju enne kella ühte magama. Nelja tunni une kohta tundsin end äärmiselt reipalt. Ajasin riided selga ja läksin hambaid pesema. Jõudsin just imestama hakata, et eile elevusest ärevil Astrid nii kaua magada on suutnud, kui avastasin ta enda ukse tagant vaikselt kükitamas - silmad ootusärevusest põlemas. Eemalt paistev kuuse alune pakatas värvilisse paberisse mähitud pakikestest. Uskumatu, kui tugev iseloom Astridil on, et ta lapse loomusele kohaselt ei jooksnud pakke avama, vaid surus kiusatuse alla ja käitus hambad ristis nii, nagu ema ja isa olid palunud. Õnneks loivasid mõni minut hiljem ka teised välja, Odin ilmselgelt pooleldi veel unenägudemaal. Astrid kamandas all põõnava Patricku ülesse ja hakkasime kinke jagama, luuletusi lugema. Hindan väga, kui mõnusalt stressivabaks minu vanemad me jõulud lapsepõlves muutsid - ei mingit muret ega esinemisärevust. Teisalt mõistan igati ka seda poolt, et kingituste saamiseks tuleb pisutki vaeva näha ja taolise - kord aastas esinemise - väikesest peale sisse juurutamine, tuleb pikas plaanis kindlasti kasuks.  

Meeliülendavale kingirallile järgnesid kiired viimased ettevalmistused eelseisvaks peoks. Timi peres on kombeks perekonniti ülesanded laiali jagada ja meie kanda jäi vegan laud. Tormasime Gretega hommikul ringi, kohvi lonksude vahel ees ootavaks päevaks riideid valides ja ekstra-energilist Odinit hoolikalt jälgides. Ei tea kust Grete selle aja leidis, aga kuidagi jõudis ta kahe lapse kõrvalt juba terve hunniku toitu eelmisel õhtul valmis küpsetada. Et talle pisutki vaba aega anda, haarasin lapsed kaenlasse ja läksime jalutama. Päike sillerdas, soojaga välja ilmunud pisikesed sisalikud roomasid mööda halle kõnniteekive alla, pisikestesse pragudesse. Siin-seal ringi kepselvad papagoid ja harakalised pakkusid pisikesele Odinile äärmiselt palju elevust, takistades oma tiibade vuhinaga meie missiooni ta enne pidu natukeseks magama saada. Keeldusin enne õnnestumist koju pöörduma, seega lõpetasingi kaks tundi mööda Blackburni tänavaid jalutades ja Spotifyst laste unelaule lastes. Vahepeal jõudsin isegi Astridi koju viia, kus Tim temaga batuudil lõbusalt aega veetis. 

Timi pere ootas meid kella üheteistkümneks. Traditsioonide kohaselt kogunevad lähedased poolteist tundi enne ülejäänud külaliste saabumist, et esimese suure kingi jagamisega ühele poole saada. Tumedad nahkdiivanid olid juba mõnusalt seina äärde seatud ja läikivatel laudadel asetatud kristallvaasid täidetud erksavärviliste lillekimpudega (mis juba esimeste laste saabumisega heaga ära korjati). Kimpude ette asetatud taldrikutel ootasid juba tuttavaks saanud hiiglaslikku kommi meenutavad värvilised papp-pakendid - Christmas Crackersi mänguks. Kõrgele läikivale mahagonipuust letile hakkasid aega mööda snäkivaagnad ilmuma, mida Tim igatsevalt juba peole saabumisest alates silmitses.

Kinkide jagamine käis kähku - ilmselt polnud muud varianti, kui pool tuba on nende alla mattunud ja elevusest pöörased lapsed rahutult nende ümber muretult hundirattaid viskavad. Grete küll ütles, et me omavahel siin kinke ei tee, kuid Timi õde Amy ja ema Sharon olid ikkagi mulle üllatuse teinud. Amy kotist leidsin armsa raamatu ja mitu pakki Austraalia populaarsemaid Tim Tam küpsised. Sharoni pakki avades olin täiesti pahviks löödud, süda sulas nagu või Austraalia päikese käes. Ilmselt olete mitmes postituses mu seljas näinud paksu punast kampsunit - Grete laenas mulle seda siinsete antarktiliste temperatuuride talumiseks - ja vot täpselt samasuguse kudus Sharon mulle ka! Käsitsi! Ilmselt võin nüüd jope Perthi minnes maha jätta, sest see armastusega kootud kampsun ajab ka asja ära. :) 

Täpselt poolteist tundi hiljem saabusid sakslasliku täpsusega ülejäänud külalised. Kõik Timi isapoolsest suguvõsast. Viibisime küll äärmiselt jõukas seltskonnas, kuid enamus neist kandsid tagasihoidlikke pükse ja pluuse, mis tänaval kindlasti silma ei torkaks. Ilmselt sellise lastekarja keskele tulles, ei oleks ka kuigi arukas midagi erakordselt väärtuslikku ja uhked selga tõmmata. 

Algas suur möll ja jõuludele omane söömine. Juurdlesin siin eelmises postituses, mis võiks Austraalia traditsioonilisele jõululauale kuuluda, siis Timi pere juures kogetule põhinedes- MEREANNID. Hiidkrevetid, krevetid, kalmaarid, karbid, erinevad kalad (kas olete märganud, et nad kõik algavad k-tähega..?). Mereandide sekka asetati hiigelsuur part, mida Sharon enda volüümikas lumivalges maani kleidis mootor-noaga agaralt lõikas. Samuti suur pähklite ja magusa tarretisega (nende jaoks ilmselt moos) kaetud singi käntsakas, mida ümbritsesid portselanist kausikestesse asetatud kõikvõimalikud salatid. Ühesõnaga minusuguste toidu armastajate paradiis. 

Kui taldrikud kuhja laotud, suundusime välja terrassile. Varjatud kõlaritest tilises vaikselt jõulumuusikat, mille saatel toidu suhtes ükskõiksed lapsed tantsu kepsutasid ja ümber täiskasvanute laua kulli mängisid. Istusin vaatega päikese käes sillerdavale basseinile, mis hetkel rammestavas kuumuses isegi mulle kutsuvana näis. Minu kõrval istuv naine katkestas mu mõtisklused, elavaloomulisele näole laiali külvatud tillukesed tedretähnid päikesekäes säramas. Tema küsimuste peale pöörasid kõik minu ümer istuvad inimesed oma uudishimulikud pilgud meie poole, paistes siiralt huvitatud mind ees ootavates Perthi seiklustest. Kui meie basseini esine poleks ühel hetkel paistnud nagu Doonau üleujutus 2010 aastal, ei oleks ilmselt küsimuste tulvale niipea lõppu tulnud - aitäh lapsed, mulle juba piisas iseendast rääkimisest. 

Ülejäänud õhtu veetsime enamjaolt basseini ääres. Mina kükitasin naiste ja pisikeste lastega madalamas basseinis, samal ajal kui mehed suuremate lastega vettehüppeid ja kõikvõimalike pallimänge mängisid.  Kui pooled lapsed väsimusest röökima pistsid või endale piisavalt vett kõrva,ninna tõmbasid, komberdasime kõik tuppa. Märkamatult oli kell õhtusse jõudnud ehk ideaalne aeg traditsioonilist külma jäätise magustoitu süüa ja White Elephanti mängida. Alustati laste jäätisest, kuid ilmselt olen ma nii läbinähtav, et isegi ilma küsimata ulatas lustliku olekuga humoorikas Timi onupoeg mulle ka suure palli kummikommidest pakatavat jäätist. Tundsin ennast nagu viie aastane kommipoes… Timi isa õel, kelle graatsiline hoiak kuulus kindasti noorena moelavadele, on igal aastal kombeks kaks jäätise “kooki” teha  - üks lastele, teine täiskasvanutele. Kui aus olla, nautisin laste jäätist tunduvalt rohkem, polnud nii läägelt magus ja hapukad kummikommi tükid sobisid kui kirss tordil kokku klopsitud segusse. Aga see ei takistanud mind täiskasvanute desserti endale mitu portsu kuhjamast, ilmselt olid nad minu magusa armastusele juba omapoolse hinnangu andnud… 

Timi pere juures mängitud White Elephant möödus pisut “pealetungivamalt”, kui sri lankalasgte juures, kus kingi vahetamiseks pidi enda kõik müügioskused mängu panema, et teine pool oleks oma saadustest loobuma. Nüüd käis asi lihtsalt, kelle iganes kord tuli, võis teise kingi endale haarata. Võite ette kujutada mis mürgel lahti läks, kui keset mängu keegi massaaži voucheri välja tõmbas. :) Olgu selle kingi tegija tänatud - minu kuhjast tõmmatud raamat oli kõigil nagu peoga pühitud. 

Koju saime hilja, Timi sõnul pole veel ükski aasta pidu nii pikaks veninud. Tarisime autotäis mänguasju ja muid vidinaid tuppa, mina sisimas rahulolu tundes, et ei pea selliste jõuluhulluste tagajärgedega tegelema. Vaene Tim, kes oma minimalistlik meele peab alla suruma ja kõik need vidinad oskuslikult ära paigutama.

Ma ei jõua seda postitust hetkel üle lugeda, seega kirjutage, kui midagi ebaloogilist silma torkab. Aitäh. :D

Missioon Odin magama saada 

Timi ema kootud kampsun