Nädal on möödunud töiselt. Milline üllatus... John, kes minu olukorra pärast siiralt muret paistis tundvat, tuli lahkelt vastu mu soovile, pannes mind iga päev hommikust õhtuni tööle. Tahan võtta viimasest kuust maksimumi, enne kui sammud uute seikluste poole sean.
Kindlasti tekitas viimane lause teie peades omajagu küsimusi. Asjalood on nüüd nii, et lendan vahetult enne uut aastat Perthi, Lääne-Austraalia suurimasse linna, täiesti teise osariiki. Plaanisin küll jaanuari lõpuni Melbournes püsida, kuid saatuse tahtel tuli seda varasemaks nihutada - pean hooaja alguseks platsis olema.
Tutvuste kaudu leidsin endale suurepärase farmi, Labarouu, mis on eestlaste poolt asutatud hiigelsuur ettevõte, toetamaks just minusuguseid seljakotirändureid. Töö algab jaanuarist ja valikute hulkas on nii päikesepaneelifarmid, tuulepargid, ehitustööd kui ka puuviljade korjamine. Viimane tunduks kõige kodusem, kuid ma pole veel kohanud mitte ühtegi inimest, kes seda tööd soovitaks. Isegi positiivne Grete, kes Austraaliasse kolides kolm kuud apelsine pakkis, pidas seda äärmiselt nüriks, raskeks ja igavaks tööks. Päikesepaneelid on siinkohal kõige enam positiivset tagasisidet saanud, nii oma töö inimlikkuse kui ka makstavuse poolest. Proovin siis sinna sihtida. :D
Ettevõtmise teeb toredaks ka asjaolu, et lisaks minule hakkavad seal töötama ka mõned tuttavad näod, kellega olen Eestis varasemalt kokku puutunud. Kui kellegagi neist hea klapp peaks tekkima, leian ehk uue(d) reisikaaslase(d). Kui ei, siis pole mul üksinda ränamise vastu ka midagi... eriti, kui mul on hetkel üle Austraalia päris palju tuttavaid eestlasi, kellele üksilduse korral külla sõita ja koos kõrbete ja vihmametsadega kaetud riigilahmakat avastada.
Proua Key maja muutub iga päevaga kodusemaks ning tunnen kohe täitsa mõnu üksi elamisest. Sõltun ainult iseendast ja enda vajadustest. Kui midagi muuta, siis sooviksin, et kauaoodatud suvi juba natuke elumärki näitaks. Hetkel langeb kraadiklaas öösel 9-10-kraadini, mis tillukeste pragudega kaetud bungalow pooleldi Antarktikaks muudab. Samas külmkapis magamine pidigi kasulik olema...
Axeliga tööl muljetades, soovitas ta mul pigem rõõmustada praeguse karge temperatuuri üle. Esimese soojaga pidi majakeses korralik kahepaiksete paraad hakkama, kelle hulka on ka tuhanded sitikad ära eksinud. Tuppa sattunud konnakesed pakkusid talle omal ajal erilist vaimustust, meenutades talle kangesti Prantsusmaad. Judistasin õlgu. Mul on lootust sellest pääseda, kui juba selle kuu lõpus Perthi poole lendan.
Nädala keskel käisin vanade aegade meenutuseks Gretel ja Timil külas. Jalutasin peale tööpäeva lõppu mööda tuttavat teed nende juurde, kus Grete juba kahe käe ja jalaga askeldas. Võtsime plaani valmistada hunnik maitsvat läätse Dhali (India toit), koos värskelt küpsetatud küüslaugu naaniga. Viimase tegemine kujunes oodatust lihtsamaks - Grete kehitas õlgu, viskas mulle pärmi, jahu, suhkru ja kookose jogurti ning mökerdasime selle kõik ühtlaseks massiks. Peale pisukest kerkimist, venitasime peotäie suurustest pallidest pannkoogid ja praadisime neid mõlemalt poolt küüslauguvõis. Nämm.. oleksin võinud julgemalt maitsestada, aga tulevikus on taolisel ettevõtmisel kõrged lootused õnnestuda. Naani kõrvale valminud läätsedest ja kurkumist pakatav Dhal maitses tohutult hästi! Ma ütleks, et tunduvalt paremini, kui siiani külastatud India restoranides. Kõrvale keetsime natuke riisi, kuigi oleksin võinud hea meelega seda kastet nagu suppi lürpida. :) Olime Gretega enda meistriteosega äärmiselt rahul... kuniks Tim meie entusiasmi põrmustas. Tema arust oleks võinud igat rooga julgemalt maitsestada - saime terve õhtu selle üle sarkastilisi nalju teha, mis mind isegi hommikul veel naerma ajas.
Tööl läheb iga päevaga aina toredamaks ja kiiremaks - teate küll seda jõulueelset hullust. Kõik raamatu-, golfi,- ja muude klubide liikmed alustavad riburadapidi oma jõuluistumistega, hõivates avamisest sulgemiseni viimsegi laua. Barbara kepsutab juba teist päeva rõõmsalt uksest sisse, iga kord vaimustunult jahvatades, kus ta mind jälle jalutamas nägi. Armastan tõesti seda kohvikut nii väga, et mul on raske oma tundeid sõnadesse panna.
Töökaaslased, kellega 90% oma ajas veedan, on aega mööda tillukeseks omamoodi "perekonnaks" muutunud, kes mind iga päevaga aina rohkem oma heade sõnade või ahvatlevate hõrgutistega poputavad. Pagariproua Mama Sue smuugeldab leti alt “nässu” läinud kooke, Max ilmub peale igat lõunapausi kas kotitäie kommide või muu söödava kraamiga, Axel tunneb muret, kas mul ikka on kõik mugavused Key juures tagatud ja Chelsea kannab hoolt, et mu iga päev tema sarkastiliste naljade peale südamest naerda saaksin. Nepalist pärit kokapoiss Sanjeeva (Sandzii), kes töötajate lõuna eest enamasti vastutab, poetab alati mu taldrikusse kas ekstra friikaid, avokaadot või mõnda muud lemmikut. John valab mu üle meeliülendavate kiitustega ja Vincent on endiselt maailma kõige abivalmim ja armsam hongkonglane. Darren, kes iga nädal enda erinevat kehaosa vigastada suudab, tänab mind ette ja taha tema abistamise eest, isegi kui ma midagi otseselt ei teinud. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar