Gooood moootniingg Birgitttiiiiii“ röökis max üle Blackburni, kui nägi mind kohviku poole jalutamas. Võpatasin. Olin raamatusse nii süübinud, et minu äraoleva lugemise aegu olin end ümbritsevast maailmast täiesti välja lülitanud. Postile nõjatuv erkkollasesse kombekasse mähitud ehitusmees võpatas, nii et aurav kohvitops oleks äärepealt asfaldile prantsatanud. Ehk ei olegi ma ainuke, kellel siin mandril käte ja silmade koordinatsiooniga probleeme on. Raputasin muiates pead ja hüüdsin pisut tasasemal häälele tere hommikust vastu. :D
Taevast varjutas tihe pilvekiht, muutes kõik sombuseks ja jõuluselt hämaraks - olgu sa Melbourne tänatud oma erakordselt vihmase ja külma “suvega”. Kui kohvikusse jõudsin, vaatas mind Max nii rahuloleva näoga, nagu oleks midagi äärmiselt toredat teinud. Soojas pilgus lõbus sära. Itsitasin ja proovisin ukse juures paaniliselt vihmast nõretavaid juukseid saputada, et pisutki kasina inimese muljet jätta. Enam-vähem rahule jääva tulemuse saavutades, kõmpisin läbi köögi - kus mind pottide taga mässavad särasilmsed kokad hommikule tavapäraselt tervitasid- lokkerite juurde. Muide, järgmine asi, mis mulle austraallaste juures meeldib - neil ei ole kunagi hommikul paha tuju. Darren küll üritab siin väita, et enne kahte lattet temaga rääkida ei tasu, kuid aru pole ma veel sellest saanud.
Aga mis siis siin Melbournes, vihmases ja endiselt jahedas Blackburnis, vahepeal toimunud on? Tulevikuplaanidest olen natukene rohkem selgust saanud. Saatuse tahtel juhtus minuni ootamatu võimalus kohe Perthi jõudes farmi põrutada. Haarasin võimalusest kinni, toksisin tööandja numbri telefoni ja Birgitti Pilvetile omaselt hakkasin ilma enda kõne läbimõtlemata uisapäisa helistama. Inimesel, kelle inglise keel ei ole just kõige paremal tasemel, ei tasuks vist nii julget käiku ette võtta… Oma kahekümnekuuendaks eluaastaks võiksin sellest juba aru saanud olla... Teisel pool liini haaras keegi liiga kiiresti toru, jämedat mehe häält kuuldes läks mul silme ees mustaks, suutmata enam üheski keeles normaalselt rääkida. Reaalsuses võis see kõlada umbes nii: “Hello! My name Birgitti, I would like to work in your farm. I love working.” Mees teisel pool tegi väikese pausi, ilmselgelt segaduses, ja vuristas mulle mitu head pikka lauset ette, millest ma sõnagi aru ei saanud (olen varem kindlasti maininud austraallaste äärmiselt segast aktsenti). Minu rõõmuks ei teinud ta kahe minuti jooksul mitte ühtegi pausi ning pani kõnele punkti lausega, et saadab mulle kellegi meili, minult ühtegi vastulauset ootamata. Kui peale kõne lõppu meiliaadressiga sõnumi sain, tõusis minu lootus farmi saada päris korralikult mõne protsendi võrra. Hiljem sain teada, et olin mehele äärmiselt positiivse mulje jätnud ning lubas kasvõi kellegi tuppa madratsi vedada, et saaksin nendega ühineda.
Nädala keskel pidin enda kodinad Key juures kokku pakkima ja bungalow malaisialaste jaoks vabastama. Pole kindel kas kirjutasin sellest, aga algusest peale oli teada, et pean 7 - 18 detsember mujal elama. Nüüd tagantjärgi näib, nagu oleks kolimine justkui universumi poolt saadetud märguanne, pannes mind teadvustama, kui paljudest asjadest pean enne Perthi minekut lahti saama. Kirusin ühe jalaga koti suud vajutades enda kohevaid kampsuneid, mis siin jahedas kliimas mulle palju abiks on olnud, kuid seljakotirändurina võtavad asjatult ruumi ja annavad lisaraskust. Huvitav, mis mu peas toimus, kui veel mõned nädalad tagasi raamatupoest kaheksa paksu raamatut soetasin, ise imearmsast raamatupoest välja jalutades rõõmust pakatades… :)))). Kui tunnike hiljem vihast pahisedes viimase soki kotti surasin, tarisin hiiglasuure täistuubitud koti selga, tillukese plahvatamisohtlikus seisus seljakoti kõhule ja külgedele riputasin jalanõusid, laadijaid ja muid vidinaid täis kotid. Kätte haarasin raamatuid täis paberkoti, mis ühest otsast juba rebenes. Kokku seda kõike vähemalt 38 kg- jagu.
Key bungalowst Timi ja Grete majani oli kuskil 1.5 km mööda künkaid - iseenesest ju lühike maa, kuid sellise koormaga sai see distants hoopis uue tähenduse. Juba majakesest välja jalutamine seadis minu usu endasse ja edukalt kohale jõudmise suure kahtluse alla. Paberkott hakkas enne rebenema, kui aiast väljagi jõudsin. Kogu tee asjad pudenesid ja loomulikult viimaks rebenes ka see neetud paberkott, kukutades kogu varanduse mööda mudast parki laiali. Kujutage nüüd ette mind, kes pole jõutrenni kes teab kui kaua teinud, seisab igast küljest ümbritsetud kottidest ja proovib maha kukkunud asjade järele kükitada… jumal tänatud, et vähemalt mu jalad treenitud on. Vaatamata sellele kukkusin suurest raskusest pikali. :))) Ukerdasin seal, kuniks sain pealtnäha kõik asjad kätte. Tore oli, et kell pool öö oli (5:45 tegelikult) ja ühtegi vahvat jutuhimulist austraallast mööda ei tatsanud. Hiljem kaotatud asjade tuvastust tehes võisin enda üle uhke olla - suutsin ainult ühe raamatu ja viis imeilusat postkaarti ära kaotada.
Kuna ülehindasin enda võimeid korralikult, oleksin äärepealt tööle hiljaks jäänud. Viskasin kotid julmalt Grete ja Timi ukse taha (kuna ma ei saanud uksest sisse..) ja jooksin Food Republicusse, laup higist pärlendamas. Käed värisesid pool päeva nagu haavalehed, mis triikitäis kohvitasside lauda viimisel eriti kasuks ei tulnud. Kui jutt Food Republicule läks, siis olen juba kolmandat nädalat järjest tööl ja uskuge või mitte, ma armastan seda kohta iga päevaga aina rohkem. Pisike kollektiiv, kellest igaüht kas üle päeva või kahe kohtan, on nii lähedaseks saanud, et proovin Perthi minemise mõtted hetkel peast pühkida ja olevikule keskenduda. Mu süda sulas, kui muidu nii järsk ja otsekohene Axel nukralt kohvi kallas ja uuris, miks ma Perthi lähen, kui nemad, mu sõbrad, on kõik Melbournes. Oleme kollektiiviga suhtluses jõudnud juba sellele tasemele, kus ka kõige vaoshoitum töökaaslane julgeb mulle lõbusalt puid laduda - huvitav mis teema sellega on, et ükskõik kellega ma vähegi sinapeale saan, hakkab mulle korralikult sarkastilisi nalju ette viskama? Võibolla nii ma need enda inimesed ära tunnengi :D. Muidu nii tasane Chelsea pilgutab vähemalt kaks korda päevas Maxile vandeseltslikult silma, kui nad järjekordse sarkastilise naljaga lagedale tulevad. Samal ajal vahetpidamata jahvatav Woisha röökis teatraalselt köögiakna juures, et ma ühtegi muudatust menüüsse tegema ei läheks, valged hambad tema piimašokolaadivärvi nahal vastu säramas. Ainsana läheneb asjale teistmoodi nepaalist pärit kahe meetrine Sanjeev, kes mind rüütellikult iga kord kaitseb, mis muidugi on ka omamoodi rohkem läbi nalja näideldud. Uskuge või mitte, aga isegi püsikad juba lajatavad mulle küsimusi stiilis "jumal tänatud, et ma varem ühtegi eestlast kohanud ei ole." ise samal ajal naeru lagistades ja vaheldumisi sorry korrutades. :D
Igatahes hetkel kutsutakse mind naljatades “Miss Everything Seperate”ks (kõik eraldi). Miks? Sest väidetavalt kaasneb minu nime alt saadetud tellimustega alati mõni klientide poolt palutud muudatus. Viimane piisk karikasse oli siin mõned päevad tagasi, kui üks tohutu juuksepahmakaga naisterahvas palus French Toasti (eestis tuntud kui rikkad rüütlid .. või vaesed rüütlid?) kujul, kus kõik saiale lisatud lisandid oleksid eraldi kausikestest. Põhimõtteliselt palus siis meie vapustava välimusega desserdi äärmiselt koledaks muuta, andes niigi hullumas kokkadele veel hunniku lisatööd. Omakaitseks ütleksin seda, et läksin Sanjeeviga, kes lõbusalt mu järjekordset totrat küsimust huviga ootas, plaani läbi rääkima ega lubanud kliendile taolist nalja enne, kui olin tema poolse nõusoleku saanud. Teised muidugi meie läbirääkimistest midagi ei teadnud, mis tõttu pidid kõik krambid saama, kui taolist meistriteost köögiaknast väljumas nägid. :))
Grete ja Timi juures on eluke väga toredalt möödunud. Üksinda bungalows elades jõudsin kümne päevaga juba ära unustada, kui lõbusad meie ühised õhtusöögid ja kooskokkamised olid. Oleme Gretega igaks õhtuks mõne põneva söögi välja nuputanud, et pärast koos toidukoomas laua taga vedeleda. Odin ja Astrid on nii väikese ajaga teinud suure arenguhüppe. Astrid, kes varem ikka plastmass nõudega sõi, on otsustanud meie moodi päris noa-kahvliga süüa ja Odin enda väikese abitooliga meiega koos laua taga istuda. Ka koduseinte vahel ei jää sarkastilistest naljadest ja puude ladumisest puudu, mis meie õhtud veel naerurohkemaks muudavad. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar