Hommikul ärgates olin endiselt vaimustunud enda äsja leitud sõpradest. Eneselegi üllatuseks ärkasin kell 5:15. Rutiin on nelja kuuga nii sisse juurdunud, et ei vaja enam isegi äratuskella (aplaus)... olgugi, et eelmisel päeval ei saanud ma ju enne kella ühte magama. Nelja tunni une kohta tundsin end äärmiselt reipalt. Ajasin riided selga ja läksin hambaid pesema. Jõudsin just imestama hakata, et eile elevusest ärevil Astrid nii kaua magada on suutnud, kui avastasin ta enda ukse tagant vaikselt kükitamas - silmad ootusärevusest põlemas. Eemalt paistev kuuse alune pakatas värvilisse paberisse mähitud pakikestest. Uskumatu, kui tugev iseloom Astridil on, et ta lapse loomusele kohaselt ei jooksnud pakke avama, vaid surus kiusatuse alla ja käitus hambad ristis nii, nagu ema ja isa olid palunud. Õnneks loivasid mõni minut hiljem ka teised välja, Odin ilmselgelt pooleldi veel unenägudemaal. Astrid kamandas all põõnava Patricku ülesse ja hakkasime kinke jagama, luuletusi lugema. Hindan väga, kui mõnusalt stressivabaks minu vanemad me jõulud lapsepõlves muutsid - ei mingit muret ega esinemisärevust. Teisalt mõistan igati ka seda poolt, et kingituste saamiseks tuleb pisutki vaeva näha ja taolise - kord aastas esinemise - väikesest peale sisse juurutamine, tuleb pikas plaanis kindlasti kasuks.
Meeliülendavale kingirallile järgnesid kiired viimased ettevalmistused eelseisvaks peoks. Timi peres on kombeks perekonniti ülesanded laiali jagada ja meie kanda jäi vegan laud. Tormasime Gretega hommikul ringi, kohvi lonksude vahel ees ootavaks päevaks riideid valides ja ekstra-energilist Odinit hoolikalt jälgides. Ei tea kust Grete selle aja leidis, aga kuidagi jõudis ta kahe lapse kõrvalt juba terve hunniku toitu eelmisel õhtul valmis küpsetada. Et talle pisutki vaba aega anda, haarasin lapsed kaenlasse ja läksime jalutama. Päike sillerdas, soojaga välja ilmunud pisikesed sisalikud roomasid mööda halle kõnniteekive alla, pisikestesse pragudesse. Siin-seal ringi kepselvad papagoid ja harakalised pakkusid pisikesele Odinile äärmiselt palju elevust, takistades oma tiibade vuhinaga meie missiooni ta enne pidu natukeseks magama saada. Keeldusin enne õnnestumist koju pöörduma, seega lõpetasingi kaks tundi mööda Blackburni tänavaid jalutades ja Spotifyst laste unelaule lastes. Vahepeal jõudsin isegi Astridi koju viia, kus Tim temaga batuudil lõbusalt aega veetis.
Timi pere ootas meid kella üheteistkümneks. Traditsioonide kohaselt kogunevad lähedased poolteist tundi enne ülejäänud külaliste saabumist, et esimese suure kingi jagamisega ühele poole saada. Tumedad nahkdiivanid olid juba mõnusalt seina äärde seatud ja läikivatel laudadel asetatud kristallvaasid täidetud erksavärviliste lillekimpudega (mis juba esimeste laste saabumisega heaga ära korjati). Kimpude ette asetatud taldrikutel ootasid juba tuttavaks saanud hiiglaslikku kommi meenutavad värvilised papp-pakendid - Christmas Crackersi mänguks. Kõrgele läikivale mahagonipuust letile hakkasid aega mööda snäkivaagnad ilmuma, mida Tim igatsevalt juba peole saabumisest alates silmitses.
Kinkide jagamine käis kähku - ilmselt polnud muud varianti, kui pool tuba on nende alla mattunud ja elevusest pöörased lapsed rahutult nende ümber muretult hundirattaid viskavad. Grete küll ütles, et me omavahel siin kinke ei tee, kuid Timi õde Amy ja ema Sharon olid ikkagi mulle üllatuse teinud. Amy kotist leidsin armsa raamatu ja mitu pakki Austraalia populaarsemaid Tim Tam küpsised. Sharoni pakki avades olin täiesti pahviks löödud, süda sulas nagu või Austraalia päikese käes. Ilmselt olete mitmes postituses mu seljas näinud paksu punast kampsunit - Grete laenas mulle seda siinsete antarktiliste temperatuuride talumiseks - ja vot täpselt samasuguse kudus Sharon mulle ka! Käsitsi! Ilmselt võin nüüd jope Perthi minnes maha jätta, sest see armastusega kootud kampsun ajab ka asja ära. :)
Täpselt poolteist tundi hiljem saabusid sakslasliku täpsusega ülejäänud külalised. Kõik Timi isapoolsest suguvõsast. Viibisime küll äärmiselt jõukas seltskonnas, kuid enamus neist kandsid tagasihoidlikke pükse ja pluuse, mis tänaval kindlasti silma ei torkaks. Ilmselt sellise lastekarja keskele tulles, ei oleks ka kuigi arukas midagi erakordselt väärtuslikku ja uhked selga tõmmata.
Algas suur möll ja jõuludele omane söömine. Juurdlesin siin eelmises postituses, mis võiks Austraalia traditsioonilisele jõululauale kuuluda, siis Timi pere juures kogetule põhinedes- MEREANNID. Hiidkrevetid, krevetid, kalmaarid, karbid, erinevad kalad (kas olete märganud, et nad kõik algavad k-tähega..?). Mereandide sekka asetati hiigelsuur part, mida Sharon enda volüümikas lumivalges maani kleidis mootor-noaga agaralt lõikas. Samuti suur pähklite ja magusa tarretisega (nende jaoks ilmselt moos) kaetud singi käntsakas, mida ümbritsesid portselanist kausikestesse asetatud kõikvõimalikud salatid. Ühesõnaga minusuguste toidu armastajate paradiis.
Kui taldrikud kuhja laotud, suundusime välja terrassile. Varjatud kõlaritest tilises vaikselt jõulumuusikat, mille saatel toidu suhtes ükskõiksed lapsed tantsu kepsutasid ja ümber täiskasvanute laua kulli mängisid. Istusin vaatega päikese käes sillerdavale basseinile, mis hetkel rammestavas kuumuses isegi mulle kutsuvana näis. Minu kõrval istuv naine katkestas mu mõtisklused, elavaloomulisele näole laiali külvatud tillukesed tedretähnid päikesekäes säramas. Tema küsimuste peale pöörasid kõik minu ümer istuvad inimesed oma uudishimulikud pilgud meie poole, paistes siiralt huvitatud mind ees ootavates Perthi seiklustest. Kui meie basseini esine poleks ühel hetkel paistnud nagu Doonau üleujutus 2010 aastal, ei oleks ilmselt küsimuste tulvale niipea lõppu tulnud - aitäh lapsed, mulle juba piisas iseendast rääkimisest.
Ülejäänud õhtu veetsime enamjaolt basseini ääres. Mina kükitasin naiste ja pisikeste lastega madalamas basseinis, samal ajal kui mehed suuremate lastega vettehüppeid ja kõikvõimalike pallimänge mängisid. Kui pooled lapsed väsimusest röökima pistsid või endale piisavalt vett kõrva,ninna tõmbasid, komberdasime kõik tuppa. Märkamatult oli kell õhtusse jõudnud ehk ideaalne aeg traditsioonilist külma jäätise magustoitu süüa ja White Elephanti mängida. Alustati laste jäätisest, kuid ilmselt olen ma nii läbinähtav, et isegi ilma küsimata ulatas lustliku olekuga humoorikas Timi onupoeg mulle ka suure palli kummikommidest pakatavat jäätist. Tundsin ennast nagu viie aastane kommipoes… Timi isa õel, kelle graatsiline hoiak kuulus kindasti noorena moelavadele, on igal aastal kombeks kaks jäätise “kooki” teha - üks lastele, teine täiskasvanutele. Kui aus olla, nautisin laste jäätist tunduvalt rohkem, polnud nii läägelt magus ja hapukad kummikommi tükid sobisid kui kirss tordil kokku klopsitud segusse. Aga see ei takistanud mind täiskasvanute desserti endale mitu portsu kuhjamast, ilmselt olid nad minu magusa armastusele juba omapoolse hinnangu andnud…
Timi pere juures mängitud White Elephant möödus pisut “pealetungivamalt”, kui sri lankalasgte juures, kus kingi vahetamiseks pidi enda kõik müügioskused mängu panema, et teine pool oleks oma saadustest loobuma. Nüüd käis asi lihtsalt, kelle iganes kord tuli, võis teise kingi endale haarata. Võite ette kujutada mis mürgel lahti läks, kui keset mängu keegi massaaži voucheri välja tõmbas. :) Olgu selle kingi tegija tänatud - minu kuhjast tõmmatud raamat oli kõigil nagu peoga pühitud.
Koju saime hilja, Timi sõnul pole veel ükski aasta pidu nii pikaks veninud. Tarisime autotäis mänguasju ja muid vidinaid tuppa, mina sisimas rahulolu tundes, et ei pea selliste jõuluhulluste tagajärgedega tegelema. Vaene Tim, kes oma minimalistlik meele peab alla suruma ja kõik need vidinad oskuslikult ära paigutama.
Ma ei jõua seda postitust hetkel üle lugeda, seega kirjutage, kui midagi ebaloogilist silma torkab. Aitäh. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar