Viimane tööpäev Food Republicus ei oleks saanud paremini minna. Melbourne tabanud mõne päevase kuumalaine asemel hiilisid pilved vargsi üle taeva, muutes temperatuuri Melbournele omaselt jahedaks. Kohviku seintele kinnitatud ümarate kuplite all tuhmilt hoogu koguvad lambid, muutsid atmosfääri jõuluselt hubaseks. Armastan vihmastel päevadel töötamist! Kõik inimesed pagevat tuppa nendejaoks katastroofilise ilma eest peitu, ei ühtegi nukralt üksildusest haigutavat lauda!
Ilmselt tegi õues valitsev olukord oma töö, kuid nii kiiret päeva ei oleks me keegi osanud uneski näha. Isegi 24. detsembril ei näinud me sellist rahvasteliikumist. Inimesed moodustasid juba pool tundi enne avamist ukse taha elava järjekorra, kes 9:00 parimate laudade poole suurt võidujooksu alustasid. Kõik nad särasid ja pakatasid elujõust. Puhtalt nende vaatamine tekitas lõputult hea tunde, pannes meidki elavana tundma. Proovisime enda väheste töötajatega olukorra kontrollialla saada, mis vist enam vähem ka lõpuks õnnestus. Meeletu jooksmine, tellimuste sisestamine, toitude viimine, klientide totakate soovide täitmine jne ei lõppenud enne kohviku sulgemist. Kujutage nüüd ette milline kergendus see minu jaoks oli! Kes mind vähegi tunneb, teab, kui väga ma sooviks kõikvõimalikke hüvastijätte vältida – tihe päev aitas sellele suurepäraselt kaasa. Püsikad olid piisavalt arukad, et mind ruttu kallistada, parimat soovida ja “see you later”iga piirduda. Kui meie kõige rikkam kohviku külastaja, Jeff, minu homsest Perthi lennust kuulis, surus ta mulle enne lahkumist kokku rullitud rahatähed pihku ja nõudis, et ma need ainult endale jätaksin. Palju ta andis? 100$... ilmselt on see tema jaoks tunni või isegi kolmekümne minuti palk (tal on kontorid nii New Yorkis kui ka Londonis), kuid mind võttis see täiesti sõnatuks. Jeffil on endal kaks minu vanust last, keda ta tihti koos naisega kohvikusse toob, ehk ilmselt lõi temas isainstinkt välja. Ka väiksemad üllatused tegid südame soojaks, näiteks Maxi poolt elegantse käekirjaga kirjutatud tänukiri või minu lemmikvanaproua kingitud pisike amulett.
Päevotsa jooksmisest väsinud, otsustasime siiski natuke kohviku ees istuda ja veel pisut koos aega veeta. Jõudsime vaevu istuda, kui hakkas sadama, piisad langesid me näole, kuid mitte piisavalt, et meid pealaest jalatallani läbi leotada. Meenutasime minu kõige suuremaid veidrusi. Sanjeev, kelle rohmakad juuksed olid hoolikalt patsi silutud, hoidis naerust kõhust kinni, kui teema minu võetud tellimusteni jõudis. Tõenäoliselt on meie ekstra-emotsionaalse Mama Sue viimane mälestus minust hetk, kui uurisin, kas klient saab tellida tortilla ilma tortillaleheta. Ta vaatas mind sellise näoga, et tahaks mu seal samas uksest välja visata. Samuti ei unusta nad kunagi juba varem siin blogis kirjeldatud Frensh Toasti juhtumit, kui palusin kõik komponendid eraldi kausikestes taldrikule asetada. John vaatas igatsevalt kohviku poole, kõvasti mõeldes, kes nüüd meil pudeleid kuju ja suuruse järgi iga päev ritta hakkab sättima. Chelsea itsitas, et peaksin Food Republicus pisikese sinise harja ja kühvli endale lahkumiskingituseks võtma, sest tõenäoliselt ei hakka keegi neist sellega kükakil mööda põrandat kohviku laua aluseid pühkima (ma loobusin suure harja kasutamisest, sest minu arust tekitas see rohkem tolmu, kui ära võttis..). Woisha meenutas naerust hingetult, kuidas ma ühele vihast vahutavale prouale lohutuseks piparkooki pakkusin, kui ta oma salatit üle poole tunni juba ootas. Max, kes enda kohta kummaliselt vaikne oli, ei suutnud välja nuputada, kes nüüd kõik jõuludeks toodud Lindori kommid ära sööb või kes teda nüüd maailma kõige totramate kohvisoovidega tüütama hakkab (tellisin hiljuti ühe kliendi järgi musta kohvi, mille peale palusin rohkelt piimavahtu, millele on peale puistatud natuke kakaod). Ka kurikuulus veekraan ei jäänud märkimata, mille taga mind igal vabal hetkel leida võis (see tilluke nire, mis sealt tilkus, pidi kõik need janused kliendid ära jootma…).Tean, et hakkan sellest kõigest puudust tundma – tuttavatest positiivsetest nägudest, iga hommik lauale ilmuvast mandlipiimaga kohvist (uskumatu, et ma olen hakanud siin kohvi armastama), feta ja rohke avokaadoga kuhjatud toastiest, lõpututest komplimentidest, millega mind iga paari minuti tagant üle kallati ja mis kõige olulisem – mu armsatest kolleegidest ja nende maailma kõige toredamast sarkastilisest huumorist. Kõigest. Enne koju minemist, kleepis Max minu CV küljest saadud pildi kohviku kõige silmatorkavama leti otsa, käsitledes seda nagu oleks see kergesti purunev aare. Ta lubas seda iga kord meenutada, kui pisutki positiivsust vajab. Woisha hakkas selle peale nutta lahistama ja palus mul lubada, et tulen neid vähemalt uuesti külastama.
Õhtul valmistasime Grete ja Timiga hunniku burkse, et saaksime veidi pidulikumalt mind ees ootavaid seiklusi (ja nende vaba maja) tähistada. Uskumatu, aga isegi Timi õde Ash ja Patrick ühinesid. Viskasime hunniku friikaid kuumaõhu fritti, viilutasime kõikvõimalike köögivilju, mis kapis leidus, tegime ideaalselt küpsed avokaadod kreemiseks smashiks ja katsime laua, asetades kogu kupatuse keskele kõige olulisema komponendi – hummuse (minu vaieldamatu lemmik). Õgisime Gretega, nagu oleks viimne päev kätte jõudnud, ise samal ajal mõnust oiates. Tim uuris arupidavalt me nägu, ilmselt proovis end mõttes veenda, et eestlased tegelikult on normaalsed inimesed. Kes mõistab, kes mitte, aga lisaks suurele burksiorgijale, mahutasime Gretega endale veel ka tükikese äsja valminud banaanikeeksi kõhtu. Normaalsetel inimestel on magusa jaoks eraldi magu… :D Söögiga ühele poole saadud, jäigi veel hüvasti jätta, viimased asjad kotti pressida ja magama minna.
Perthi mineku hommikul oli veel pime – pilvise päeva koidueelne aeg. Ma isegi ei tea täpselt kuidas, aga minu suur plaan Uberiga lennujaama sõita lõppes sellega, et Max vuras enda valge toyotaga Timi ja Grete maja ette ja sõidutas mu ise, ilma sentigi vastu võtmata, lennujaama. Kell neli hommikul?! Max kehitas õlgu, pilk tühjale maanteele suunatud ja nentis, et kui ta juba jalgpalli pärast kell 4 end üles ajab, siis minu lennujaama mitte viimiseks ei jää tal ühtegi vabandust. Saime veel natuke üksteise üle totakaid nalju teha, kuni pidime lennujaamas hüvasti jätma ja leppima tõsiasjaga, et ilmselt ei näe me nüüd vähemalt pool aastat. Kui kurb. Maxi võin ma julgelt enda Melbourne parimaks sõbraks nimetada…
Lennujaamas sujus kõik sekeldusteta. Andsin enda plahvatuslikult pungil koti pagasisse ja marssisin reipalt turvakontrolli. Uskumatu – ei hakanudki piiksuma… Tegin endale tunniajase lennujaama ekskursiooni, proovisin kõikidest suletud poekestest rõõmu tunda ja lõpetuseks premeerisin ennast hubasest kohvikust ostetud kohviga. Tundsin ennast nagu tõeline melbournlane (?), kui palusin eritellimusena ¾ mandlipiimaga Flat White. Täpsustuseks –Food Republicus mud ei näinud, kui tellimusi, kus paluti kas ¾ piima, ekstrakuuma, ½ kohveiini sisaldusega või mud miljonit erisoovi, mis baristadele ekstra peavalu valmistas.
Kohvitops näpus suundusin igaks juhuks enda väravasse – vaatamata lahkumisega kaasnenud kurbusele, oleks tore mitte lennukist maha jääda. Sättisin end veidi eemal asetsevale pingile. Olin raamatusse nii süübinud, et minu äraoleva istumise aegu oli pardale mineku ala rahvaga täitunud. Kahmasin oma koti ja tormasin rivvi – olin enam vähem viimane, kes lennukile astus. Kribasin kiiresti viimased sõnumid ja uued seiklused võisid alata.
Pildid on nüüd vales järjekorras - algavad hiljutisematest ... :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar