“Milline imelius aktsent! Kust sa pärit oled?” “Kui kauaks sa siia jääd?” “Kui kaua sa olnud oled?” “Kas sulle meeldib Melbourne?” - need lõpmatud küsimused, mida saan endiselt, mitu kuud hiljem (!), iga päev, vähemalt kakskümmend korda, kui minu hoovatav aktsent ka kõige vaoshoituma külastaja minu kohta uurima ärgitab. Igast ühest jäägitut sõbralikust õhkamas. Chelseal on see juba omaette missiooniks saanud, kas suudan igal koos töötatud päeval uue rekordi püstitada, mitu korda mulle põhjalik taustauuring tehakse. Hetkel hoiab esikohta uhke number 31. :)
Teiseks juturubriigiks on kujunenud minu peatne lahkumine. Nagu John kunagi ütles, ei jää Austraalias miski kellelegi teadmata, nii on ka minu Perthi minek suure kella külge riputatud. Iga hommik kell seitse platsis olev jässaka kehaga Brian, kel ükski hommik ilma kolme magic kohvita ei möödu, on riburada pidi kõike meie püsikaid sellest uudisest teadvustanud. Aitäh Brian, et minu eest töö ära tegid. :) On isemoodi südantsoojendav näha, kui siiralt shokeeritud ja kurvad nad selle selle üle paistavad olevat.
Minu üks lemmikpüsikaid - kiitsakas pikk kaheksakümne viie aastane jurist, Hoppy, kes siiani mind Miss Estonia 2021 tembeldab, ei saanud peale selle uudise kuulmist päris mitu head minutit sõnu suust. Vaatas nukralt kohviriiulit, tema helklevate hõbeniitidega kirjatud juuksepahmakas uksest tuleva tuule käes lehvimas, ja ütles, et kui temal oleks poeg, oleksin ma tema silmis number üks valik, kellest võiks tema minia saada. Kahjuks on tal ainult tütred. Mul isegi on natuke kahju - äkki oleks sama naljakas, tark ja lõbus nagu tema. Päev hiljem tuli poetas mulle väikese pambu pihku ja ütles, et vaataksin seda hiljem. Koduteel avastasin pisikese, ilusti kokku lapitud Austraalia lipu, mis ta loodab, hakkab mulle igavesti Melbourne meenutama. Uhkusega teatas ta, kuidas tema peene kondi ja efektse näoga abikaasa oli aidanud tal seda triikida.
Kollektiivi siseseslt on Max ja Woisha on asjaks võtnud mulle hüvastijätu istumine korraldada. Jõulud on aasta üks tihedamaid aegu, mis on sobiva kuupäeva leidmise tohutult keeruliseks muutnud, kuid ehk suudame ühe õhtu leida, kus kõik koos kohvikus maha istuda. Max, kelle totraid nalju ma ilmslet kõige rohkem igatsema jään, on minu lahkumise omamoodi naljaks pööranud - kleepis kohviku riiulile paberi kirjaga mitu päeva minu minekuni on jäänud, lisades sinna oma sarkastilisele huumorile kohaselt suurelt “YAY” (rõõmuhõise). Minu ammulisuise uskumatuse peale pilgutas ta lõbusalt silma ja kepsutas tagasi kohvimasina taha, ise oma nalja üle ilmselgelt äärmiselt rahul.
Ka köögipool on seda uudist kuuldes julgemaks muutunud. Mu suur kaitsja Sanjeev, kelle kastanpruun nahk ja suur must juuksepahmakas tema säravvalged hambad esile toovad, võttis vist ka uueks eesmärgiks mind enne minekut restorani õhtusöögile vedada. Puiklesin küll vastu aga viimaks andsin alla ja mõtlesin, mis see ikka teha saab… Ühiseaja leidmine osutus üllatavalt muretuks ja nii saimegi ühel õhtul Blackburni rongijaamas kokku. Sõitsime Camberwelli, kohvikuteparadiisi. Valisime kõige hubasemana näiva itaalia restorani, paludes endale kõige vaiksema nurga äärse koha. Alguses nii katastroofilisena näiv ettevõtmine, kujunes hoopis äärmiselt toredaks ja silmiavardavaks õhtuks. Lobisesime põhiliselt Nepaalist ja kultuuridevahelistest erinevustest. Meid teenindas Emily nimeline elavaloomuline punapea, kes hoolitsevalt iga natukese aja tagant meile vett käis valamas. Mul ilmselgelt ei jäänud küsimustest puudu, kui vestluse teemaks on miski nii põnev riik, nagu Nepaal! Üllatavalt kombel ei tekkinud isegi keelebarjääri, mida kõige rohkem karsin. Kohvikus köögi ja saali vahel üksikuid lauseid poetades, on olnud meil kohati päris raske üksteist mõista. Lühikese lõigu kokkuvõtteks - kui keegi teist tahab Nepaali avastama minna, on mul ideaalne sõber, kellelt kõik paremad kohad välja uurida. :)
Neljapäeva õhtul toimus Food Republicus ühe pisikese firma jõulubankett. Minul, Darrenil ja Axelil õnnestus üritusele tööle saada, mis oli nagu Axel ütles “kõige lihtsamini teenitud raha tema elus”. Jason, meie teine omanik ja köögi boss, vaaritas terve õhtu sööke, nii et tema hõredamaks jääv liivakarva juuksepahmakas suurest pingest läikis. John ja Axel kallasid naeru lagistades veini välja ja mina Darreniga jalutasime vaagnatega inimeste vahel, oma vapustava aktsendi saatel tundmatuid roogasid tutvustades. Külalisteks oli kari naisi, kes õnneks kiiresti kõik veinid alla kulistasid ja vormi säilitamiseks poole toidust alle jätsid. Tormasime Axeliga nagu kaks näljast vaeslast kõike proovima - Jason on ausalt lihtsalt vapustav kokk! Tegime kiirkoristuse ja saime juba üheksa ajal minema. Jalutasin läbi tuttavat Blackburne roude kodu poole, taevas nii ideaalselt roosakas kuldkollane, hakates just vaikselt loojuma. Jalutasin läbi muinasjutulisi küla tänavaid koju ja jäin üle pika aja sekundiga magama. :)
Ma ei tea mis teema sellega on, aga millegi pärast mu loomus ärgitab kõigi avameelselt mulle puid laduma. Olge mureta - ma armastan sellist huumorit! Isegi varem end vaos hoidnud John lasi end viimaks vabaks ja täna peale tööd teatas üle saali Woishale - ise naerust vappudes - et nad peaksid minu peo korraldama alles siis, kui olen juba omadega Perthi jõudnud ehk teisisõnu tähistada minu ära minekut! :D '
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar