Vaatasin ühel hommikupoolikul kohvikuaknast sisse tulvavas helekollases valguses tantsisklevaid tolmukübemeid ja proovisin end misjonliku agarusega veenda, et nelja päeva pärast on jõulud! Loetud päevade pärast visatakse lumiselt õdusas Eestis seapraed ahju, mida hiljem perekeskis värske kartuli ja vanaema tehtud maailmaparima hapukapsaga alla kugistada. Muidugi nüüdisaja vegan-apostlite peale mõeldes, võib traditsiooniline seapraad mõne taimse versiooniga asendunud olla. Mõtted rändasid igatsevalt siin maal tundmatu joogi - glögi - juurde, kuni soe tuulevinu, mis jõulukaunistustega kaetud uksest sisse iilis, mu juukseid sasis, nullides kõik kõlaritest laskvate jõululaulude pingutused ja käiku võetud asjupesu veenmisoskused.
Teisest küljest, on hetkel Melbourne külastav päikesepaiste sel aastal haruldus, mis kinnitab mu väljamõeldud teooriat, et kogu universum proovib minu siinviibimist võimalikult koduseks muuta. Olen alati vihma armastanud. Ka praegust postitust kirjutades istun Fat Cupis ja vaatan väljas kallavat vihma, mille piisad ei lange enam ülevalt, vaid läänetuul on kallutanud nad viltuseks valinguks. Justkui hõiskaks maailmale, et võtke aega iseendale, mõnulege sooja teki sisse mähituna diivanil, pugige süümepiinadeta piparkooke ja vaadake mõnd inspireerivat filmi. Tema madalad rõhuvad pilved muudavad päeva nii muinasjutuliselt ilusaks, mis aitab laes rippuvatel ja seinte äärtes seisvatel lampidel toa sooja kuldkollase valgusega täita. Lisaks pole vist vaja mainidagi peale suurt sadu õhku paisatud lõhnabuketti, mis ilmselt iga teise meist nostalgiliselt lapsepõlve tagasi viib… Ma ei tea, kuidas ma nüüd jõuluteemadest vihmale armastuste avaldamiseni jõudsin, aga palun näidake Eesti kohati muserdavale ilmale minu poolt tänuavaldust. :D
Enda eestlasliku pilguga Austraalia jõulumelu hinnates, sarnaneb siine olustik üpris palju Michiganis vahetusaastal kogetuga (kui soe temperatuur välja jätta). Novembri lõpus hakkasin silmama üleöö uhketesse kaunistustesse ehitud kodusid, kus võis tajuda ameerikalikku “naabrist vingemad dekoratsioonid” õhkavat hasarti. Kes tegi enda eesaiast põhjapõtrade ja jõuluvanaga Lapimaa, kes riputas punast kulda ja karda igale võimalikule postile. Mõni vedas lausa õhku täis puhutud elusuuruses lumememme või jõuluvana aeda, kes tuulega igale möödujale kustumatu naeratusega lehvitab.
Kingitustega on lood nagu ilmselt igas teises riigis – rahvas läheb pöördesse ja 90% kaotavad reaalsustaju ja kaine mõistuse. Mu meeltes mõlkus Ameerikas nähtud hullumeelne Black Friday osturalli, mis ka siin maal jõulukinkide ostmisele uhke avapaugu andis.
Jõululaupäevale eelnenud nädalatel marssis kohvikusse iga hommik terve plejaad suurte paberkottidega külastajaid (ilmselt olen seda igas postituses nüüdseks kirjutanud :)) ), lauad šokolaadikommidest ja värvilisse paberisse pakitud kingitustest lookas, meie higist nõretades täis tuubitud kohvikus edasi-tagasi jooksmas. Hetkel vaja mineva konditsioneeri sisse lülitamist ei saa me endale lubada, korgid plõksatavad veel enne välja, kui jõuame “on” nuppu vajutada. Aga nagu ikka elus, on ka siin kõik tasakaalus. Muidu nii pretentsioonikad kliendid jätavad veinibokaali najal oma tavapärased sõnaohtrad tiraadid lausumata ja lepivad seekord pisut vedelama muna või jahedama kohviga, säilitades meie motivatsiooni tööd jätkata. Ma kas ei ole sellise “kohvikutes jõulude tähistamise” asjaga kokku puutunud või siis Eesti inimesed eelistavadki sõpradega koduseinte vahel rahulikult aega veeta.
Mis mulle aga väga meeldib - erinevalt ameeriklastest, kingivad austraallased sõpradele üldjuhul midagi pisikest ja söödavat (!). Olgu selleks kas eelmisel õhtul meisterdatud trühvlid, hoole ja armastusega kaunistatud piparkoogid või lihtsalt poeriiulitelt haaratud lindori kommikott. Sellest vinklist vaadatuna kehastab Melbourne sõnaotseses mõttes minu isiklikku maapealset paradiisi. :D Ameerikas omal ajal olid kommid alati teretulnud, kuid sellele pidi lisanduma miski jääv, materiaalse väärtusega “mälestusese”.
Kes mäletab, siis Austraaliasse maandudes olid mul suured plaanid üübertervislikuks hakata, kõiki komme ja muud rämpsu kui kulutuld vältida… aga siin ma nüüd olen - iga päev poetab keegi püsikas järjekordse kommikoti või suure piparkoogi põlletaskusse. Kas ma jätan need söömata? Muidugi MITTE. Teeb südame soojaks, kuidas nad on vaevaks võtnud isegi kommipaki ära pakkida, et mulle rohkem jõulutunnet sisse süstida. Et mitte nii robustselt üldistada, siis üks armas vanem naisteravas, kelle meekarva juuksepahmakas on alati viisakalt lokki keeratud, tõi mulle paberkotti pakitud jõuluhõngulise seebi. Kott sädeles nagu oleks sinna kleebitud tuhandeid tillukesi teemante. Olin nii liigutatud, et tänusõnad, mis üle mu huulte pudenesid ei kõlanud kuigi selgelt –jutt oli puine nagu halvasti esitatud read teatrilaval.
Grete ja Timiga oleme ka kingiteemadel sotid selgeks rääkinud ja jumal tänatud, nad on täpselt sama mõtteviisiga nagu mina - igaüks ostab endale ühe kingi, paneme kuuse alla ja rõõmustame lastega koos jõuluvanalt saadud üllatuste üle. Ei mingeid ekstrakinke üksteisele ja “ei” on päriselt ka ei ehk keegi ei pea pead vaevama taoliste mõtetega, et “äkki tema ikkagi teeb”. Ilmselt nad ise ei taju, kui suure murekoorma nad sellega mu õlgadelt ära võtsid. :) Täpsustuseks - kinkide tegemine on äärmiselt tore, aga ainult juhul, kui 100% tead, et teine tahab ja vajab seda.
Natuke sel nädalal ees ootavatest plaanidest: 23-24. detsember saavad minu jaoks tavalised tööpäevad olema. 25. detsember, kui kõik kohvikud on tõenäoliselt suletud, läheme Timi vanemate juurde suurele lõunasöögile (teine erinevus - siin tehakse suured söömingud pigem lõunal, kui õhtul). Õhtul või hommikul avame Grete ja Timi juures lastega koju toodud kingitusi ja paneme pidustustega nädalale uhke punkti. Järgmisel nädalal ootavad mind viimased kolm päeva Food Republicus töötades, enne kui oma väheste kodinatega Perthi põrutan. Proovin teid siis kõigega kursis hoida. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar