Uskumatu, kui palju võib linnapilt ja mulje sellest üleöö muutuda. Kui esimesel päeval nägin vaid pisikest kahe peatänavaga linna, mis kõrvetava päikese all ühtlaselt kuldkollaseks on tõmbunud, siis teisel päeval oleks nagu uues kohas jalad maha pannud. Kahest tänavast oli saanud armsatest kohvikutest pulbitsev linnake, kus kohati võid end justkui kunstinäitusel jalutavat tunda. Mida hoolikamalt vaatad, seda rohkem torkab silma eriskummalisi kunsti skulptuure ja installatsioone. Mõne vahel jalga puhkav aborigeen omamoodi ilmet juurde andmas.
Hommikujooksu tehes avastasin imekauni promenaadi, mis mööda Swani järve suunaga kesklinna kulgeb. Mõlemalt poolt ääristatud rammusate palmipuudega, lehed õra tuule käes elegantselt kõikumas. Palmipuude vahelt paistvad suured pilvelõhkujad on justkui Melbourne kitsendatud makett. Lisaks lummavale vaatele, jooksid lisaks minule terve trobikond tervisesportlasi, kes enda reipa sammuga ka mind veidi kiiremini liigutama motiveerisid.
Peale jooksu käisin kiiresti pesemas, torkasin käed seljakoti sangadest läbi ja hakkasin uute seikluste poole kõndima. Tänavad, mis alles eile veel nii segasena näisid, hakkas minu peas loogiliselt paika loksuma. Vajasin selleks vaid ühte hommikujooksu (küsige veel miks ma jooksmist armastan...)! Ilma pikemalt kaalumata valisin esimesed sihtpunktiks juhuslikult avastatud imekauni Hemingway kohviku. Sattusin sinna eile vahetult enne sulgemist, kus sagrise juuksepahmakaga barista masinat puhastas. Võisin juba lauale paigutatud jahvatite ja muude masinate põhjal öelda, et tegu on väga erikohvile suunatud kohaga. Armusin kohvikusse veel enne, kui sealne playlist käima pandi (kõik minu lemmikud - The Lumineers, Mumfords and Sons etc..). Kõik nii puhas, minilistlik ja samal ajal moderne, kuid hubane. Mitu head tundis sai märkamatult sinna pandud.
Edasine päev kulges mööda linnatänavaid patseerides, aegajalt siit-sealt head paremat proovimiseks ostes. Kui mõtlete kunagi kuhu mu raha kadunud on, siis teate, et see kõik on toitu investeeritud. Eilse põhjal muidugi ka lõbustuspargi atraktsioonidesse... Jah, Perthi kesklinna, täpselt meelelahutuskeskuse - Elisabeth Quay - äärde, püstitati pisike tivoli. Võite kaks korda arvata, kas suutsin enda lemmikule, kettide otsas rippuvate toolide karusellile vastu panna ? Ei, muidugi mitte! Tegin lausa kaks tiiru - teisel korral tõmbus minu kõrval toolis istuja keset sõitu nii kaameks, et paistis kohe oksele hakkavat. Õnneks suutis ta end vaos hoida. Minu järjestikune külastus ei jäänud töötajatele märkamata. Staffi särgis kahe meetrine tüdruk, kelle juuksed voogasid musta kosena tema õlgadel, kõkutas naerda ja ütles enda kõrval seisvale kolleegile, et mõnele hakkas atraktsioon vist eriti meeldima. Tõesti, oleksin võinud veel kolmandagi tiiru teha, aga rahast hakkas kahju.
Suure tiirutamise lõppu tundus üks korralik lõunasöök väga hästi sobivat. Suundusin juba varasemalt välja valitud ONE60 kohvikusse, asukohaga täpselt Murray Streeti nurgal. Võiksin selle koha vist puhtalt lõhna järgi ära tunda - mitte ühestki teisest kohvikust ei paiska välja nii meeliülendavat saialõhna! Tellisin suure klaasi külma matchat ja Food Republicus lemmikuks saanud avokaado toasti feta ja sibulaga. Ütleme, et väljapanek oli alla igasugust arvestust, kuid maitse kohta pole ühtegi halba sõna öelda.
Veidi enne nelja saime Murdi, Laura ja Steniga nende korteris kokku. Lisaks liitusid meiega veel kolm toredat eestlast, kellega nad siinolles tuttavaks olid saanud. Katre, oma veatute siniste silmade ja lendlevate heleblondide juustega, oli mulle juba tänu sotsiaalmeedia maastikule tuttav. Polnud temaga kunagi rääkinud, kuid nagu ikka Eestis - kõik on kõiki kuskil näinud. Tema järel astusid uksest sisse Laura 2 ja Henry. Laura 2 suutis mind juba enne tutvustamist enda poriseva näoga naerma ajada, Henryt ma juba teadsin, kuigi ta oli nende paari aastaga ennast kaks korda suuremaks pumbanud - see-eest tema mürisev naer ja rabavalt suur isu olid endiselt säilinud.
Täistunnil suundusid Katre, Henry ja Laura enda autose, meie Murdi ja Steniga ootasime mulle veel tundmatut tüdrukut nimega Lenna. Saime vaevu tänaval paremale ja vasakule vaadata, kui ta oma hõbehalli Toyotaga pidurate vilinal ukse ette kihutas. Autost hüppas välja pikk, modellimõõtu, energiast pakatav tüdruk, kes mulle kaks korda mõtlemata kaela hüppas, muretsemata, et olime sel hetkel veel täiesti võõrad. Ilmselt on Austraalias veedetud kolm aastat oma töö teinud. Mulle on selline avatus suureks kergenduseks. Lenna kõrval pingis istus tema elukaaslane, Marko, kes enda lillelise nokatsi ja karmiinpunaste päikeseprillidega meile laialt naeratas. Sõit Mandurahsse võis alata.
Lenna ja Marko sisustasid tunniajase sõidu vahetpidamata üksteisest üle rääkides ja homoorikalt nageledes. Itsitasime kolmekesi tagapingil, proovides samal ajal vähemalt ühegi juttu hoomata. Mulle hakkasid nad kõik kohe meeldima.
Mandurah on pisike India ookeani äärne linn Lääne-Austraalias, Perthist 72 kilomeetri autosõidu kaugusel. Mööda promenaadi paiknesid tihedalt külg-külje kõrval erinevad kohvikud ja restoranid, viimne kui üks rahvast pungil. Meie, alati näljased, suundusime väidetavalt parimasse kohalikku burksi kohta - vaatega otse rohelise muruplatsi oaasile, mille taga sillerdas õhtupäikesega valgustatud meri. Olukorraga äärmiselt rahul, sõime ennast burksist ja friikatest kurguni täis. Kusjuures Austraalia peaks enda friikartulite eest eripreemia saama - nii pehmed, kuid samas krõmpsud, mitte liiga suured ega ka liiga väikesed. Perfektsed. Eriti, kui need kohalike lemmikusse aioli kastmesse torgata (aioli on midagi majoneesi laadset). Nagu sellest veel vähe oleks, ostsime magustoiduks frozen jogurtit, mille šokolaadi ja kummikommi hunnikuga üle kallasime. Mida veel tahta …
Lenna, kes kogu programmi kokku pani, sõidutas meid enne paadisõitu Mandurahi kõige ilusamatesse ja varjatumatesse paikadesse. Kõik oli nii kaunis - eriti õhtune taevas, mille mahe briis oli puhtaks pühkinud. Nägime austraalia kõrgklassi maju, iga teise ees luksusjaht oma sõitu ootamas.
Hilisõhtuse paadisõidu mõte oli meile kõige uskumatumaid jõulukaunistustega kaetud maju näidata. Midagi, mida Eestis ilmselt ükski inimene ei vaevuks tegema (igati mõistetav, eriti praeguseid elektrihindasid arvestades). Lenna organiseeris meile pisikese paadi, mille tüürimeheks sai meie oma Murd. Tore, kui pundis on keegi, kes on vaevaks võtnud paadiload ära teha - ise sättisime ennast mugavalt istuma. Iga natukese aja tagant läbis paati säbarlainetusena erutatud pomin. Suvised postkaardid vaated mõjusid hingematvalt kaunilt. Kõik paistsid minuga vaimustust jagavat, välja arvatud Henry, kes juba peale kolmandat jõulutuledesse mattunud maja käis välja idee tagasi koju minna. Asjaolu, et tal oli parajasti seljas viis numbrit väike jope (Lenna võttis kogemata vale jope talle laenuks), ei teinud teda kuigi tõsiselt võetavaks, muutes olukorra äärmiselt koomiliseks.
Lõpetuseks:
Veedan siin suuremosa ajast üksinda ringi konnates, mis mulle tegelikult väga sobib. Kuid suuresplaanis ei hakkaks siin ilmselt mitte keegi end üksikuna tundma, kuna kõik kohalikud lausa jooksevad tormi, et sinuga igal võimalusel lobiseda. Selles linnas, kus kõik elavad üksteise kukil, on diplomaatia ilmselt elulise tähtsusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar