Päike oli kahvatu-sinises taevas kohutavalt kõrgel. Kohvikutes, poodides ja suviselt rohelusest pakatavatel tänavatel levis täiskasvanute rõõmus jutuvada, rõkkas nende ümber tiirlevate elevil laste rõõmukilgetest. Kõik õhevil peagi saabuvast jõuluvanast, kes juba juttude järgi kargelt Lapimaalt põhjapõtradega Austraalia poole lendab. Astridi on see vähemalt eriti lahkelt ja abivalmilt käituma pannud. :D Tim võttis vaevuks vaid piiluvaid päkapikke mainida, kui ta välkkiirelt voodisse hüppas ja unejuttudeks valmis olekut sellega näitas. Ühesõnaga, lapsevanemad on ilmselt tiba kurvad, et jõulueelne päkapikkude aeg selleks aastaks otsakorrale hakkab jõudma.
Kohvikus möödus 24. detsember äärmiselt meeleolukalt. Kell kaheksa löödi pudelitelt korgid maha, naerusuised kliendid sättisid ennast sõprade keskis mõnusalt kohviku laua taha ja hakkasid proseccot kulistama. Kõik väsimatult korrutamas, et on ju PÜHAD. :D Inimesed valasid meid üle lõputute tänusõnade ja heade soovidega, mis ühest küljest andis palju rõõmu, kuid teisest küljest olime õhtu lõpuks energiast tühjaks imetud.
Keset lõunapausi jooksis Woisha - kelle mahhagoni värvi juuksed olid peale värskendavat juuksuris käiku lopsakamad kui eales varem - minu juurde teatega, et oleme mõlemad kutsutud Sri Lankalaste jõulupeole. Jõllitasin talle juhmilt otsa, peas veel viimased cappuccino ja latte tellimused tiirlemas. Mis Sri Lanka jõulupidu? Woisha itsitas ja proovis kiiruga mu mälu värskendada, kui paar päeva tagasi üks kuuene sri lankalaste seltskond meil söömas käis ja mina neid teenindasin. Ilmselt poleks see mulle midagi öelnud, kui nad Woisha kohalolu poleksid uurinud. Noogutasin ja andsin üsnagi ebaleva vastuse - Gretel läheks ilmselt mu abi vaja, et Timi pere jõulusööminguks ettevalmistused tehtud saaksid. Kuid pidu ei hakanud enne seitset, seega andsin alla ja leppisin asjaoluga, et pean võhivõõrana peole ilmuma. Ilmselt "ainus võõras olemine" mind ei häirinudki, pigem pidin üle pika aja enda mugavas kodusest õhtusöögi režiimist välja astuma.
Kell 18:45 vuras Woisha enda tillukese apelsinivärvi põrnikaga Woolsworthi ette. Hüppasin peale, tema lendlevast rohelisest kleidist lummatud. Kahetsesin, et ei võtnud vaevaks isegi pead ära pesta, juuste kammimisest rääkimata. Autos sain teada, et isegi Woisha jaoks on see perekond põhimõtteliselt kamp võõraid, mis mind veel rohkem imestama pani, miks nad meid sinna kutsusid. Nii palju teadsime, et perenaine Astrid ja pereisa Tony on kunagised Food Republicu omanikud, ammu enne Johni ja Jasoni aega.
Majake asus Bellbirdi tänaval, pisikeste punastest tellistest laotud eramajade rajoonis. Parkisime auto mapsi juhatatud aia ette, mis muidugi ei takistanud meid kahte “orienteerumisetalenti” maja taga otsimast. Aga no tõesti ei paistnud mitte ühtegi sissepääsu ega väravat. Peale viiendat korda edasi tagasi tiirutamist, avastasime et selle sama kõrge põõsapuhma taga oligi tilluke trepp, mis meid peasissepääsuni viis. Tundsime end lausjuhmarditena ja lasime itsitades kella. Ilmselgelt olid ka sellel mõned tehnilised viperused ehk pidime Astridile helistama ja paluma end sisse lasta.
“Woisha, Brigatti” juubeldas Astrid oma kõhetuid käsi kokku plaksutades. Tema nägu ronkmustade lokitatud juuste all oli hapravõitu, kui lausa kiirgas emalikku soojust. Astridi kõrval seisis kiitsakas kastanpruuni nahaga Tony. Tema punasest nailonist särk oli hoolikalt sirgeks triigitud ja pikkade varrukatega, aga pisut loperdav. Astrid ja tema abikaasa, kelle nimi mul oli sekundiga peast pühitud, juhatas meid läbi kitsukese piltidega ääristatud koridori tagaaias olevale terrassile. Aiatoolid olid kaarjalt ümber suure laua paigutatud, igaühel neist keegi istumas ja uudishimulikult meie poole vaatamas. Mul läks seest õõnsaks. Ilmselgelt polnud neil õrnaaimugi mida me seal teeme. Astrid paistis äärmiselt rahul olevat, silus kätega seeliku sirgeks, köhatas hääle puhtaks ja hakkas meid uhkusega tutvustama. Pikk jutt lühidalt - olime Astridi poolt tehtud üllatuskülalised perele. Proovisin peas illusiooni luua, kui ma järgmine aasta Sauele tulles kaks aafriklast või hiinlast endaga kaasa võtaks.
Õhtu aga kujunes ootamatult lõbusaks. Kõik lapsed ja lapselapsed hakkasid riburadapidi meiega lobisemas käima, erinevaid jooke ja toidutaldrikuid lahkelt ette laduma. Eelroa sõime iga üks eri terrassi otsas pingil istudes, kuid pearoa ajaks lohistasime toolid suure pika laua taha. Austraalia traditsioonide kohaselt mängisime “white elephanti” ja “Christmas crackersit”. White elephantiga puutusin Ameerikas ka kokku ehk kõik kingid laotakse toa keskele, igaüks saab loosikorvist endale järjekorra numbri, mille alusel hakatakse ükshaaval kinke võtma. Kink tuleb samal hetkel avada, andes teistele võimaluse selle nende korra ajal ära “varastada”. Sri Lankalased, südamlikud ja vaoshoitud nagu nad on, olid kohendanud mängu endale meeldivamaks, andes meile võimaluse valida, kas ikka tahame algselt saadud kingitusest loobuda. Kui nüüd Ameerikas kogetut meenutada, siis meie muidu rahumeelses kooritunnis lõpetasid pooled suurest hasardist sinikate või muhuga otsa ees.
Minu kotis oli pudel veini, juuksemask ja sportlik seltskonnamäng. Alkoholipudeleid on soovitatav siin riigis varjata, kui just ei tahagi neist lahti saada. Imekombel suutsin selle alles hoida - teadsin, et Timile võiks see vein väga meeldida. Austraallased ei ole tegelikult alkohoolikud...
Christmas crackeri mäng viidi läbi vahetult enne pearoa serveerimist. Istusime kõik pika laua taha ja mängu eesmärk sarnanes natuke Eestis tuttava munade koksimisega ehk siis haarad enda ees oleva paberist piduliku kaunistuse, ise hoiad ühest otsast, paremal istuv naaber teisest ja tõmbate samal ajal - võidab see, kes tervema poole endale saab. Paki sees on tavaliselt väike lipik humoorika küsimuse -vastusega, pisike meene (mul oli nt plastmassist auto..) ja värvilisest paberist kroon, mida soovitatakse õhtu lõpuni peas kanda. Minu vasakul käel istuv perepoeg, Ashley, suutis selle muidugi juba enne lahti harutamist puruks rebida. Vedas tal.
Proovisin peale prügiks muutunud paberikuhja nägemist endas ellu tärkavat keskkonnasäästjat alla suruda ja peole keskenduda.
Magustoiduks suundusime tuppa. Astrid ja tema teine lapselaps, Oakley, olid meile imearmsa laua katnud. Lillelise linaga kaetud ümmargusel laual lebasid ühesugused taldrikud, millel seisis pisike kohvitass, pits traditsioonilist Sri Lanka oranžikat alkohoolset jooki, kaks šokolaadikommi ja üks rohelises paberis pakike (seal sees oli jõulukook). Iga taldriku ees oli nimesilt, minu rasket nime ignoreerides ristiti mind Estoninnaks. :D
Ülejäänud õhtu möödus naeru ja lauamängude saatel. Ashley isa Jeff, elavaloomuline ilmekate silmadega hotelliketi pidaja, jahtis silmadega laual olevaid veel joogiga varustatud pitsiklaase. Palus Astridil kiiresti kardina poole vaadata, ise teise käega tema pitsiklaasi märkamatult enda ette haarates. Itsitasin vaikselt. Ilmselgelt ei jäänud see ka Woisha teravatele silmadele märkamata ja andis pikemalt mõtlemata ta Astridile välja. Sellele järgnes vilgas sõda rohelisse paberisse pakitud kookide pärast. Harutasin vaikselt enda pakikest, Jeff haaras juba kolmandat ja toppis selle tervenisti suhu. Astrid koputas talle hõbelusikaga vastu pead, paludes tal teistele ka mõne jätta. Jeffi naine raputas enda läikivmustasid pulksirgeid juukseid, olles abikaasa lapsikust käitumisest sõnatu. Nõjatusin tooli seljatoele ja vaatasin, kuidas need kolm nägelesid nagu tõeline perekond.
Kui koogid söödud sai, tõi Jeff lagedale mängu “5 sekundit”, mida kahestes tiimides mängima hakkasime. Mina + inglise keelne kiirreageerimise mäng kõlas juba eos katastroofina. Minu maailma kõige armsam paariline, Astrid, kelle kuulmine tema kõrges vanuses kõige teravam ei olnud, polnud ka suureks abiks ehk ilmselgelt jäime viimaseks. Kui suutsin küsimusele “Nimeta 3 asja, mis on Austraalias” lusikas vastata, pidasid nad ilmselt kõik aru, kas minu kupli all ikka on kõik korras. :))
Koju jõudsin peale südaööd. Napilt oleksin aias pidanud magama, kuna viis minutit peale uksest sisse astumist läks kogu maja automaatselt alarmi alla. Timi pere juures veedetud jõuludest teen eraldi postituse, et need eeposed siin liiga pikaks ei veniks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar